Kõik, keda sooteema huvitab, on ilmselt juba lugenud Postimehe artiklit Rootsi sooneutraalse lasteaia kohta. Artikkel tundus küll tiba kallutatud, aga samas jättis ka lasteaia kirjeldus mulle kallutatud mulje – ma ei tea, kas Mikk Salu on osa juttu rääkimata jätnud, aga sellest kirjeldusest, mis artiklisse jõudnud oli, jääb mulje, et lasteaed ei ole mitte sooneutraalne, vaid et seal surutakse mehelikku käitumist alla. No okei, oli seinal pilt roosa kleidiga poisist – artiklis pole kirjas, et oleks pilt ka pesapallikurikaga tüdrukust. Või see kasvatajate näide “oi-oi-oi, meeskasvataja keerutas palli pea kohal, naiskasvatajad keerutasid madalamal, kas me andsime nüüd lastele signaali, et meestel ongi õigus rohkem võimu näärata” – nagu wtf bitch, kes sul keelas seda palli sama moodi keerutada? Või see, et ei ole raamatut “Tuhkatriinu”, sest see näitab VALESID soorolle (seega on siiski olemas valed ja õiged soorollid, kuigi räägitakse võrdsusest, eks ole), samas on aga olemas raamat “Miks issi nutab?” Kui me tegelikult võrdsust taga ajame, võiksid seal ju “Tuhkatriinuga” kõrvuti olla Rootsi oma kuulsad raamatud, nagu “Röövlitütar Ronja” ja “Pipi Pikksukk”. “Vennad Lõvisüdamed” muidugi ka – see peaks ka feminatsidele sobima, sest kuigi peategelasteks on poisid, julgevad nad ka oma emotsioone välja näidata, armastavad teineteist siiralt ja piiritult ning näitavad seda välja jne. Rääkimata sellest, et jutt raamatute pidev sorteerimine, et need oleksid “korrektselt” riiulisse paigutatud, tundub üsna debiilne – kui lapsed ise neid sinna torkavad, peaks tekkiv olukord ju loomulik olema.
Ma toetun muidugi ainult artiklile ja võimalik, et Salu jätab osad asjad mainimata. Ehk oli seal tõesti ka pilte nii poistest kui tüdrukutest nii tugevates kui nõrkades rollides – sest see, kui oleks olemas pilt roosas kleidis poisist, aga samas oleks “Tuhkatriinu” raamat ära korjatud, sest see annab tüdrukutele vale eeskuju, oleks tasakaal ju tegelikult ikka väga paigast ära. Võrdõiguslikkuse mõte peaks ju tegelikult olema selles, et KÕIK soorollivalikud on õiged ja et naisel on jätkuvalt õigus olla ka koduperenaine ja mehel on jätkuvalt õigus olla märulipolitseinik või elukutseline poksija. Õigus, mitte kohustus. Nii, nagu iga naine võib hakata poksijaks ja mees lasteaiakasvatajaks ja kellelgi ei tohiks seal midagi kobiseda olla.
Nii et selles mõttes ühinen ma pigem artiklis tutvustatud Berqkvistiga, kes ütleb, et kõik soorollid on head, need peaksid lihtsalt olema võrdselt tunnustatud. Ka selles lasteaias ei näe ma võrdset tunnustamist, vaid eelkõige just neutraliseerimist, nurkade mahalihvimist. Samas näites, mille ajakirjanik tõi selle kohta, kuidas poes purjus tüüp kassapidajat ründas – see, et ajakirjanik vahele läks, on ainult normaalne, aga mitte selle pärast, et ta on mees, vaid selle pärast, et ta on inimene. Lihtne loogika ütleb, et ka kaks naist saaksid kahepeale ühest purjus mehest jagu, nii et igaüks peaks õppima vahepeal oma argust alla suruma. Ja okei, muidugi on igaühel õigus olla arg, aga igaühel on ka õigus olla lõvi ja ta ei pea ilmtingimata jänese rada valima ainult selle pärast, et kasvatajatädid arvavad, et see on ju ka tore ja armas. Muidugi on nii naistel kui meestel õigus nutta, aga ma ei arva, et inimesi peaks õhutama alati ja igas olukorras passiivset rolli võtma. Kodanikuühiskond seisabki ju pigem nende najal, kellel on julgust enamaks.
P.S. Pilt hakkas mulle meeldima lihtsalt selle pärast, et selline sein oleks äge, kuigi kui mul oleks lapsed, eelistaksin ma seda, et seal siis matt maas oleks. Aga ronida armastavad ühtviisi nii poisid kui tüdrukud, vähemalt minu lapsepõlves armastasid.
Pärdikute päevaraamat 