Naljakas, kuidas erinevatele ajastutele on omased erinevad massipsühhoosid. No et kohe saabub Valge Laev või mõnel muul moel jõuab taevariik maa peale. Tänapäeval on selleks uskumuseks see, et maailm, sellisena nagu me seda tunneme, kukub kokku – kusjuures usutakse ka niivõrd absurdseid teooriaid kui näiteks seda, et meie kõigi tagaaiad saavad zombiesid täis, või seda, et jõuludeks oleme me kõik vee all, kui Kati Murutar välja arvata. Enamus usub muidugi pigem seda, et meie majandussüsteem kukub kokku ja oleme kõik metsas Kalašnikovide (õnnelikumad) ja isetehtud vibudega (need, kellel vähem veab) üksteisele jahti pidamas, sest ressursse lihtsalt ei jätku enam kõigile. Võib ju olla muidugi, kuigi mulle tundub hulga tõenäolisem, et hetkel jõupositsioonil olevad valitsused ei taha iseenda köögilauale sittuda ja lasevad parema meelega kasvõi Aafrika-Aasia maapiirkondadesse mingi viiruse möllama, mis näljaseid suid kohe paari miljardi võrra koomale tõmbab. Õnneks “avastatakse” õigel hetkel vaktsiin ja kõik vähegi jõukamad saavad õigel ajal päästetud. Ja seejärel, nagu vanal heal Vene ajal, saadetakse vennasvabariikidest vagunitega inimesi appi riike taas üles ehitama. Iseasi ainult, mis keeles need abistajad räägivad, st mis keelt peatselt “inimeste keeleks” nimetama hakataks – ma pakuks näiteks Hiinat. Mitte et ma päriselt arvaksin, et selline asi ilmtingimata juhtub, aga ma olen siiski seisukohal, et kui asjad peaksid praegusest seisust (=”suht perses”) järgmisesse punkti (“we are all doomed“) liikuma, on tõenäoline, et esmalt üritatakse meie heaolu “vähetähtsate” arvelt parandada ja soovitatavalt niimoodi, et nende vähetähtsate sugulased, kes end juba Lääneriikides sisse on seadnud, aru ei saaks, et seda meelega tehti. Tundub lihtsalt vähe tõenäolisemalt kui see, et ilmtingimata üleüldiseks sõjaks läheb, kus iga mees oma elu eest ja kõigi teiste vastu võitleb. Aga ehk olen ma lihtsalt silmad selle kohutava tuleviku ees kõvasti kinni pigistanud.
Igatahes jääb mulle mulje, et inimesed, kes miskipärast praeguses maailmas eriti hästi hakkama ei saa või siia lihtsalt ei sobitu, tervitavad seda võimalust kahe käega. USA-s on lademes inimesi, kes ehitavad punkreid ja relvaladusid, teevad trenni, harjutavad võitluskunste ja täpsuslaskmist, tõenäoliselt ka ronimist jms – ehk siis selle asemel, et üritada parandada oma elu praeguses hetkes, suunavad kogu oma energia sellele, et parandada oma ellujäämise tõenäosust, kui “see” peaks lahti minema. Kusjuures pange tähele, see “kui” on siin tinglik, mitte ajale viitav, see, et midagi päriselt lahti läheb, pole sugugi kindel. Kamoon, on ju ka inimesed, kes tõsimeeli zombiede tulekuks valmistuvad. Ja siis tekib küsimus, mis sellest inimesest saab, kes on näiteks kümme aastat tänapäevast valget laeva oodanud, st relvi ja konserve varunud, ja siis lööb USA järsku turule hoopis uue ja odava kütuse, mida siiani varjatud on, ja me kõik elame õnnelikult elu lõpuni. St mitte päris kõik, tema ilmselt ei ela, kui ta just relvainstruktorina (vähetõenäoline, kui kõik relvadega seotud protsessid just legaalsed ei olnud, mida need tavaliselt ei ole, sest nad ei taha, et valitsus või “nemad” teaksid, et tal kodus relvad on) või seiklusturismi korraldajana raha teenima ei hakka.
Ja ma ei saa sellest ju aru, sest asi ei tohiks ju olla selles, et nii osavad tüübid tänapäeva ühiskonnas hakkama ei saa (kuigi internetifoorumeid lugedes tundub neil olevat probleeme just emotsionaalse sulandumisega – st nad tahavad inimühiskonnast distantseeruda, aga miskipärast mitte täielikult lahkuda), sest kui nad on nii osavad ellujääjad, on päris palju valdkondi, kus seda tänapäevalgi rakendada saaks. Kui nii suur huvi on sellise elu vastu, võib kasvõi Prantsuse võõrleegioni astuda ja seal mõnusalt oma unistuste elu elada – maailma kaugemates nurkades ei pea need poisid ja tüdrukud just kõige hoolikamalt pabereid täitma ja mõned rahvused on natuke vähem loetud kui teised. Okei, siin võib ehk olla probleem selles, et sellistel inimestel on tihti raskusi autoriteedile allumisega, aga on ju ka muid valdkondi, kus ellujäämisoskused marjaks kuluvad. Või mis valdkondi, kui selline elu nii väga meeldib, on ju juba praegu võimalik oma asjad maha müüa ja osta lennukipilet džunglisse ning edaspidi metsas jahipidamisest elatuda – selle aja peale, kui ZA või maailmalõpp kohale jõuab, oleks ju juba teistest kogemuste poolest peajagu ees. Ma olen isegi üsna kindel, et sellised kommuunid on kuskil USA metsades juba olemas, isegi Eestis oli vähemalt mõned aastad tagasi ju veel mees, kellel oli hoovi laev ehitatud, et kui veetase Jumala viha tõttu tõuseb, on hea kohe sisse istuda. Aga suurem osa neist inimestest elab ikkagi meiega ühes ühiskonnas ja muudkui jutustab sellest, kuidas nad hoogsalt valmistuvad – enamus neist just kogemuste, mitte vahendite poolest. Ja maru raske on konkreetsete isendite puhul aru saada, kas vahendeid on vähe selle pärast, et nad arvavad miskipärast, et metsa punkri rajamine ja sinna konservide, veetünnide ja relvade matmine ei tasuks ära, või on asi pigem siiski selles, et nad ei viitsi tegelikult pingutada, aga näiteks trenni teha on nagunii tore. Või osade puhul ka kolmas variant – tal on kuskil punker juba olemas, aga nii loll ta ka ei ole, et seda internetis välja öelda. Samas ütlevad nad muudkui hooga välja, kui väga nad oma valitsust (st USA valitsust) põlgavad ja kuidas nad ei ole osa sellest ühiskonnast – samal ajal rahumeeli selles ühiskonnas elades ja tihti tasuta pakutavat abi rõõmuga teistelt ühiskonnaliikmetelt vastu võttes.
Kusjuures maru kahju, et sellistes kommuunides tõenäoliselt internetti ei ole – vat seal oleks väga huvitav välitööd teha, ma läheks kohe rõõmuga sinna oma lõputööd kirjutama, kui mõne leiaks. Või teine variant, gruppides, mis asuvad küll linnas, aga kus reaalselt samas suunas tegutsetakse. Peaks vist ikka hakkama kammima neid foorumeid, kus linnas elavad õllesõpradest valged mehed üksteisega ellujäämisnippe jagavad, ja üritama välja sõeluda, kui paljud neist neid ka vahepeal IRL-is (ei, mitte erakonnas) proovinud on.
Pärdikute päevaraamat 