Nädala biit

Ütle nüüd.

Hesher (2010)

Avastasin, et olen unustanud ühest filmist kirjutada. Suhtusin “Hesherisse” alguses paraja eelarvamusega, eelkõige vist selle pärast, et nimikangelast mängib Joseph Gordon-Levitt ehk siis see, kes sarjas “Kolmas kivi Päikesest” perepoega mängis ja pärast seda eelkõige romantilistes komöödiates laineid on löönud. Siin on peategelaseks aga sotsiopaat, kellele meeldib asju põlema panna, nii et ma ei kujutanud teda kohe kuidagi selles rollis ette. Tegelikult mõjus ta aga väga loomulikuna, seda enam, et film oligi kohati kergelt koomilises võtmes, nii et ta sobis sinna rolli väga hästi.

Naispeaosas (või pigem ainsas naisrollis, kes filmis peale vanaema üldse oluline oli), on Natalie Portman, kes on ühtlasi selle filmi produtsent (ta on siiani kolm filmi produtseerinud ja neis kõigis ise naispeaosa mänginud). Mitte et see väga oluline oleks, sest film räägib siiski väikesest poisist (Devin Brochu), kes peab õppima oma ema surmaga toime tulema. Ma ei tea küll, kui vana Devin päriselt on, aga ta sai väga hästi hakkama. Film ise oli tervikuna üsna armas lugu, hoolimata asjade põletamisest ja vägivallatsemisest. Selline muhe vaatamine.

P.S. Eriti vahvad tätoveeringud olid Hesheril, hakka või kadetsema. 😀

P.P.S. Ei saa minust ikka kunagi kriitikut, mul on nii raske tunnetada seda piiri, kust spoilerdamine algab ja arvustamine lõppeb, ja siis ma igaks juhuks räägin pigem vähem kui rohkem.

Ülikoolis käivad ainult targad inimesed

Illustratsiooniks tänane näide:

Itaalia keele tund, õpime eessõnu. Selleks, et eessõnu kasutada, tuleb kasutada ka igasugu verbe, nii et räägime ka verbidest, eelkõige on vaatluse all tegusõnad “tulema” ja “minema”. Üks vahetusõpilane*, kes on ilmselgelt segaduses, esitab mitu täpsustavat küsimust ja pahvatab lõpuks:”Aga siit jääb ju mulje, et “tulema” ja “minema” tähendavad täiesti erinevaid asju!”

…

* riigist, kus mõlemad sõnad samuti eksisteerivad ja ka erinevaid asju tähendavad

Sain oma elu esimese Facebooki bloki

Kusjuures täiesti teenimatult. See Jõhvi macho Marko, kellest siin just jutustasin, kes rääkis (räägib siiani, lihtsalt mitte mulle), kuidas ta oma samojeediga jalutades teistele koeraomanikele lõuga annab, kui nende emased koerad rihmast lahti on*, blokkis mu ära, sest mu kommentaarid ei meeldinud talle. Ime ka, miks, sest esmalt linkisin ma seda teemat, kus tema varasematest vägitegudest ja hoopis vastupidisest meelestatusest juttu on. Selle peale hakkas mind kullakeseks ja musirullikeseks kutsuma ning ütles, et õige naine räägib siis, kui kana pissib. Ma muidugi ei suutnud sarkasmi tagasi hoida ja ütlemata jätta midagi stiilis, et sel juhul peaks ta mingi küünetehniku valima, sest naised, kes natukenegi koolis on käinud, lähevadki ülbeks ära. Alles siis, kui ta hüsteeritsema hakkas ja ütles, et mul on karvased kaenlaalused (kust selline siseinfo? kes rääkis?) ja üldse olen ma koll, hakkasin vaikselt kahtlustama, et midagi on vist viltu. Nojah, hilinenud stalkimine näitas, et ta profiil näitab ka ta väljavalitut, kelle profiil on samuti avalik ja ka töökoht ja võite ise kolm korda arvata, mis erialal preili töötab… Siit loo moraal kõigile väikestele mudilastele: kui teil on võimalik kedagi stalkida ja tema kohta võimalikult palju teada saada, siis tehke seda, iial ei või teada, millal see aitab mõnd faux pas’d ja kellegi kogemata kombel solvamist ära hoida. Nüüd ei näe ma enam Markokese profiili ja kõik mu kommentaarid on ära kustutatud. No keeruline on elada siin ilmas, kui oled küll raske rusikaga, aga nii õrna hingega. 😀

Nii et olgu avalikult öeldud, et ma tegelikult ei arva, et kõik küünetehnikud lollid oleksid ja mehele suu ammuli otsa vahiksid, see oli lihtsalt Perekooli stamphuumor, kuigi Marko naise kohta ei oska ma muidugi kindlalt ka vastupidist väita, sest ega ma ju kedagi isiklikult ei tunne.

Aga nüüd vabandage mind, mul on väike raseerimispaus. Ja seejärel vut-vut-vut solaariumisse tõeliseks naiseks saama.

* ma ka ei tea, miks selline räige sooline diskrimineerimine

Elu teeb ringe

Paar aastakest tagasi oli meie pisikeses koerafoorumis torm veeklaasis, sest kellegi lahtiselt jooksev samojeed ründas teist koera ja vabandamise asemel hakkas üks mees, ütleme, et ta nimi on Marko, hoopis teise koera omanikke sõimama. Sellest ajast saadik on aga palju vett merre voolanud ja täna võib selle sama kirjanikuhärra avalikult Facebooki profiililt lugeda järgmist:

‎- – – – – ESIMENE KOERAOMANIK TALUTATI ARSTI JUURDE!!! – – – – –
Kõigile ülejäänud Jõhvi koeraomanikele aga teadmiseks ning edasi ütlemiseks!
KUI MA PEAKSIN KESKLINNA PIIRKONNAS NÄGEMA VEEL ÜHTAINSATKI KOERA VABALT RINGI JOOKSMAS, SIIS PEKSAN SELLE KOERAOMANIKU RIBID SISSE, HOOLIMATA TA SOOST VÕI VANUSEST!!!
Hoidke oma neetud jooksukaga krantsid kinni või varsti veedate oma aega traumapunktis tilgutite all!!!

Maailm on huumorit täis, pane ainult tähele. Ka endisest kurjategijast võib karistaja saada ja igaüks meist võib olla vaese mehe Robin Hood.

P.S. Kas ma ikka mainisin, et vähemalt praegu on kommenteerimine ka kõigile avatud? Nii et kõik soovijad saavad ise tunnustust avaldada.

elus ja hingab

Pole mõnda aega kirjutanud, sest haigena jäid paljud kodutööd tegemata ja olen nüüd neid vaikselt järgi teinud, nii et õhtuti tundub filmimaailm tunduvalt mõnusam kui suhtlemine. Ja targaks saab, me tõlgime viimasel ajal täiega lahedaid artikleid – viimane oli Foucault kirjutis sellest, et meil oleks vaja Jaapani love hotel’ide stiilis enesetapukabiine. No et igaüks saab sobiva temaatika valida ja ei pea kuskil köögis köie otsas rippudes perekonnale häbi tegema, vaid võib kenasti hukkuda Metsikus Läänes või kosmoses või kasvõi pisikeses pihikambris, koos teiste omasugustega. Enesetapumõtetega inimesi ju diskrimineeritakse ja käitutakse, nagu nad oleksid vaimuhaiged, lausa ime, et nad mingit oma liikumist pole organiseerinud.  Kuigi selle juhid vahetuksid vist tihti.

Lisaks on telekas head sõbrad, kohati isegi paremad kui päris elus ja internetis, ei koorma nad oma muredega, ei kuku nad jooma ja ei kao lampi ära, alati teab täpselt, millal neid näeb. Ainult annavad, midagi saada ei taha. Doktor House on ometigi nii naljakas ja minu kohta ei ütle ta kunagi halvasti. Rääkimata sellest, et Game of Thronesi uus hooaeg algas sellise pauguga, et siiani pea kumiseb (ainult kõige paremas mõttes) ja kiidan end, et järele ei andnud ja raamatuid ei lugenud. Tahaks selle avaosa kohe Frank Darabontile saata, et ta näeks, kuidas huvitavaid sarju tehakse ja ei arvaks, et pinget saab üles kruvida ainult hüsteerikust naise ja idioodist lapse abil. Samas toob see muidugi teleri ette terve hulga lootusrikkaid vaatajaid, kes iga kord loodavad, et nüüd! ometi! sööb mõni zombie Lori ära ja inimesed saavad rahuliku südamega välja peenraid kaevama minna. Aga las see jääb, proovigem unustada, et nemad ka olemas olid.

Mis siis veel, et jääks muljet, et ma vahel ikka internetis elumärki annan? Ahjaa, nohikute maailmast. Vaatasin kunagi ammu mingit House’i osa, kus Parki tutvustati (seda aasialast, noh) ja näidati, kuidas ta hommikul üles ärgates esimese asjana endamisi koolitükke podisema hakkas. Tol hetkel mõtlesin, et mina ei suudaks küll arstiteadust õppida, selline tuupimine ju. Eile öösel ärkasin üles, sest koer liputas saba (vastu kappi! mõnuga!) ja enne uuesti unne suikumist avastasin, et kordan omaette hispaania keele kohamäärusi. Iseenesest parem ikka kui lammaste lugemine, lambad on ju kõik ühesugused, aga ma olen varem ka märganud, et kui und ei tule ja K juba magab ja seega kedagi tüüdata ei ole, hakkan ma näiteks mingit verbi järjest kõikides aegades pöörama. Olevik, tulevik, indefinido, perfecto, imperfecto, konditsionaal, subjunktiiv. Gerundiiv ja partitsiip muidugi ka. Niimoodi automaatselt, ilma et ma seda eraldi planeeriks. Üsna kiiresti tuleb uni. 😀 Kusjuures teiste keeltega ma seda nalja ei tee. Inglise keelega poleks muidugi põhjustki, seal on nagunii kõik peas ja vähe erinevaid variante ka, aga prantsuse keeles oleks iseenesest kasulik ju, aga ei tõmba.

Ja muide – kas nii heledate juustega neiul ei peaks ka heledad kulmud olema? Torkab silma ju.