Naljakas, kuidas erinevatele ajastutele on omased erinevad massipsühhoosid. No et kohe saabub Valge Laev või mõnel muul moel jõuab taevariik maa peale. Tänapäeval on selleks uskumuseks see, et maailm, sellisena nagu me seda tunneme, kukub kokku – kusjuures usutakse ka niivõrd absurdseid teooriaid kui näiteks seda, et meie kõigi tagaaiad saavad zombiesid täis, või seda, et jõuludeks oleme me kõik vee all, kui Kati Murutar välja arvata. Enamus usub muidugi pigem seda, et meie majandussüsteem kukub kokku ja oleme kõik metsas Kalašnikovide (õnnelikumad) ja isetehtud vibudega (need, kellel vähem veab) üksteisele jahti pidamas, sest ressursse lihtsalt ei jätku enam kõigile. Võib ju olla muidugi, kuigi mulle tundub hulga tõenäolisem, et hetkel jõupositsioonil olevad valitsused ei taha iseenda köögilauale sittuda ja lasevad parema meelega kasvõi Aafrika-Aasia maapiirkondadesse mingi viiruse möllama, mis näljaseid suid kohe paari miljardi võrra koomale tõmbab. Õnneks “avastatakse” õigel hetkel vaktsiin ja kõik vähegi jõukamad saavad õigel ajal päästetud. Ja seejärel, nagu vanal heal Vene ajal, saadetakse vennasvabariikidest vagunitega inimesi appi riike taas üles ehitama. Iseasi ainult, mis keeles need abistajad räägivad, st mis keelt peatselt “inimeste keeleks” nimetama hakataks – ma pakuks näiteks Hiinat. Mitte et ma päriselt arvaksin, et selline asi ilmtingimata juhtub, aga ma olen siiski seisukohal, et kui asjad peaksid praegusest seisust (=”suht perses”) järgmisesse punkti (“we are all doomed“) liikuma, on tõenäoline, et esmalt üritatakse meie heaolu “vähetähtsate” arvelt parandada ja soovitatavalt niimoodi, et nende vähetähtsate sugulased, kes end juba Lääneriikides sisse on seadnud, aru ei saaks, et seda meelega tehti. Tundub lihtsalt vähe tõenäolisemalt kui see, et ilmtingimata üleüldiseks sõjaks läheb, kus iga mees oma elu eest ja kõigi teiste vastu võitleb. Aga ehk olen ma lihtsalt silmad selle kohutava tuleviku ees kõvasti kinni pigistanud.
Igatahes jääb mulle mulje, et inimesed, kes miskipärast praeguses maailmas eriti hästi hakkama ei saa või siia lihtsalt ei sobitu, tervitavad seda võimalust kahe käega. USA-s on lademes inimesi, kes ehitavad punkreid ja relvaladusid, teevad trenni, harjutavad võitluskunste ja täpsuslaskmist, tõenäoliselt ka ronimist jms – ehk siis selle asemel, et üritada parandada oma elu praeguses hetkes, suunavad kogu oma energia sellele, et parandada oma ellujäämise tõenäosust, kui “see” peaks lahti minema. Kusjuures pange tähele, see “kui” on siin tinglik, mitte ajale viitav, see, et midagi päriselt lahti läheb, pole sugugi kindel. Kamoon, on ju ka inimesed, kes tõsimeeli zombiede tulekuks valmistuvad. Ja siis tekib küsimus, mis sellest inimesest saab, kes on näiteks kümme aastat tänapäevast valget laeva oodanud, st relvi ja konserve varunud, ja siis lööb USA järsku turule hoopis uue ja odava kütuse, mida siiani varjatud on, ja me kõik elame õnnelikult elu lõpuni. St mitte päris kõik, tema ilmselt ei ela, kui ta just relvainstruktorina (vähetõenäoline, kui kõik relvadega seotud protsessid just legaalsed ei olnud, mida need tavaliselt ei ole, sest nad ei taha, et valitsus või “nemad” teaksid, et tal kodus relvad on) või seiklusturismi korraldajana raha teenima ei hakka.
Ja ma ei saa sellest ju aru, sest asi ei tohiks ju olla selles, et nii osavad tüübid tänapäeva ühiskonnas hakkama ei saa (kuigi internetifoorumeid lugedes tundub neil olevat probleeme just emotsionaalse sulandumisega – st nad tahavad inimühiskonnast distantseeruda, aga miskipärast mitte täielikult lahkuda), sest kui nad on nii osavad ellujääjad, on päris palju valdkondi, kus seda tänapäevalgi rakendada saaks. Kui nii suur huvi on sellise elu vastu, võib kasvõi Prantsuse võõrleegioni astuda ja seal mõnusalt oma unistuste elu elada – maailma kaugemates nurkades ei pea need poisid ja tüdrukud just kõige hoolikamalt pabereid täitma ja mõned rahvused on natuke vähem loetud kui teised. Okei, siin võib ehk olla probleem selles, et sellistel inimestel on tihti raskusi autoriteedile allumisega, aga on ju ka muid valdkondi, kus ellujäämisoskused marjaks kuluvad. Või mis valdkondi, kui selline elu nii väga meeldib, on ju juba praegu võimalik oma asjad maha müüa ja osta lennukipilet džunglisse ning edaspidi metsas jahipidamisest elatuda – selle aja peale, kui ZA või maailmalõpp kohale jõuab, oleks ju juba teistest kogemuste poolest peajagu ees. Ma olen isegi üsna kindel, et sellised kommuunid on kuskil USA metsades juba olemas, isegi Eestis oli vähemalt mõned aastad tagasi ju veel mees, kellel oli hoovi laev ehitatud, et kui veetase Jumala viha tõttu tõuseb, on hea kohe sisse istuda. Aga suurem osa neist inimestest elab ikkagi meiega ühes ühiskonnas ja muudkui jutustab sellest, kuidas nad hoogsalt valmistuvad – enamus neist just kogemuste, mitte vahendite poolest. Ja maru raske on konkreetsete isendite puhul aru saada, kas vahendeid on vähe selle pärast, et nad arvavad miskipärast, et metsa punkri rajamine ja sinna konservide, veetünnide ja relvade matmine ei tasuks ära, või on asi pigem siiski selles, et nad ei viitsi tegelikult pingutada, aga näiteks trenni teha on nagunii tore. Või osade puhul ka kolmas variant – tal on kuskil punker juba olemas, aga nii loll ta ka ei ole, et seda internetis välja öelda. Samas ütlevad nad muudkui hooga välja, kui väga nad oma valitsust (st USA valitsust) põlgavad ja kuidas nad ei ole osa sellest ühiskonnast – samal ajal rahumeeli selles ühiskonnas elades ja tihti tasuta pakutavat abi rõõmuga teistelt ühiskonnaliikmetelt vastu võttes.
Kusjuures maru kahju, et sellistes kommuunides tõenäoliselt internetti ei ole – vat seal oleks väga huvitav välitööd teha, ma läheks kohe rõõmuga sinna oma lõputööd kirjutama, kui mõne leiaks. Või teine variant, gruppides, mis asuvad küll linnas, aga kus reaalselt samas suunas tegutsetakse. Peaks vist ikka hakkama kammima neid foorumeid, kus linnas elavad õllesõpradest valged mehed üksteisega ellujäämisnippe jagavad, ja üritama välja sõeluda, kui paljud neist neid ka vahepeal IRL-is (ei, mitte erakonnas) proovinud on.
Pärdikute päevaraamat 
Paar artiklit või muidujuttu, mis selle jutuga kuidagi haagivad:
esiteks leidsin füüsiku ja majandusteadlase dialoogi (“Exponential Economist Meets Finite Physicist”), kus füüsik näitab muu hulgas puust ja punaselt ära, et majanduskasvu ei saa lõpmatult püsti hoida ka siis, kui energiat peaks hakkama täiesti tasuta saama. Füüsikalistel põhjustel võimatu või noh, me läheksime keema.
Ja Jaanus Adamson mõtiskleb nende hävinguunistuste üle:
“Cronenbergi filmi lõpus istub Jung idüllilise järve kaldal ja räägib nähtud unenäost: suurest katastroofist, hiidlainest, mis hävitab Euroopa vms.
Üks seletus oleks, et Jungil avalduvad telepaatilised võimed ja ta näeb ette Esimese maailmasõja puhkemist (ja ühtlasi noid katastroofide laineid, mis 20. sajandil Euroopat tabavad).
Teine või õigemini paralleelne seletus võiks olla aga see, et Jung fantaseerib mingist suurest ja vapustavast Sündmusest, mis tühistaks (või lahendaks) tema enda ahastuse, sisemise ummikseisu, teeks lõpu tema (senisele) piinavale eksistentsile. Taolisel intrusiivsel, vapustaval, hävingulisel Sündmusel (intrusive Event) on oluline roll paljudes filmides (ideoloogilistes projektides, fantaasiates ja müütides jne). […]
Trieri “Melanhoolias” täidab tolle katastroofilise, kuid depressiivse minategelase seisukohalt õnnestava, piinadest vabastava Sündmuse rolli totaalne häving, Maa kokkupõrge kosmilise sissetungija – planeet Melanhooliaga.”
ma ise arvan, et elu olemuslik ebaturvalisus kombineerituna elulaadiga, mis on juhtumisi parasjagu turvaline, tekitab paratamatult hirmu ja ängistust ja halvima ootust.
Tänapäevamaailma viga on pigem liigne turvalisus. Inimesed ei usu enam surma kui elu loomulikku osa. Juba lihtsa elulõpu juurde kuuluvad imepeened ja ülikeerulised masinad, mis seda edasi peavad lükkama. Keegi ei teagi enam, mis on tõeline risk, sest usutakse, et teadus ja meditsiin hoiavad kõik halvad tagajärjed ära.
Ma pakun, et maailmalõpuprohveteid genereerib hoopis just liigselt turvatud keskkond – benjihüpped pakuvad küll ka adrekalaksu, aga neil puudub pikemaajaline mõtestatus ja neisse ei saa väga religioosselt suhtuda. Lisaks õpetatakse, et kõik on võrdsed ja kõigisse tuleb hästi suhtuda – seadused keelavad peksta teist nahavärvi omavaid või teist keelt kõnelevaid inimesi. Nii ongi ainus lootus maailmalõpu ja rumalate ründajate peal, keda võiks enesekaitseks massiliselt maha nottida. Et tunda ennast (kellegi teise) surma läheduses tõeliselt elavana.
ma arvan, et päris lõpuni ei usu keegi, et teadus jne kõik halvad tagajärjed ära hoiavad. Ja kõik on vahepeal teada saanud hunnikust halbadest tagajärgedest, mis teadussaavutustega on kogemata kaasa tulnud.
Lihtsate ja ühemõtteliste vaenlaste puudumine on muidugi tõesti probleem, ma sain juba varateismelisena aru, et Tolkieni-maailma üks suur võlu on see, et seal on kolle, kes on definitsiooni järgi vaenlased. Hea lihtne.
“Igatahes jääb mulle mulje, et inimesed, kes miskipärast praeguses maailmas eriti hästi hakkama ei saa või siia lihtsalt ei sobitu, tervitavad seda võimalust kahe käega.”
Revolutsioon on äri, nagu iga teinegi:)) Ja päris hea marginaali- või varade tootlikusega (ma ei tea, kuidas õigem on öelda). No mõtle ise – karjumise, õhutamise, ässitamise, laamendamise eest võid tõusta põhjast täiesti tippu – kes sellest võimalusest ära ütleks:))
Aga nendest relvakogujatest-harjutajatest – võibolla on neil lihtsalt täiesti kõrini saanud sellest uimasest, lehkavast väkekodanlikust olesklemisest ja nad on leidnud midagi põnevat. Midagi, mis viib rasva kontidelt ja tolmu ajudest, midagi, mis jälle erutuse soontesse ja sära silmadesse toob:))
Kuhu jäi “mõõgad atradeks” ideoloogia? Porgandeid kasvatades oleks neil tegevust kui palju, rasv kaoks ka kontidelt.
Ma mõtlesin vahepeal veel, et kui inimestel on hirm või muidu halb, siis on neil sellisest tegevusest kasu ka siis, kui see ei ole üldse praktilise väärtusega. Peaasi, et neil on siis vähem hirm ja vähem halb.
(viimselt teeme me seda kõik nagunii: me ei tea iial lõplikult ja täpselt, kas mingist tegevusest on kasu või mitte, heal juhul ainult tõenäosusi – aga me ei saa ennustada, kas meiega juhtuvad tõenäolised või hoopis plahvatuslikud sündmused.)
Nunnu. Eriti kehtib su viimane tees nt laste kasvatamise kohta.
Prantsuse Võõrleegion on (üheainsama erandiga terve oma ajaloo jooksul) rangelt ainult meestele, muide, nii et poistele on see võimalus küll, aga tüdrukutele mitte. *närin niisama tähte*
Teoreetiliselt mitte – ingliskeelne wiki on selles osas uuendamata, aga 2000. aastal võeti justiitsministri survel vastu otsus, et ka naised võivad liituda, kuigi sellele oli väga tugev vastuseis. Aga praktikas on sul õigus, sest prantsuskeelse wikipedia sõnul ei ole siiani mitte ükski naine katsetel karmide meeste hulka pääsenud (katsed kestavad kolm nädalat ja üldiselt läbib need üks mees kuuest). Niisama võõrleegioni ridadesse tööle võetud on neid küll. Ma ei mäleta, kas sa prantsuse keelt räägid, kui räägid, siis siin on prantsuskeelne sõjaväefoorum, kus kahe aasta eest just seda teemat arutati ja põhjendused on traditsioonilised – naised tekitavat seal ainult liigseid konflikte, sest sõdurid on erinevatest riikidest ja tihti kriminaalse taustaga ja asi võiks käest ära minna; lisaks ei ole naised lihtsalt füüsiliselt piisavalt võimekad, et katseid ära teha jne. Iseenesest ma usun muidugi, et naised pole nii tugevad ja nii kiired, aga seda, et 12 aasta jooksul ÜKSKI naine piisavalt tubli pole olnud, on mul raske uskuda, ilmselt loobitakse seal ikka korralikult kaikaid kodaratesse kah.
Aga mis sest varudekorjajast siis saama peaks? Võibolla tuleb lihtsalt üks suuremat sorti karjäärimuudatus teha, aga ega meist enamik sellest nagunii ei pääse, meie muutlikus maailmas. Eriti muide siis, kui tõesti uus odav energia kusagilt esile kerkib.
Mul on ka mõte, et s.o lihtsalt elustiil nagu mõnel on tibistiil, mõnel mingit usku kuulutav jeesustiil, mõnel maksimaalse papi muretsemise stiil, misiganes. Mõned siis harrastavad maailma lõpuks valmistumist.
Neile saab igasugust kraami ka maha müüa, s.t ilmselt on nad ka mingi äritegevuse sihtrühm. See hoiab neid ka ehk elus ja aitab liikumisele hinge sees hoida. Vbl saavad nad vastastikku üksteisele mõttetut kraami müüa? Sama valemi järgi nagu mingit kosmeetikavärki või misiganes vidinakraami. Mingi subkultuur sihukene. Võiks muidugi jah neid uurida, aga samahästi võib midagi lähemal olevat uurida. Kaugel asuv tundub ikka huvitavam ja ebatavalisem, aga nagunii on nad ju lihtsalt inimesed ning mis neis ikka nii erilist olla saab. 😀
Aga eks kogu Narva jõe äärne suvilaputkade ala on sihukesi paate täis, kuhu uputuse korral kohe sisse saab sulpsata ning kõrgustiku poole aerutama kukkuda. Neil on seal kanalid onnideni ja puha. Vot see on sulle subkultuur, mida uurida! Ainult et vene keelt sa ei oska. 😀 Muidu uuriksid, kuidas nad näiteks sääskedega hakkama saavad ja kuidas elektrijaama nõuk. aegsest kolast kalastustarbeid valmistada jms. Puhas etnograafia. 😉
Pean sind tõlgiks võtma.
Kui guugeldada näiteks “living off-grid”, siis peaks mingite kommuunideni jõudma küll. Iseasi, kas nad niisama-huvilisi endi hulka lubavad. Sattusin kunagi mingi USA usukommuuni liikme blogile, kellel oli alguses kõik hästi tore ja põnev ja kujutage ette, ma pesin käsitsi pesu ja see läkski puhtaks! – aga mõni aeg hiljem avaldasid sama kommuuni liikmed netiavarustes arvamust, et ei see pere polnud miski õige pere, nad püüdsid ikka veel raha kasutada ja ühtki suurt põllumajanduslooma ka ei pidanud … Ju on teistelgi kommuunidel mingid oma reeglid, millele peab nendega koos elades alluma.
Seep see sotsiaaldarvinism on – nad tahavad ellu jääda ainult teiste inimeste arvelt. Konkurentsi jutlustamine koolides ja meedias, kõik need minimissikonkursid ja rebi-ennast-teistest-ette kampaaniad on süüdi sellise suhtumise tekkimises. “Tugevam jääb ellu” – see edastab selge sõnumi, et vähemalt mingil ajahetkel peab olema keegi “nõrgem”, kes ära süüakse.
Need relva-ja-konservikollektsionäärid on lihtsalt luuserid, kes pole seni kedagi endast nõrgemat leidnud ja ootavadki maailmalõpust sellele Probleemile (kui pole kedagi, kes oleks sinust nõrgem, siis oled ju Luuser?) Lahendust.
Mina pooldan porgandite kasvatamist ja lastele kõplaõpetuse andmist. Mul ajavad südame pahaks inimesed, kes tulevad mind sellise jutu peale hästitama: jaa-jaa, kasvata aga porgandeid, pärast maailmalõppu tuleb kalashnikoviga tüüp ja võtab su porgandid ära. Perkele, kui kalashnikoviga tüüp hakkaks KA porgandeid kasvatama – ja eestimaal ju mullapinda jätkub – siis puuduks igasugune vajadus vägivallaks, enesetapuks või vennatapuks.
Morgie, ma tahaks väga näha mida sa räägiksid kui nii sina või sinu järelkasv on elanud ilma toiduta nädalapäevad. Oh wait… tegelikult ma ei tahaks sellisel juhul siiski inimeste ligiduses olla kes on nälginud. Youtubeis on videod IIMS ajal tehtud ameeriklaste “nälja” eksperimentidest ja kuidas tsiviliseeritus katsealuste mõtlemisest tasapisi lahkus. Lisa sellele juurde ka fakt, et tänapäeval saavad paanika korral poeriiulid tühjaks väga kiiresti sest nii lihtsalt on optimaalsem. Ning paljudel inimestel on veel maal vanaema/vanaisa kes midagi kasvatavad.
Need maailmalõpu ootajad on väga kirev punt kuigi nad vist vaatavad liiga optimistlikult selle sündmuse järgset maailma. Õnnelikud võivad olla ehk need, kes saavad esimestena otsa, siis pole vaja näha kuidas tsiviliseerituse kiht erodeerub vastavalt kuidas hüvesid aina vähemaks jääb.
Kuid selle pärast pole siiski vaja muretseda, ma pakun. Pigem saadavad poliitikud jälle riigi elujõulise meespopulatsiooni tapma teise riigi elujõulist meespopulatsiooni. Selline lahendus töötas vähemalt eelmisel sajandil suurepäraselt, kuigi päris mitte kõigi jaoks.
tead, seda “nädalapäevad söömata olemist” on täiesti võimalik ennetada, selle asemel, et vägivalda ja naabri ärasöömist ainuvõimalikuks pidada. Samuti ei maksa sul mind idioodiks pidada, kes ei suuda ette kujutada, mida aastaid relvapropagandaga ajupestud mass teha suudab – inimesesöömine on esimene lahendus, mis pähe tuleb. Esimene, aga targa inimese jaoks kaugeltki mitte ainus.
Paistab aga, et hambuni relvastatud maailmalõpuprohvetitele pole mitte keegi rääkinud, mida “isetäituv ennustus” endast tegelikult kujutab. Nii nad jätkavad oma püha missiooni paanika külvamisel ja on selles edukad.
Aga nagu öeldud, ajavad sinusugused kuulipritsipropagandistid mul ammu südame pahaks, niiet paluks minu poole mitte rohkem pöörduda.
Vana indiaanlane on rääkinud. Hau!
Vau, ilusasti puusalt ja kohe vihaselt. Eks ma järgmine kord olen targem ja lisan *iroonia* lõigu ette, muidu saan uuesti sõimata;)
Ja mis puudutab isetäituvat ennustust siis ma võin ka visata teooria, mis ratsionaliseerib inimeste tegevust, kes maailmalõpuks valmistuvad – “game theory”.
Üldiselt sinu tekstidest kumab läbi arvamus, et need kes valmistuvad on siis kindlasti ründav pool. Seda oled kaalunud, et nad teevad oma valikuid kaitseeesmärkidelt – relvastuvad hirmust, et tuleb mingi kalashnikoviga tüüp ja võtab neilt toidu ja muu eluksvajaliku mida nad on kogunud?
Mind ennast jätab tsivilisatsiooni kokkuvarisemine täiesti külmaks, see kas surm tuleb sellisel juhul paari päevaga või venitab aasta kaks rohkem pole oluline. Põhjus miks ma seda väga lihtsalt võtan on 186 töötavat tuumareaktorit Euroopas mis vajavad funktsioneerivat elektrivõrku ohutuks töötamiseks vastasel juhul käib +X päeva möödudes kaboom.
Ma ei ole viimaste maailmalõpu-teooriatega kursis, miks Kati Murutar peaks vee peale jääma?
Seda, miks, ma ei tea, aga Kati ise kirjutas oma blogis, et õnneks asub tema talu sellises kohas, et see on põhimõtteliselt ainus jupp Eestist, mis veepiirist kõrgemale jääb.
Kle, minu naaber Haanjas ei ole Muti Karutar, isegi lähikülades ta ei elutse, sest ei ole võimalik, et ta elaks nii varjatult, et keegi ei tea. Aga meie küla jääb igatahes raudselt vee peale. 😀 S.t ikka mitu juppi peabmerepiirist ülespoole jääma.
Aa, ma tegin vea. Sa räägid Eestimaast, mitte Liivimaast, muidugi. 🙂
Kati on äravalitu, noh. Nagu need relvakogujadki, sellepärast. Aint Kati saab ilma relvadeta ründavatest hordidest jagu, päästab ärasöömisest ka oma hobused ja oskab vee peal käia.