kadedus kummitab koridoris

Ma ei ole üldiselt kade inimene. Päriselt. Kui ma näen ilusat naist, mõtlengi ma “vau, küll ta on ilus” ja see on eelkõige imetlus ja esteetiliste väärtuste hindamine. Kummalised mõtted tulevad mul mitte ilusaid naisi nähes, vaid siis, kui ma näen naisi, kes on endale maski pähe meikinud vms – ja ka siis ei ole ma enamasti sapine või ei mõtle, et “on tropp”, vaid vahepeal on lihtsalt raske naeru tagasi hoida. Ma saan muidugi aru, et neid valdavad ilmselt minu soengut või suvalisi selga sattunud riideid nähes samad tunded, nii et viisakuse huvides annan ma siiski oma parima ja loodan, et nemad teevad sama. Aga ilusad naised mulle tõesti meeldivad, sest nad on ju ilusad. No ja ilus olemine on ju naiste töö, kui üht kunagist blogijat tsiteerida. Ja kunst kunsti pärast jne, ilus on vaadata lihtsalt, ükskõik, kas see ilu on loomulik või kunstlik.

Tarkusega on üsna sarnane lugu. Ma olen ülikoolis kohanud mõnda sellist inimest, kellele on korraga antud kaks hea akadeemilise töö eeldust – neil on hea mälu ja nende aju töötab nagu koorelahutaja. Koorelahutaja ei ole tegelikult vist kõige parem võrdlus, sest ma ei ole selle tööpõhimõtetega küll päris hästi kursis, aga eeldan, et seal on midagi pistmist segamisega, aga ma mõtlen seda, et meil on inimesi, kes on kuradima targad. Ja loomulikult on mul natuke kurb näha, et mina ei ole kohati samaväärseks võimeline, aga esiplaanil on siiski imetlus ja hea meel, et mul on võimalik selliste inimestega koos õppida, sest sellised kaaslased õpetavad meile tegelikult vähemalt sama palju kui õppejõud. Kui välimuse koha pealt pole ma kunagi soovinud, et ma oleksin 1.70 või teistsuguse näoga (ja see, kui ma näen ilusat tüdrukut, kes on minust totaalselt erinev, tekitab ainult positiivse hinnangu, aga mitte soovi ise samasugune olla), siis tarkuse puhul ma muidugi soovin ka ise sellest osa saada, aga see ei ole mitte kadedus, vaid motivatsioon, et edasi pingutada, et ka ise areneda.

Aga on üks asi, mida ma tahaksin. Jah, mu daamid ja härrad, juba kolmandas lõigus jõuame me selleni, mida ma TEGELIKULT tahaksin. Energiat. Kuna ma käin kooli kõrvalt tööl ja võtan ka selliseid aineid, kus on palju erinevate alade inimesi, olen ma näinud igasuguseid üliõpilasi. Kõige rohkem on mind hämmastanud arstiteaduse omad. Üks töötab minuga koos – lõpetab öise vahetuse ja läheb hommikul päevasesse ka tööle, sest tahaks ju raha teenida. Pärast päevatööd läheb veel õhtul teatrisse, sest see on ju tore. Hinded on muidugi ka head. Teine käis minuga koos hispaania keeles – keskmine hinne 5.0 (VIIS KOMA FAKING NULL), lisaks õppimisele töötas haiglas ja käis pidevalt erialastel konverentsidel välisriikides. Kolmas on üks mu sõber, kes tegeles kooli kõrvalt tippspordiga (ta on sõudja, kuigi neil on terve pere selline, kõik neli venda on metsikult tublid).

Ja mina? Mina ärkan hommikul kell seitse, lähen kella kaheksaks tööle ja kui ma kell viis lõpetan, olen ma omadega nii läbi, et raske on end veel kooli vedada. Okei, olen selle loengu ära, heal juhul olen isegi veel ühe loengu ja vean kaheksani välja, aga järgmisel päeval olen ma siis nagu laip. Jah, ma võin vajadusel veel ühe sellise päeva välja vedada, ehk isegi kolm, aga kui ma seda nädal aega järjest teen, jään ma haigeks, sest organism lööb lihtsalt häirekellad tööle ja teatab, et nüüd tuleb kohustuslik puhkus, palavik ja särgid-värgid ja kui sa tagasi ei tõmba, lööme kõhu ka lahti, kas sa seda tahadki? Õnneks ei tööta ma hetkel täiskohaga, vaid ca kaks nädalat kuus, aga ma olen õppinud üsna palju oma piiridega arvestama ja ei tunne “laisklemise” pärast väga häbi, kui ma pärast tööd ja kooli enam väga tubli ei jaksa olla, sest ma tean, et selle piiri ületamisega kaasneks tervislik tagasilöök, mille tulemusel ma veel vähem tehtud saaksin. Ja kusjuures see minu väsimus ei ole tegelikult nii üheselt mõistetav – näiteks jaksan ma vabalt pärast tööpäeva jooksma minna, sest see toimib mõnusa lõõgastusena ja aitab pead taas selgemaks saada.

Mulle on jäänud mulje, et suurem osa Maa populatsioonist on minusugused, ühel hetkel tuleb piir ette. Ja ma lihtsalt ei saa aru, millest see tuleb, et mõni inimene töötab nagu igiliikur ja ei näita väsimuse märke ka siis, kui ta nädal aega järjest igal ööl neli tundi magada on saanud. Või käib öises vahetuses tööl, päeval koolis ja pärast seda magab öösel kümme tundi ja on jälle särav nagu lilleõis, samas kui mul tekib tunne, et ma olen juba selles eas (nagu 26 oleks mingi selline iga, kuhu sõna “selline” ette peaks käima), et iga magamata öö jätab kohe valusad jäljed näkku. Ma ei kadesta neid selles mõttes, et sellega kaasneks mingeid teravaid tundeid, vastupidi, ma vaatan neile alt üles, sest nad on nii tublid, aga mul on kahju, et minu mootor nii efektiivselt ei tööta. Miks ei tööta? Ma ei tea.