Ma ei ole üldiselt kade inimene. Päriselt. Kui ma näen ilusat naist, mõtlengi ma “vau, küll ta on ilus” ja see on eelkõige imetlus ja esteetiliste väärtuste hindamine. Kummalised mõtted tulevad mul mitte ilusaid naisi nähes, vaid siis, kui ma näen naisi, kes on endale maski pähe meikinud vms – ja ka siis ei ole ma enamasti sapine või ei mõtle, et “on tropp”, vaid vahepeal on lihtsalt raske naeru tagasi hoida. Ma saan muidugi aru, et neid valdavad ilmselt minu soengut või suvalisi selga sattunud riideid nähes samad tunded, nii et viisakuse huvides annan ma siiski oma parima ja loodan, et nemad teevad sama. Aga ilusad naised mulle tõesti meeldivad, sest nad on ju ilusad. No ja ilus olemine on ju naiste töö, kui üht kunagist blogijat tsiteerida. Ja kunst kunsti pärast jne, ilus on vaadata lihtsalt, ükskõik, kas see ilu on loomulik või kunstlik.
Tarkusega on üsna sarnane lugu. Ma olen ülikoolis kohanud mõnda sellist inimest, kellele on korraga antud kaks hea akadeemilise töö eeldust – neil on hea mälu ja nende aju töötab nagu koorelahutaja. Koorelahutaja ei ole tegelikult vist kõige parem võrdlus, sest ma ei ole selle tööpõhimõtetega küll päris hästi kursis, aga eeldan, et seal on midagi pistmist segamisega, aga ma mõtlen seda, et meil on inimesi, kes on kuradima targad. Ja loomulikult on mul natuke kurb näha, et mina ei ole kohati samaväärseks võimeline, aga esiplaanil on siiski imetlus ja hea meel, et mul on võimalik selliste inimestega koos õppida, sest sellised kaaslased õpetavad meile tegelikult vähemalt sama palju kui õppejõud. Kui välimuse koha pealt pole ma kunagi soovinud, et ma oleksin 1.70 või teistsuguse näoga (ja see, kui ma näen ilusat tüdrukut, kes on minust totaalselt erinev, tekitab ainult positiivse hinnangu, aga mitte soovi ise samasugune olla), siis tarkuse puhul ma muidugi soovin ka ise sellest osa saada, aga see ei ole mitte kadedus, vaid motivatsioon, et edasi pingutada, et ka ise areneda.
Aga on üks asi, mida ma tahaksin. Jah, mu daamid ja härrad, juba kolmandas lõigus jõuame me selleni, mida ma TEGELIKULT tahaksin. Energiat. Kuna ma käin kooli kõrvalt tööl ja võtan ka selliseid aineid, kus on palju erinevate alade inimesi, olen ma näinud igasuguseid üliõpilasi. Kõige rohkem on mind hämmastanud arstiteaduse omad. Üks töötab minuga koos – lõpetab öise vahetuse ja läheb hommikul päevasesse ka tööle, sest tahaks ju raha teenida. Pärast päevatööd läheb veel õhtul teatrisse, sest see on ju tore. Hinded on muidugi ka head. Teine käis minuga koos hispaania keeles – keskmine hinne 5.0 (VIIS KOMA FAKING NULL), lisaks õppimisele töötas haiglas ja käis pidevalt erialastel konverentsidel välisriikides. Kolmas on üks mu sõber, kes tegeles kooli kõrvalt tippspordiga (ta on sõudja, kuigi neil on terve pere selline, kõik neli venda on metsikult tublid).
Ja mina? Mina ärkan hommikul kell seitse, lähen kella kaheksaks tööle ja kui ma kell viis lõpetan, olen ma omadega nii läbi, et raske on end veel kooli vedada. Okei, olen selle loengu ära, heal juhul olen isegi veel ühe loengu ja vean kaheksani välja, aga järgmisel päeval olen ma siis nagu laip. Jah, ma võin vajadusel veel ühe sellise päeva välja vedada, ehk isegi kolm, aga kui ma seda nädal aega järjest teen, jään ma haigeks, sest organism lööb lihtsalt häirekellad tööle ja teatab, et nüüd tuleb kohustuslik puhkus, palavik ja särgid-värgid ja kui sa tagasi ei tõmba, lööme kõhu ka lahti, kas sa seda tahadki? Õnneks ei tööta ma hetkel täiskohaga, vaid ca kaks nädalat kuus, aga ma olen õppinud üsna palju oma piiridega arvestama ja ei tunne “laisklemise” pärast väga häbi, kui ma pärast tööd ja kooli enam väga tubli ei jaksa olla, sest ma tean, et selle piiri ületamisega kaasneks tervislik tagasilöök, mille tulemusel ma veel vähem tehtud saaksin. Ja kusjuures see minu väsimus ei ole tegelikult nii üheselt mõistetav – näiteks jaksan ma vabalt pärast tööpäeva jooksma minna, sest see toimib mõnusa lõõgastusena ja aitab pead taas selgemaks saada.
Mulle on jäänud mulje, et suurem osa Maa populatsioonist on minusugused, ühel hetkel tuleb piir ette. Ja ma lihtsalt ei saa aru, millest see tuleb, et mõni inimene töötab nagu igiliikur ja ei näita väsimuse märke ka siis, kui ta nädal aega järjest igal ööl neli tundi magada on saanud. Või käib öises vahetuses tööl, päeval koolis ja pärast seda magab öösel kümme tundi ja on jälle särav nagu lilleõis, samas kui mul tekib tunne, et ma olen juba selles eas (nagu 26 oleks mingi selline iga, kuhu sõna “selline” ette peaks käima), et iga magamata öö jätab kohe valusad jäljed näkku. Ma ei kadesta neid selles mõttes, et sellega kaasneks mingeid teravaid tundeid, vastupidi, ma vaatan neile alt üles, sest nad on nii tublid, aga mul on kahju, et minu mootor nii efektiivselt ei tööta. Miks ei tööta? Ma ei tea.
mulkaeitööta.
Mõtsin, et olen nipi avastanud, kui pärast kahte kaheteistkümnetunnist päeva tundus kaheksatunnine selline, et käisin õhtul veel lastega pargis jäätis söömas ja linde vaatamas ja…
ja siis jäin haigeks.
põmm.
nipp (võta suurem koormus, pärast tundub väiksem koormus palju lihtsam taluda) iseenesest oli hea, aga kere ei pea ikka vastu.
Koorelahutaja on sisuliselt tsentrifuug muidu 🙂
Aga noh, ega need igiliikurid kukuvad ka pots ja pots nigu küpsed õunad puu otsast. Sa lihtsalt ei näe seda momenti.
Ma pakun, et äkki on isegi hea, kui organism ütleb vässu peale kähku, et tõmba nüüd kohe pidur peale. Mitte ei anna sellest teada 10 aastase järjest rabamise peale ootamatu insuldi või infarktiga.
Düsgraafik k.k palub, et “seda” sellest imelikust lausest eemaldataks.
Ja sa vähemalt suudad tekitada teksti ilma ühte sõna kolm korda kirjutamata. Mina kirjutasin juba kolmandas klassis “punanane roos”. Attention deficit disorder? Hyperactivity küll puudub… 😀
Irw, see on juba nagu Nanny Oggi “Bananana Soup Surprise” 😀
Äa muretse, mul töötab veel kehvemini. Maiviitsi enam kade ka ollallaa.
Mulle hullult meeldib see, et Sa ei ole kade! 🙂 Kohata inimest, kes pole kade, on suurepärane! 🙂 Ma ise arvan endast samamoodi ja mulle ka meeldib pigem rõõmustada teiste inimeste õnne üle ning tunda rõõmu nende kordaminekustest kui neid kadestada. 🙂
Aga see energia asi… tead, sellega on imelik värk – seda kas on või ei ole… 🙂 🙂 🙂
Vanasti mul polnud üldse probleem magamata olla, aga seda ei tulnud ka väga sageli ette 🙂 , nüüd tuleb sagedamini ette ja pärast viiendat-kuuendat neljatunnise unega ööd olen ikka päris läbi – jaaaa, pole enam endised ajad, pean endamisi tõdema.:)
Taastumine võtab pikemalt aega.
AGA – minu meelest on ikkagi väga individuaalne see unevajadus ja energiatase, ei maksa sellega eksperimenteerida. Minu ema näiteks jääb lausa haigeks, kui ta ei saa kümme tundi magada. Taevake – sellistel tingimustel oleksin ma ammu surnud, sest ma pole vist eriti kunagi järjest kümme tundi ööund magada saanud. 🙂
Puhka vahepeal – küll siis jaksad jälle! 🙂
Räägitakse, et uni olevat organismile kangesti kasulik… 🙂 🙂 🙂
Hah, see-eest olen ma niisama õelukott. 😀
Lõpuks hakkab see energiahulk ikkagi vist kõigil vähenema. Mäletan, et olles 23, võisin vabalt nädalate kaupa öösiti magada 3-4 tundi ja kõik oli väga OK – töö ja kool jne. Kusagil 30-sena oli vaja juba 6 tundi öösiti magada, et välja puhata ja tööpäevad ka väga üle 12 tunni enam ei läinud. Täna, olles 37, tundub kõige mõistlikum magada 7 tundi, tööd teha 9-10 tundi. Seega, mina ei kadesta üldse neid, kes noorena tohutult energilised on. Seda energiat jääb paratamatult edaspidi vähemaks ja siis hakkab tunduma, et – vanasti ma jõudsin ju niiiiiiii palju, nüüd enam ei jõua … hakkan vist vanaks jääma:)
Nojaa, aga mulle tundub, et selle aja peale, kui need inimesed 40aastaselt avastavad, et oi, nüüd peaks tiba rohkem magama hakkama, on nad tunduvalt kõvema põhja alla saanud, neil on olnud nii palju aega ja energiat, et õppida ja tegutseda jne. Tahan kaaaaa!
Ühesõnaga tahaks targaks saada, tahaks palju teha jne, aga praegu ei jaksa sugugi nii palju kui tahaks. Lootsin tegelikult, et keegi ütleb a la “Oh, tegelt me võtame selle jaoks tablette, nagu Ecstasy, aga lolli juttu ei hakka ajama ja pohmakat pole hiljem. Tahad osta vä?” Või ütleb mingi eriti kerge nipi, mida teised lihtsalt ei kasuta, sest nad on lollid laiskvorstid. Kusjuures seda olen ma kuulnud küll, et tabletid, mida hüperaktiivsetele lastele antakse, parandavat tihti ka tavaliste inimeste hindeid, sest parandavad ju keskendumisvõimet.
Mul oli mõni aasta tagasi au tunda meest, kes oli Oxfordi lõpetanud, seal 27-aastaselt professoriks saanud, siis ühe USA presidendi administratuuris töötanud, ja hetkel juhtis kahte firmat, oli 60-aastane, ja vajas ENDISELT ainult 4 tundi und ööpäevas. Kui ma ütlesin, et oh kui tark ja mis kõik veel, siis ta teatas kergelt häbelikult, et noh see on lihtsalt tema eripära ja ta eelis on olnud see, et nende tundide jooksul, mis teised maha magasid, oli tal võimalus targemaks saada. Aa jah ja tal oli fotograafiline mälu ja üldine huvi maailma asjade vastu.
Selliseid inimesi on veel, enamasti nad jõuavad kõrgetele kohtadele.
Muidugi tõeliselt kadedaks sain ma alles siis, kui ta rääkis TÄIESTI MUUSEAS, kuidas nende inglise professor oli loengu vahepeale “Lord of the Ringsi” kirjutamisest jutustanud. Sest ta juhtus olema Tolkien ise.
tean ka ühte ameeriklast, kes 4 tundi magab ja ülejäänud aja töötab. ma oleks mõne nädalaga juurikas sellest. ja olen tõesti natuke kadestanud seda “une mitte vajamise võimet”, sest vahel oleks vaja rohkem teha. aga no mul ka organism tõmbab kiirelt pidurit. loodetavasti ei jää seepärast kõrgele jõudmata…
njah, mina olin keskkooli ajal väga kade (ja samas imetlesin neid ka väga) nende peale, kes kõike tegid ja jõudsid: käisid ülikoolis JA tööl JA trennis kaa JA autokoolis JA veel muus huviringis JA reisimas kaaaaaa! See oli OMG noh! Tahtsin ka multifunkss olla. Aga nüüd ma küll mõtlen, et kui ma peaksin valima igasuguste asjade tegemise või õhtuti diivanil kallima käte vahel niisama olemise ja tee joomise vahel, siis valiksin küll diivanil soikumise, mitte ei rändaks kuskil ringi. Kodus niisama puhata on ikka jõlehea 🙂
ja pealegi, lisaks sellele, et mõned inimesed lihtsalt vajavadki tõesti ainult 3 tundi und, nagu eelnevalt siin kajastatud on, siis mu meelest paljud need multifunkzzzz inimestel lihtsalt pole teist valikut ka. no käivad kooli kõrvalt tööl, sest PEAVAD, sest raha muidu elamiseks pole jnejne. hull enesedistsipliin ikka (mis mul kahjuks puudub 😦 nuuks) (mitte et kõik teevad sadat asjad korraga, sest peavad, mõned on lihtsalt hullult overachieverid ja tiitlite kogujad ka, hahahaaa (olen ka õelukott vahel :P)
No kui hästi läheb, siis õnnistatakse sind minu unerütmiga: kunagi vajasin vähemalt 8 tundi und, nüüdseks on see taandunud 6 tunni peale. 10 aastat veel ja piisab neljast tunnist ning hakkan kahte firmat juhtima!
Muidugi eeldusel, et teostatakse juba ajusiirdamisi ning õnnestub mõne iPadi näljas hiina lapse fotograafilise mälu funktsiooniga hallollust soetada.
Mu praegune töökoht on mind suht õpetanud magama siis, kui see võimalik on. Enne öövahetust püüan mingi tunnikese kuni kolm tukkuda, siis on rahulik kella seitsmeni tööd vihtuda. Pärast öövahetust on kehvem lugu – kui päike paistab, siis eriti üle viie tunni ei tule seda unekest 😛 Mõnikord, kui ei pea kuhugi minema ja keegi ei hakka rämedal kolistama, magan rahulikult 12-13 tundi… aga neid kordi on ikka armutult vähe. Vahel on aga näiteks hommikusse vahetusse minemine ilge piin – lähen voodisse kell 23 ja kell 3 öösel on plaks! luugid lahti. Enam uni ei tule, tee või tina.
Selle olen küll selgeks saanud, et kui ma rohkem kui 3 ööpäeva järjest olen magada saanud 4-tunniste juppide kaupa, tekib mul ääretu must masendus, kõik on ikka ERAKORDSELT halvasti isegi minusuguse emo jaoks ja tahaks otsejoones lihtsalt rongi alla viskuda, kui ainult viitsimist oleks. Õnneks aitab järgmine normaalse pikkusega uni sellise asja vastu päris hästi 🙂
Kujutan ette, et pikemas perspektiivis peab ikka mingi muutus olema – kas organism harjub või siis ei aita järgmine normaalse pikkusega uni enam. Sõltuvalt indiviidist vist, meil ühikas räägiti, et need, kes harjuad, harjuvad ca nelja kuuga – ja kes selleks ajaks ei harju, üldiselt ei harjugi.
Aga läheneda võiks ju hoopis nii, et mis seal ikka 24/7 rabada. Nagu maailma veel vähe muudetud oleks. Näib, et tuleb lihtsalt täitsa sellises maailmas elada ilmselt, milliseks teda need 4-tunnise unevajadusega tüübid kujundavad. Ei jõua meie seda tagasi muuta ega nende pedearendusi likvideerida (vabandan kõikide pedede ees, et neid sõnaga “arendus” ühte liitsõnasse asetasin 🙂 ).
Ega sa ei saa oma tehtud tööd ega omandet tarkust hauda kaasa võtta. Naudiks pigem hetke oma võimete ja sobivuse piires? See, et mitmed meist seda ei oska, ei tähenda, et sina ei võiks osata. 😀