mu lugejate tungival soovil

Nagu te ilmselt teate, on mul lugejaid miljonites, kogu Eestis, Tallinna paestest kallastest kuni veel kivisema Hiina müürini välja, kui klassikuid parafraseerida. Sellest tulenevalt on mul muidugi ka palju kirjasaatjaid, kes mulle usinalt kirjutavad, et toetust avaldada või öelda, kui hirmus inimene ma olen. Täna telliti aga suisa soovilugu – ustav kirjasaatja Tartumaalt palub, et avaldaksin arvamust Õhtulehe artikli kohta, kus Jürgen Ligi ütleb, et palgalõhe on muuhulgas tingitud sellest, et naised ise tahavad, et mehed neist rohkem teeniks.

Mis seal salata, see on tõsi. Mina ka sisimas tahaks, et mu mees minust rohkem teeniks, kohe palju rohkem. Soovitatavalt võiks ta euromiljonär olla. Samuti olen ma siiani oma vanemate peale veidi pahane, sest mind sünnitati tavalisse Eesti perekonda, mitte Araabia naftašeigi lemmiktütreks. Sest ma olen laisk. Ma olen laisk nagu lohe ja tahaks kergemini läbi ajada ja pühenduda näiteks teadustööle, kuigi see palju sisse ei too. Nuusutada lilli ja kirjutada raamatuid, kuigi see vähemalt alguses üldse sisse ei too. Nii et hirmus tore oleks, kui saaks ise teha ainult seda, mille poole tõesti kutsumus on, ja keegi teine tassiks samal ajal rahakoormaid koju. No vähemalt, kuni mina kuulsaks kirjanikuks saan ja pappi voolama hakkab.

Mees mul mõtleb kindlasti samamoodi. Et oleks tore, kui tema saaks ainult koolile pühenduda ja selle kõrvalt kitarri mängida ja no kui ta ükskord saab sama kuulsaks kui Iron Maiden (noorematele – see oli vanasti sama kuulus kui Justin Bieber, päriselt), siis mitte ainult ei maksaks kõike kinni, vaid laseks groupie’del meil maja läikima lüüa jne.

Meie vahe seisneb aga selles, et kuna mina olen naine, on mul ühiskondlikust vaatenurgast natuke rohkem õigust vigiseda ja küsida, miks keegi teine kõike minu eest ära ei tee – nii nagu temal on õigus vigiseda, miks mina kodu läikima ei löö ja miks pann pesemata on. Perekonnaelu elavad aga konkreetne mees ja konkreetne naine, mitte kogu ühiskond, nii et paratamatult peab igaüks ise valima, mis mudel talle kõige paremini sobib. Kuna meil ei ole ratsionaalne mõistuseabielu, vaid mõlemad tahaks, et teisel oleks ka mõnus elada, üritame me siiski mõlemad ellu panustada.

Ma täitsa usun, et suur osa naisi ongi niimoodi kasvatatud, et nad siiralt usuvad, et neil ongi õigus näiteks teadustööle pühenduda, sest mees PEAB rohkem teenima ja suurema osa rahast koju tooma, nii et tegelikult on Ligil muidugi õigus. Perekoolis oli kunagi mingi küsitlus, kus ca kolmandik naistest tunnistas ausalt, et nad jätaksid oma mehe maha, kui see satuks ratastooli ja peret enam üleval ei peaks – suur osa inimestest on läbinisti ratsionaalsed ja egoistlikud, naised oskavad seda tihti lihtsalt paremini varjata. Sissekasvatatud ootus, et keegi teine PEAB midagi olema, sest ta lihtsalt PEAB ja KÕIK JU TEAVAD, et peab, teeb elu lihtsamaks – sest naisel on tegelikult tunduvalt rohkem vabadusi. Naine võib valida madalapalgalise töö, sest see on tema kutsumus, naine võib tänaval minema joosta, kui näeb, et kedagi röövitakse, võib nutma hakata, kui talle halvasti öeldakse jne. Aga mees peab, peab peab – peret üleval pidama, appi minema, karm olema jne. Ja samas, need samad naised, kes suruvad mehe olukorda, kus tema muudkui peab, aga naine võib, lükkavad sellega üldise võrdsuse endast eemale. Sest võrdsus ei seisne ju ainult võrdsetes õigustes, vaid eeldab ka võrdset panustamist. Aga hääleõigust ju ikka tahaks, eks. Niru lugu.

P.S. Kirjutasin kunagi isegi tõlkepostituse nimekirjaga, kuidas mehi diskrimineeritakse, aga mitte ei leia üles. Isegi oma blogi otsinguga mitte.