mu lugejate tungival soovil

Nagu te ilmselt teate, on mul lugejaid miljonites, kogu Eestis, Tallinna paestest kallastest kuni veel kivisema Hiina müürini välja, kui klassikuid parafraseerida. Sellest tulenevalt on mul muidugi ka palju kirjasaatjaid, kes mulle usinalt kirjutavad, et toetust avaldada või öelda, kui hirmus inimene ma olen. Täna telliti aga suisa soovilugu – ustav kirjasaatja Tartumaalt palub, et avaldaksin arvamust Õhtulehe artikli kohta, kus Jürgen Ligi ütleb, et palgalõhe on muuhulgas tingitud sellest, et naised ise tahavad, et mehed neist rohkem teeniks.

Mis seal salata, see on tõsi. Mina ka sisimas tahaks, et mu mees minust rohkem teeniks, kohe palju rohkem. Soovitatavalt võiks ta euromiljonär olla. Samuti olen ma siiani oma vanemate peale veidi pahane, sest mind sünnitati tavalisse Eesti perekonda, mitte Araabia naftašeigi lemmiktütreks. Sest ma olen laisk. Ma olen laisk nagu lohe ja tahaks kergemini läbi ajada ja pühenduda näiteks teadustööle, kuigi see palju sisse ei too. Nuusutada lilli ja kirjutada raamatuid, kuigi see vähemalt alguses üldse sisse ei too. Nii et hirmus tore oleks, kui saaks ise teha ainult seda, mille poole tõesti kutsumus on, ja keegi teine tassiks samal ajal rahakoormaid koju. No vähemalt, kuni mina kuulsaks kirjanikuks saan ja pappi voolama hakkab.

Mees mul mõtleb kindlasti samamoodi. Et oleks tore, kui tema saaks ainult koolile pühenduda ja selle kõrvalt kitarri mängida ja no kui ta ükskord saab sama kuulsaks kui Iron Maiden (noorematele – see oli vanasti sama kuulus kui Justin Bieber, päriselt), siis mitte ainult ei maksaks kõike kinni, vaid laseks groupie’del meil maja läikima lüüa jne.

Meie vahe seisneb aga selles, et kuna mina olen naine, on mul ühiskondlikust vaatenurgast natuke rohkem õigust vigiseda ja küsida, miks keegi teine kõike minu eest ära ei tee – nii nagu temal on õigus vigiseda, miks mina kodu läikima ei löö ja miks pann pesemata on. Perekonnaelu elavad aga konkreetne mees ja konkreetne naine, mitte kogu ühiskond, nii et paratamatult peab igaüks ise valima, mis mudel talle kõige paremini sobib. Kuna meil ei ole ratsionaalne mõistuseabielu, vaid mõlemad tahaks, et teisel oleks ka mõnus elada, üritame me siiski mõlemad ellu panustada.

Ma täitsa usun, et suur osa naisi ongi niimoodi kasvatatud, et nad siiralt usuvad, et neil ongi õigus näiteks teadustööle pühenduda, sest mees PEAB rohkem teenima ja suurema osa rahast koju tooma, nii et tegelikult on Ligil muidugi õigus. Perekoolis oli kunagi mingi küsitlus, kus ca kolmandik naistest tunnistas ausalt, et nad jätaksid oma mehe maha, kui see satuks ratastooli ja peret enam üleval ei peaks – suur osa inimestest on läbinisti ratsionaalsed ja egoistlikud, naised oskavad seda tihti lihtsalt paremini varjata. Sissekasvatatud ootus, et keegi teine PEAB midagi olema, sest ta lihtsalt PEAB ja KÕIK JU TEAVAD, et peab, teeb elu lihtsamaks – sest naisel on tegelikult tunduvalt rohkem vabadusi. Naine võib valida madalapalgalise töö, sest see on tema kutsumus, naine võib tänaval minema joosta, kui näeb, et kedagi röövitakse, võib nutma hakata, kui talle halvasti öeldakse jne. Aga mees peab, peab peab – peret üleval pidama, appi minema, karm olema jne. Ja samas, need samad naised, kes suruvad mehe olukorda, kus tema muudkui peab, aga naine võib, lükkavad sellega üldise võrdsuse endast eemale. Sest võrdsus ei seisne ju ainult võrdsetes õigustes, vaid eeldab ka võrdset panustamist. Aga hääleõigust ju ikka tahaks, eks. Niru lugu.

P.S. Kirjutasin kunagi isegi tõlkepostituse nimekirjaga, kuidas mehi diskrimineeritakse, aga mitte ei leia üles. Isegi oma blogi otsinguga mitte.

oma unenägudes olen ma ometigi nii kõva eit

Naljakas, kuidas erinevatele ajastutele on omased erinevad massipsühhoosid. No et kohe saabub Valge Laev või mõnel muul moel jõuab taevariik maa peale. Tänapäeval on selleks uskumuseks see, et maailm, sellisena nagu me seda tunneme, kukub kokku – kusjuures usutakse ka niivõrd absurdseid teooriaid kui näiteks seda, et meie kõigi tagaaiad saavad zombiesid täis, või seda, et jõuludeks oleme me kõik vee all, kui Kati Murutar välja arvata. Enamus usub muidugi pigem seda, et meie majandussüsteem kukub kokku ja oleme kõik metsas Kalašnikovide (õnnelikumad) ja isetehtud vibudega (need, kellel vähem veab) üksteisele jahti pidamas, sest ressursse lihtsalt ei jätku enam kõigile. Võib ju olla muidugi, kuigi mulle tundub hulga tõenäolisem, et hetkel jõupositsioonil olevad valitsused ei taha iseenda köögilauale sittuda ja lasevad parema meelega kasvõi Aafrika-Aasia maapiirkondadesse mingi viiruse möllama, mis näljaseid suid kohe paari miljardi võrra koomale tõmbab. Õnneks “avastatakse” õigel hetkel vaktsiin ja kõik vähegi jõukamad saavad õigel ajal päästetud. Ja seejärel, nagu vanal heal Vene ajal, saadetakse vennasvabariikidest vagunitega inimesi appi riike taas üles ehitama. Iseasi ainult, mis keeles need abistajad räägivad, st mis keelt peatselt “inimeste keeleks” nimetama hakataks – ma pakuks näiteks Hiinat. Mitte et ma päriselt arvaksin, et selline asi ilmtingimata juhtub, aga ma olen siiski seisukohal, et kui asjad peaksid praegusest seisust (=”suht perses”) järgmisesse punkti (“we are all doomed“) liikuma, on tõenäoline, et esmalt üritatakse meie heaolu “vähetähtsate” arvelt parandada ja soovitatavalt niimoodi, et nende vähetähtsate sugulased, kes end juba Lääneriikides sisse on seadnud, aru ei saaks, et seda meelega tehti. Tundub lihtsalt vähe tõenäolisemalt kui see, et ilmtingimata üleüldiseks sõjaks läheb, kus iga mees oma elu eest ja kõigi teiste vastu võitleb. Aga ehk olen ma lihtsalt silmad selle kohutava tuleviku ees kõvasti kinni pigistanud.

Igatahes jääb mulle mulje, et inimesed, kes miskipärast praeguses maailmas eriti hästi hakkama ei saa või siia lihtsalt ei sobitu, tervitavad seda võimalust kahe käega. USA-s on lademes inimesi, kes ehitavad punkreid ja relvaladusid, teevad trenni, harjutavad võitluskunste ja täpsuslaskmist, tõenäoliselt ka ronimist jms – ehk siis selle asemel, et üritada parandada oma elu praeguses hetkes, suunavad kogu oma energia sellele, et parandada oma ellujäämise tõenäosust, kui “see” peaks lahti minema. Kusjuures pange tähele, see “kui” on siin tinglik, mitte ajale viitav, see, et midagi päriselt lahti läheb, pole sugugi kindel. Kamoon, on ju ka inimesed, kes tõsimeeli zombiede tulekuks valmistuvad. Ja siis tekib küsimus, mis sellest inimesest saab, kes on näiteks kümme aastat tänapäevast valget laeva oodanud, st relvi ja konserve varunud, ja siis lööb USA järsku turule hoopis uue ja odava kütuse, mida siiani varjatud on, ja me kõik elame õnnelikult elu lõpuni. St mitte päris kõik, tema ilmselt ei ela, kui ta just relvainstruktorina (vähetõenäoline, kui kõik relvadega seotud protsessid just legaalsed ei olnud, mida need tavaliselt ei ole, sest nad ei taha, et valitsus või “nemad” teaksid, et tal kodus relvad on) või seiklusturismi korraldajana raha teenima ei hakka.

Ja ma ei saa sellest ju aru, sest asi ei tohiks ju olla selles, et nii osavad tüübid tänapäeva ühiskonnas hakkama ei saa (kuigi internetifoorumeid lugedes tundub neil olevat probleeme just emotsionaalse sulandumisega – st nad tahavad inimühiskonnast distantseeruda, aga miskipärast mitte täielikult lahkuda), sest kui nad on nii osavad ellujääjad, on päris palju valdkondi, kus seda tänapäevalgi rakendada saaks. Kui nii suur huvi on sellise elu vastu, võib kasvõi Prantsuse võõrleegioni astuda ja seal mõnusalt oma unistuste elu elada  – maailma kaugemates nurkades ei pea need poisid ja tüdrukud just kõige hoolikamalt pabereid täitma ja mõned rahvused on natuke vähem loetud kui teised. Okei, siin võib ehk olla probleem selles, et sellistel inimestel on tihti raskusi autoriteedile allumisega, aga on ju ka muid valdkondi, kus ellujäämisoskused marjaks kuluvad. Või mis valdkondi, kui selline elu nii väga meeldib, on ju juba praegu võimalik oma asjad maha müüa ja osta lennukipilet džunglisse ning edaspidi metsas jahipidamisest elatuda – selle aja peale, kui ZA või maailmalõpp kohale jõuab, oleks ju juba teistest kogemuste poolest peajagu ees. Ma olen isegi üsna kindel, et sellised kommuunid on kuskil USA metsades juba olemas, isegi Eestis oli vähemalt mõned aastad tagasi ju veel mees, kellel oli hoovi laev ehitatud, et kui veetase Jumala viha tõttu tõuseb, on hea kohe sisse istuda. Aga suurem osa neist inimestest elab ikkagi meiega ühes ühiskonnas ja muudkui jutustab sellest, kuidas nad hoogsalt valmistuvad – enamus neist just kogemuste, mitte vahendite poolest. Ja maru raske on konkreetsete isendite puhul aru saada, kas vahendeid on vähe selle pärast, et nad arvavad miskipärast, et metsa punkri rajamine ja sinna konservide, veetünnide ja relvade matmine ei tasuks ära, või on asi pigem siiski selles, et nad ei viitsi tegelikult pingutada, aga näiteks trenni teha on nagunii tore. Või osade puhul ka kolmas variant – tal on kuskil punker juba olemas, aga nii loll ta ka ei ole, et seda internetis välja öelda. Samas ütlevad nad muudkui hooga välja, kui väga nad oma valitsust (st USA valitsust) põlgavad ja kuidas nad ei ole osa sellest ühiskonnast – samal ajal rahumeeli selles ühiskonnas elades ja tihti tasuta pakutavat abi rõõmuga teistelt ühiskonnaliikmetelt vastu võttes.

Kusjuures maru kahju, et sellistes kommuunides tõenäoliselt internetti ei ole – vat seal oleks väga huvitav välitööd teha, ma läheks kohe rõõmuga sinna oma lõputööd kirjutama, kui mõne leiaks. Või teine variant, gruppides, mis asuvad küll linnas, aga kus reaalselt samas suunas tegutsetakse. Peaks vist ikka hakkama kammima neid foorumeid, kus linnas elavad õllesõpradest valged mehed üksteisega ellujäämisnippe jagavad, ja üritama välja sõeluda, kui paljud neist neid ka vahepeal IRL-is (ei, mitte erakonnas) proovinud on.

Sooneutraalne lasteaed

Kõik, keda sooteema huvitab, on ilmselt juba lugenud Postimehe artiklit Rootsi sooneutraalse lasteaia kohta. Artikkel tundus küll tiba kallutatud, aga samas jättis ka lasteaia kirjeldus mulle kallutatud mulje – ma ei tea, kas Mikk Salu on osa juttu rääkimata jätnud, aga sellest kirjeldusest, mis artiklisse jõudnud oli, jääb mulje, et lasteaed ei ole mitte sooneutraalne, vaid et seal surutakse mehelikku käitumist alla. No okei, oli seinal pilt roosa kleidiga poisist – artiklis pole kirjas, et oleks pilt ka pesapallikurikaga tüdrukust. Või see kasvatajate näide “oi-oi-oi, meeskasvataja keerutas palli pea kohal, naiskasvatajad keerutasid madalamal, kas me andsime nüüd lastele signaali, et meestel ongi õigus rohkem võimu näärata” – nagu wtf bitch, kes sul keelas seda palli sama moodi keerutada? Või see, et ei ole raamatut “Tuhkatriinu”, sest see näitab VALESID soorolle (seega on siiski olemas valed ja õiged soorollid, kuigi räägitakse võrdsusest, eks ole), samas on aga olemas raamat “Miks issi nutab?” Kui me tegelikult võrdsust taga ajame, võiksid seal ju “Tuhkatriinuga” kõrvuti olla Rootsi oma kuulsad raamatud, nagu “Röövlitütar Ronja” ja “Pipi Pikksukk”. “Vennad Lõvisüdamed” muidugi ka – see peaks ka feminatsidele sobima, sest kuigi peategelasteks on poisid, julgevad nad ka oma emotsioone välja näidata, armastavad teineteist siiralt ja piiritult ning näitavad seda välja jne. Rääkimata sellest, et jutt raamatute pidev sorteerimine, et need oleksid “korrektselt” riiulisse paigutatud, tundub üsna debiilne – kui lapsed ise neid sinna torkavad, peaks tekkiv olukord ju loomulik olema.

Ma toetun muidugi ainult artiklile ja võimalik, et Salu jätab osad asjad mainimata. Ehk oli seal tõesti ka pilte nii poistest kui tüdrukutest nii tugevates kui nõrkades rollides – sest see, kui oleks olemas pilt roosas kleidis poisist, aga samas oleks “Tuhkatriinu” raamat ära korjatud, sest see annab tüdrukutele vale eeskuju, oleks tasakaal ju tegelikult ikka väga paigast ära. Võrdõiguslikkuse mõte peaks ju tegelikult olema selles, et KÕIK soorollivalikud on õiged ja et naisel on jätkuvalt õigus olla ka koduperenaine ja mehel on jätkuvalt õigus olla märulipolitseinik või elukutseline poksija. Õigus, mitte kohustus. Nii, nagu iga naine võib hakata poksijaks ja mees lasteaiakasvatajaks ja kellelgi ei tohiks seal midagi kobiseda olla.

Nii et selles mõttes ühinen ma pigem artiklis tutvustatud Berqkvistiga, kes ütleb, et kõik soorollid on head, need peaksid lihtsalt olema võrdselt tunnustatud. Ka selles lasteaias ei näe ma võrdset tunnustamist, vaid eelkõige just neutraliseerimist, nurkade mahalihvimist. Samas näites, mille ajakirjanik tõi selle kohta, kuidas poes purjus tüüp kassapidajat ründas – see, et ajakirjanik vahele läks, on ainult normaalne, aga mitte selle pärast, et ta on mees, vaid selle pärast, et ta on inimene. Lihtne loogika ütleb, et ka kaks naist saaksid kahepeale ühest purjus mehest jagu, nii et igaüks peaks õppima vahepeal oma argust alla suruma. Ja okei, muidugi on igaühel õigus olla arg, aga igaühel on ka õigus olla lõvi ja ta ei pea ilmtingimata jänese rada valima ainult selle pärast, et kasvatajatädid arvavad, et see on ju ka tore ja armas. Muidugi on nii naistel kui meestel õigus nutta, aga ma ei arva, et inimesi peaks õhutama alati ja igas olukorras passiivset rolli võtma. Kodanikuühiskond seisabki ju pigem nende najal, kellel on julgust enamaks.

P.S. Pilt hakkas mulle meeldima lihtsalt selle pärast, et selline sein oleks äge, kuigi kui mul oleks lapsed, eelistaksin ma seda, et seal siis matt maas oleks. Aga ronida armastavad ühtviisi nii poisid kui tüdrukud, vähemalt minu lapsepõlves armastasid.

kadedus kummitab koridoris

Ma ei ole üldiselt kade inimene. Päriselt. Kui ma näen ilusat naist, mõtlengi ma “vau, küll ta on ilus” ja see on eelkõige imetlus ja esteetiliste väärtuste hindamine. Kummalised mõtted tulevad mul mitte ilusaid naisi nähes, vaid siis, kui ma näen naisi, kes on endale maski pähe meikinud vms – ja ka siis ei ole ma enamasti sapine või ei mõtle, et “on tropp”, vaid vahepeal on lihtsalt raske naeru tagasi hoida. Ma saan muidugi aru, et neid valdavad ilmselt minu soengut või suvalisi selga sattunud riideid nähes samad tunded, nii et viisakuse huvides annan ma siiski oma parima ja loodan, et nemad teevad sama. Aga ilusad naised mulle tõesti meeldivad, sest nad on ju ilusad. No ja ilus olemine on ju naiste töö, kui üht kunagist blogijat tsiteerida. Ja kunst kunsti pärast jne, ilus on vaadata lihtsalt, ükskõik, kas see ilu on loomulik või kunstlik.

Tarkusega on üsna sarnane lugu. Ma olen ülikoolis kohanud mõnda sellist inimest, kellele on korraga antud kaks hea akadeemilise töö eeldust – neil on hea mälu ja nende aju töötab nagu koorelahutaja. Koorelahutaja ei ole tegelikult vist kõige parem võrdlus, sest ma ei ole selle tööpõhimõtetega küll päris hästi kursis, aga eeldan, et seal on midagi pistmist segamisega, aga ma mõtlen seda, et meil on inimesi, kes on kuradima targad. Ja loomulikult on mul natuke kurb näha, et mina ei ole kohati samaväärseks võimeline, aga esiplaanil on siiski imetlus ja hea meel, et mul on võimalik selliste inimestega koos õppida, sest sellised kaaslased õpetavad meile tegelikult vähemalt sama palju kui õppejõud. Kui välimuse koha pealt pole ma kunagi soovinud, et ma oleksin 1.70 või teistsuguse näoga (ja see, kui ma näen ilusat tüdrukut, kes on minust totaalselt erinev, tekitab ainult positiivse hinnangu, aga mitte soovi ise samasugune olla), siis tarkuse puhul ma muidugi soovin ka ise sellest osa saada, aga see ei ole mitte kadedus, vaid motivatsioon, et edasi pingutada, et ka ise areneda.

Aga on üks asi, mida ma tahaksin. Jah, mu daamid ja härrad, juba kolmandas lõigus jõuame me selleni, mida ma TEGELIKULT tahaksin. Energiat. Kuna ma käin kooli kõrvalt tööl ja võtan ka selliseid aineid, kus on palju erinevate alade inimesi, olen ma näinud igasuguseid üliõpilasi. Kõige rohkem on mind hämmastanud arstiteaduse omad. Üks töötab minuga koos – lõpetab öise vahetuse ja läheb hommikul päevasesse ka tööle, sest tahaks ju raha teenida. Pärast päevatööd läheb veel õhtul teatrisse, sest see on ju tore. Hinded on muidugi ka head. Teine käis minuga koos hispaania keeles – keskmine hinne 5.0 (VIIS KOMA FAKING NULL), lisaks õppimisele töötas haiglas ja käis pidevalt erialastel konverentsidel välisriikides. Kolmas on üks mu sõber, kes tegeles kooli kõrvalt tippspordiga (ta on sõudja, kuigi neil on terve pere selline, kõik neli venda on metsikult tublid).

Ja mina? Mina ärkan hommikul kell seitse, lähen kella kaheksaks tööle ja kui ma kell viis lõpetan, olen ma omadega nii läbi, et raske on end veel kooli vedada. Okei, olen selle loengu ära, heal juhul olen isegi veel ühe loengu ja vean kaheksani välja, aga järgmisel päeval olen ma siis nagu laip. Jah, ma võin vajadusel veel ühe sellise päeva välja vedada, ehk isegi kolm, aga kui ma seda nädal aega järjest teen, jään ma haigeks, sest organism lööb lihtsalt häirekellad tööle ja teatab, et nüüd tuleb kohustuslik puhkus, palavik ja särgid-värgid ja kui sa tagasi ei tõmba, lööme kõhu ka lahti, kas sa seda tahadki? Õnneks ei tööta ma hetkel täiskohaga, vaid ca kaks nädalat kuus, aga ma olen õppinud üsna palju oma piiridega arvestama ja ei tunne “laisklemise” pärast väga häbi, kui ma pärast tööd ja kooli enam väga tubli ei jaksa olla, sest ma tean, et selle piiri ületamisega kaasneks tervislik tagasilöök, mille tulemusel ma veel vähem tehtud saaksin. Ja kusjuures see minu väsimus ei ole tegelikult nii üheselt mõistetav – näiteks jaksan ma vabalt pärast tööpäeva jooksma minna, sest see toimib mõnusa lõõgastusena ja aitab pead taas selgemaks saada.

Mulle on jäänud mulje, et suurem osa Maa populatsioonist on minusugused, ühel hetkel tuleb piir ette. Ja ma lihtsalt ei saa aru, millest see tuleb, et mõni inimene töötab nagu igiliikur ja ei näita väsimuse märke ka siis, kui ta nädal aega järjest igal ööl neli tundi magada on saanud. Või käib öises vahetuses tööl, päeval koolis ja pärast seda magab öösel kümme tundi ja on jälle särav nagu lilleõis, samas kui mul tekib tunne, et ma olen juba selles eas (nagu 26 oleks mingi selline iga, kuhu sõna “selline” ette peaks käima), et iga magamata öö jätab kohe valusad jäljed näkku. Ma ei kadesta neid selles mõttes, et sellega kaasneks mingeid teravaid tundeid, vastupidi, ma vaatan neile alt üles, sest nad on nii tublid, aga mul on kahju, et minu mootor nii efektiivselt ei tööta. Miks ei tööta? Ma ei tea.

Hanna (2011); In Bruges (2008)

Vaatasin vilmi. Naljakas oli. “Hannat” küll ei reklaamitud komöödiana, aga juba tegelased olid naljakad – teismeline peaaegu superkangelasest tüdruk, ilmselgelt Scully pealt mahaviksitud punapäine FBI agent ja last but not least eriti nunnud mõrtsuk-skinheadid. Ilma naljata, MNC-l tasuks ilmselt juba selle pärast seda filmi vaadata, kui naljakad skinnid siin olid. Lahedaid karaktereid oli muidugi veelgi, eriti gei natsipealik jne jne. Ainuüksi nende tegelaste pärast tasub seda filmi vaadata.

Mida kõike jalutades ei kuule

Tartus võib koduteel igasugu huvitavaid asju kuulda, mis ei piirdu sugugi sellega, kuidas 15aastased neiud oma seksielamustest räägivad. Paar päeva tagasi jalutasin õhtul lillemüüjatest mööda.

Vanem mees ja naine. Istuvad. Mees köhib hääle puhtaks ja ütleb kuidagi tuimalt nagu juba aastatetagusest asjast räägiks, mis ikka veel hinge kriibib:”Ma oleks sulle ju ehk isegi andeks andnud. Kõige hullem on see, et sa valetasid mulle täiesti külmalt.” Naine ei vasta midagi, vaatab vaikides maha. Mees otsib õigeid sõnu ja jätkab:”Kõik see aeg kinnitasid sa, et sina teda ei tapnud ja sina ei tea asjast midagi…”

Minul oli juba täielik õu-emm-džii moment, kui mees järsku rõõmsa häälega jätkas:”No ja siis tuli see peategelane ja ütles mõrtsukale…” Mõnele on ikka ilmekat jutustamisoskust nii palju antud, et võib juhusliku möödakäija poolsurnuks ehmatada. 😀

Varsovie

Ma muidu vist ei viitsikski seda prantsuse bändi (Varsovie’d siis) taas kiita, aga selle kõige paremat laulu ei ole ei youtube’is ega mu arvuti kõvakettal, mis tähendab, et ma muudkui kaevan ja kaevan seda oma Facebooki märtsi alguse postitusest. Olgu siis parem juba siin, saab otsinguga kergesti kätte ja paitab ehk kellegi teise kõrvu veel.

Nowa Aleksandria.

Teine laul, mida meil kodus viimasel ajal kogu aeg leierdatakse, on Noir Désiri “Tostaky”. K ütleb, et ta ei taha teadagi, mida see tähendab, muidu rikub äkki hea laulu poliitika vms juraga ära – nii et laulu sisu ei hakka ümber jutustama, aga seda ütlen ikka, et “Tostaky” ei tähendagi prantsuse keeles midagi, vaid on foneetiline transkriptsioon hispaania keelest – need, kes seda kasvõi natukenegi hablavad, mõtlevad nüüd kohe välja, mida see tähendab. 😉

Peaks ehk ostma

Nägin täna teel tööle ahvatlevat reklaami kirjaga “Müüa naturaalsed ja kunstküüned.” Heaks ei arva, pahaks ei pane, kapitalism ongi ju selline asi, et müüakse kõike, mille järele nõudlust on. Lihtsalt tahaks teada, et huvitav, kummad rohkem kaubaks lähevad.

Nädala huumor

Avastasin uue naljablogi, kus kujuteldav kangelane on paksmagu, kes üritab kaalust alla võtta. Tegelikult me läksime ühe sõbraga isegi vaidlema selle üle, kas tegu on naljablogiga või mitte, aga kamoon, siin on ilmselgelt tegu hästi läbimõeldud huumoriga. Tsiteerin:

Kui ma ta pärast taksojuhile maksmist ja pingutavat sörki lõpuks kätte sain, tegi mu õhtusöögikaaslane ehmunud ning üllatunud näo ning teatas ennastkehtestavalt: “Mis sa mõtlesid tõesti, et ma su külla kutsun või?” Aihh…

Jumalale tänu, et ma viimastel päevadel sporti teinud olen ning ei pidanud pärast üksjatu pikka tagaajamist seda lööki vastu võtma, keel suust rippumas ja hingeldades. Suutsin olukorra väärikalt lahendada ja teatasin džentelmenlikult: “Soovisin kindel olla, et sa turvaliselt koju jõuad!” Mõeldes samal ajal tegelikult: “Tra, kui sa külla ei kutsu, siis maksa vähemalt pool arvetest kinni, eidenahk, raisk!”

Edaspidi peab meeles pidama, et õhtusöögile minnes tuleks naise käest enne restorani jõudmist väike ettemaks sisse nõuda. Ma usun, et see on ka naisele täitsa vastuvõetav, kui seda viisakalt serveerida. “Ära muretse, ma ju annan selle raha pärast tagasi, kui sa mind külla kutsud. Jätan hommikul näiteks öökapi peale, kui koju lähen.” See oleks viisakas ning mõlema asjaosalise jaoks aus käitumine, mis vähendab koos veedetud õhtuga seotud teadmatust.

Kui see nüüd tõesti läbinisti tõsiselt mõeldud oli, siis vabandan siiralt, aga kirja pandud on see ikka äärmiselt andekalt. 😀 Tuletas kohe meelde üht väga lahedat ingliskeelset blogi, mille peale ma kunagi sattusin, kus minategelane oli selline white trash emme, kes kirjutas näiteks, kuidas nad tütre 15. sünnipäeva puhul talle esimese tätoveeringu tegid (originaalse südamekese vms) ja kuidas ta nalja pärast laste mänguasjad minema viskas, kui need teda närvi ajasid, ja valetas, et andis heategevuseks. Lisaks muidugi kirjeldused, kuidas ta oma mehe tagant varastab jne. Täiega naljakalt kirjutas, kusjuures enamus kommenteerijaid uskusid siiralt, et ta kirjutabki päriselt oma elust ja läksid kommenteerides täiesti leili, ähvardasid teda Piibliga ja mille kõigega veel. Nüüd ei leia kahjuks üles, sest guugeldada on raske, sest ühel mammil oli päriselt blogi nimega white trash mom ja kui panna otsingusse trailer park, tuleb vastuseks ainult pornovideosid. See konkreetne emme muidugi ei elanud ka treileris, kui ma õigesti mäletan. Kahju igatahes kohe, et mõned head asjad vahel nii kahetsusväärselt kaduma lähevad.

Nädala matemaatika

Tuleb staarajakirjanikult Mari-Leen Albersilt ühes Õhtulehe artiklis:

Film jälgib viit murrangulist aastat Alex Priori ja tema vanemate elus alates sellest, kui 14aastane Alex astub Peterburi konservatooriumi õppima kompositsiooni ja dirigeerimist, kuni lõpetamiseni kahe magistrikraadiga 17aastaselt.