Vaatasin vilmi. Naljakas oli. “Hannat” küll ei reklaamitud komöödiana, aga juba tegelased olid naljakad – teismeline peaaegu superkangelasest tüdruk, ilmselgelt Scully pealt mahaviksitud punapäine FBI agent ja last but not least eriti nunnud mõrtsuk-skinheadid. Ilma naljata, MNC-l tasuks ilmselt juba selle pärast seda filmi vaadata, kui naljakad skinnid siin olid. Lahedaid karaktereid oli muidugi veelgi, eriti gei natsipealik jne jne. Ainuüksi nende tegelaste pärast tasub seda filmi vaadata.
Sisu ise ei ole päris nii tugev, et need, kes filmidest elu mõtet otsivad, siit midagi leiaks, aga film on siiski seotud, süžee paigas ja ei teki sellist tunnet, et mis kurat siin nüüd toimub ja miks üldse sellest räägitakse. Selline tore põnevusfilm, kus kogu aeg on huvitav ja juhtuvad ägedad asjad. Nii et meelelahutuseks täitsa soovitan, meile K-ga meeldis see mõlemale väga.
Vaatasin teist vilmi. Seda reklaamiti kui komöödiat, aga üldse polnud naljakas. K täitsa pettus seetõttu ja oli enamuse ajast seljaga. Mina ei pettunud, sest ma nagunii sealt nalja väga ei otsinud, vaid tahtsin seda filmi vaadata ainult selle pärast, et mind huvitas, kas sellel võiks olla midagi pistmist kuulsa raamatuga, mille nimi on “Bruges-la-Mort”. Nüüd, kui ma selle ära olen vaadanud, arvan, et oli küll, aga see ei tundu enam üldse oluline.
Lugu tundub iseenesest lihtne – kaks palgamõrtsukat saadetakse Bruges’i, et nad seal madalat profiili hoiaksid, kuni nende boss leiab, et on aeg taas tagasi Inglismaale tulla. Tegelikult on see aga esiteks üsna sügavamõtteline film ja teiseks selline, mida vaadates kõik noored kirjandusteadlased rõõmust rõkkavad, sest kasutatakse selliseid nippe, mis on küll oma olemuselt klassikalised, aga veits nihkesse keeratud. Kolmandaks on ei ole siinsed tegelased lihtsalt lahedad karakterid ega nii otseselt üle võlli keeratud kui “Hannas” (piiripealsust tuuakse siin pigem tegevusega sisse), vaid nad on juba täitsa tegelased, kes lähevad sügavamale ja kellele saab tõesti kaasa mõelda. Mitte et ma ütleks, et need tegelased paremad on, aga erinevatel filmidel on erinev funktsioon ja erinevad tegelased teenivad erinevaid huve – “Hanna” karakterid sobisid sinna meelelahutusse suurepäraselt ja olid sada protsenti omal kohal, täpselt nagu siinsed tegelased, kellele ka pisut tausta on antud. See ei ole lihtsalt jälgimise film, vaid ka mõtlemise film ja komöödiat on siin täpselt nii palju, et vahel saab musta huumori peale muiata ka.
Kolmandaks vaatasin täna koolis sellist lavastust nagu “L’effet de Serge” (vabas tõlkes “Serge’i efekt”) ja riskides kaotada viimsed kultuurse inimese maine riismed, ütlen kohe ära, et ma ei saanud sellest mitte midagi aru ja mul oli seda vaadates kohutavalt igav. See rääkis tüübist, kes vaatas telekat ja telekavaatamise vahepeal kutsus ükshaaval sõpru külla ja näitas neile trikke. Ükski trikk ei olnud tegelikult äge. Näiteks pani ta mängima Wagneri muusika ja vilgutas selle saateks autotulesid. Või näitas muusika saateks seinale kõigile Windows Media Playerist tuttavat visualisatsiooni, kus jooned vastavalt muusikale liiguvad. Kõige imelikum oli see, et kõik sõbrad käitusid, nagu nad enamvähem viisakusest ütleksid, et maru äge tõesti, aga lõpus, kui ta neile suurema (aga mitte ägedama) etenduse tegi, selgus järsku, et tegelikult peavad kõik seda ikka ilgelt ägedaks.
Kui küsiti, milles etenduse põhiline sõnum oli, hämasin ma midagi paberile. Koju tulles guugeldasin ja sain teada, et point on selles, et igapäevases rutiinis peitub oma võlu ja et loovus võib ilmneda ka pisikestes asjades. Ahhaa. Ei mõista mina seda tänapäeva kunsti. Kusjuures ma sain seda vaadates täiesti aru, et mõnus võib olla selliseid asju TEHA ja puldiga autoga mängida, ükskõik kui vana sa oled, aga minu jaoks oli kummaline just see teistele näitamise osa. Igaühel meist on ju pisikesed lihtsad rõõmud, mis igapäevaelu toredamaks teevad, aga enamasti me neid sel viisil ei presenteeri. Kui käime näiteks koos golfi mängimas (Molly mees raudselt käib – kui raha on, on see ju kohustuslik), siis tundub nagu loogiline, et räägin teisele, et näed, õppisin huvitava nipi, aga seal etenduses ei tundunud küll, et teistel sama hobi oleks. Eks see on vist nagu kaarditrikkide või sõrmedega vilistamisega siis, et võivad küll lihtsad olla, aga need, kes oskavad, tahavad ikka natuke sellega eputada ka. Ja tegelikult on ju tore, aga me kannatame seda ja naerame ainult selle pärast, et inimene, kes seda teeb, on tore, võõra inimese puhul vaataks nagu lollakat. Nii et mulle meeldib hulga rohkem see sõnum, et kui inimene on ikka sõber, kannatab ta välja ka kehvad kaarditrikid ja ütleb ikka, et sa oled äge. Kahju, et minu sõnum ainult etendusega eriti kokku ei läinud, sest seal olid vaatajad ikka konkreetselt sillas ja vaimustuses. Ilmselgelt on absurditeater ja postmodernism minust väga suure kaarega mööda läinud.
Pärdikute päevaraamat 
REAALSELT…In Bruges on üks naljakamaid filme, mida ma tean, ja üldse üks mu lemmikfilme.
Hah, see film meeldis mulle ÜLIVÄGA, aga vat komöödiate alla ma seda tegelikult ei liigitaks, kuigi vahel oli naljakas küll.
Mulle ka In Bruges meeldis, aga see on sellise kategooria ja posteriga film, mida ma omalkäel kunagi ülesse ei leiaks. Mis paneb mõtlema, et ilmselt jääb pidevalt väga häid filme vaatamata.
In Bruges oli tõesti hea vaadata. Imelik, et mul endal õnnestus seda mõne aja eest lausa mingi eesti erakanali pealt näha.
Loodan, et selline film sulle meeldib.