Ma ei tahaks öelda, et ma olen kõige parem

Aga vahel olen ma lihtsalt kõige parem. And just a little bit special.

Tahtsin siia kirjutada pika jutu sellest, kui palju aineid ma viimase kahe nädala jooksul olen sooritanud (palju, minu isiklik rekord ülikooliaja jooksul ja kõik heade tulemustega), et näidata, kui tark ma olen, aga lugejate suhtumisest jääb mulje, et keegi tuleks mul varsti aknaid sisse viskama, kui ma veel koolist kirjutaksin. Eksamid on igatahes selleks semestriks tehtud, nii et võite kergendatult hingata, neist enam juttu ei tule.

Seejärel tahtsin panna ühte pilti, et näidata, kui ilus ma olen ja kui nunnu jaki ma sain, aga ütleme nii, et ma ei olnud taustaga rahul. Yeah, right, taustaga, jääme selle juurde. Nägu on ka taust. Vähemalt selle pildi puhul.

Noh ja osav… Ma võin liitri jäätist korraga ära süüa, see läheb osavuse alla, eks?

Aga ma ei saa siiski ütlemata jätta, et ma toimin kohustuste üleküllusega seotud kriisisituatsioonis hämmastavalt kenasti – vähemalt sellises, kus ma tean, et kõik tulebki niimoodi järjest ja ma pean KOHE tõhusalt tegutsema. Ma raiskan vahepeal veits aega küll, aga suudan endale tehtud plaanist kinni pidada. Ma ei õpi kunagi ühel päeval rohkem kui kahte või kolme ainet, st aju päris lühisesse ei aja, ja päevadel, kus ma õpin näiteks itaalia keelt ja psühholingvistikat, ma prantsuse keele ajaloo pärast ei muretse. Mäletan, et kui ma veel värske üliõpilane olin, segas selline olukord ikka väga keskendumist, aga nüüd olen õppinud oma aega hulga paremini planeerima ja efektiivsemalt toimima. Mis ma siis teeksin, kui järsku lõvi näeksin, ei oska öelda, aga vaimse pingega olen õppinud üsna hästi toime tulema. 😀

Ja üldse, mida te vingute, see, kui ma kirjutan Itaalia toidust või muusikast, säästab teid ju kõigist neist “veel põnevamatest” postitustest teemal “me pole seda küll veel õppinud, aga huvi pärast guugeldasin ja avastasin, et itaalia keele liitminevik on veits teistsugune kui mujal ja et COD/COI asukoht on ka kuidagi harjumatu”. Oskate te üldse midagi hinnata? Saate aru, et võiks veel hullem olla?

Igatahes jah, uhkustamispostitus oli see. Uhkustamispostitus gone wrong.

Pildil olen mina, niisama tšillimas. R.R.R.R.R.R.R. Martin, helista mulle, kui meeldis.

Advertisements

Nii need aastad lähevad

Segasin just siidrit veega, et paremini maitseks. Haardkoor on minust valgusaastate kaugusel.

Kes ütles, et gräfitikunstnikud on harimatud matsid?

Tegelikult vist mitte keegi, kui Mart Sander välja arvata (ja tema arvamus ei loe tegelikult vist üldse pea kuskil peale muusika, sest väljaspool seda on tema ainus tõsiseltvõetav spetsialiteet “ilus mees olemine”), aga mulle meeldib ometigi vastanduda. Nii et sähke nüüd te kõik, kes te muudkui siin vaidlete ja ütlete, et sodimine on lollidele. Lisaks sellele, et nad oskavad väga stiilselt jäädvustada sügavamõistelisi ideid nagu “Dima oli siin”, oskavad nad vahel ironiseerida ka Foucault semantikateooria üle. Või siis Magritte’i ideede üle, sest tema on tegelikult selle kuulsa piibupildi (“See ei ole piip“) autor, aga vähemalt eestlastele on see vist siiski pigem Foucault kaudu tuntuks saanud. Igatahes nägin Tartus eile ülalolevat asja ja lähedalt näeb see välja sihuke:

Mis nali see olgu?

Käisin terve semestri itaalia keeles korralikult kohal, lootes jõuda tunnini, kus lõpuks öeldakse:”Ja nüüd maitseme mõnda erinevat asja, et te saaksite paremini aru, mida Itaalia toit endast kujutab.” Ei pea vist ütlemagi, et seda päeva ei tulnudki, elan õhkõrnas lootuses, et MNC soovib mulle enne Tartust lahkumist (või siia naastes, ma ei ole nõudlik, aga parem oleks VARSTI) lasanjet teha. Või pitsat. Üks tagasihoidlik härrasmees, keda laiem avalikkus tunneb kui Türgi maffiat, lubas mulle teha makarone hakklihaga, mis oma olemuselt ju peaaegu sinna õigesse kanti juba rihib. Kõht on tühi, noh, aga ma olen liiga laisk, et poodi minna. Kuigi tegelikult panin ma särgi juba selga, nii et loodetavasti tuleb varsti hetk, mil ma siivsalt kaetud saan ja oma laiska keha liigutan.

Igatahes, mu itaalia keele eksam läks VÄGA hästi, molto bene, jms head sõnad. Aga kuna universum, kes väidetavalt minust üldse ei hooli, armastab head huumorit, pandi mind suuliseks eksamiks paari meie kõige madalama informeerituse astmega poisiga. Pange tähele, ma ei ütle, et ta loll oleks, võimalik, et oma erialas on ta väga pädev. Aga itaalia keeles on ta ikka tuhm mis tuhm ja lisaks veel seda sorti, kes ei saa aru, et ehk on asi tema puudulikus ajukapatsiteedis või liigses laiskuses, vaid kes täiesti tõsiselt on võimeline passima Facebookis terve aja, mil meile täisminevikku selgitatakse, ja siis harjutuse kohta kõva häälega üle klassi küsima:”Kas te tõesti ootate, et me seda teeksime? Me ei ole sellist asja ju kunagi õppinud.” Täna oli see päev, kus pidi muuhulgas maksma kaks eurot koopiate eest, mis me semestri jooksul saanud oleme, selle peale arvas ta, et mille eest, kui talle pole tunnist kasugi olnud. Ei ole tõesti, sest saime mõlemad oma eilsed eksamitööd tagasi ja tal oli mitme ülesande juures ümmargune null (tema kommentaar:”Üheksas ülesanne oli trikiga!” – sel hetkel ei suutnud isegi õppejõud vastu pidada ja küsis sarkastiliselt vastu:”Kas tõesti ainult üheksas?”). Nii et nagu arvata on, ei olnud mul suulisel eksamil väga keeruline temast paremat muljet jätta, seda enam, et küsimused olid ranna kohta ja igaüks teab, et rand on nagu võimalike suvituskohtade Milano*. Ja ta tundus isegi siiralt rõõmus, kui ma talle lahkudes “Al prossimo semestre!” ütlesin.

Aga nüüd ma uurin, kas saab papa ja mamma juurde sööma minna, K läheb täna Tallinnasse pidusse ja mina olen nagu vaene vanemateta laps üksi kodus.

* Kui see naljakas ei olnud, ei loe te lihtsalt piisavalt mu blogi, et mu sügavalt intertekstuaalsest (aga mitte väga laiahaardelisest) huumorist aru saada.

Biagio Antonacci (Itaalia muusika)

Itaalia muusikat otsides avastasin, et kui Eestis on küll ilusad noored mehed, aga vanema seksika generatsiooni osas oleme üsna kuival (ja naised suisa üsna kuivad, heh-heh-heh), siis Itaalias on just vastupidi, noored poisid näevad üldiselt oma geelitatud juuste ja kitsaste pükstega naeruväärsed välja, aga 30+ ja 40+ vanusegrupis on terve hulk selliseid, et vaatad pilti ja tuletad endale meelde, et peaks arsti juurde minema, sest suu vajus nii suure hooga lahti, et lõug kukkus vastu arvutilauda. Biagio on ilmselgelt selle mõjuga kursis, sest ka selle pildil oleva tsitaadi lõpp tähendab, et talle olevat tihti öeldud, et tal on nii ilusad õlad.

Ehk siis oma tavapärase maitsega sobivat muusikat ma ei leidnud, aga kuniks keegi mulle midagi paremat soovitab, näitan, kuidas üks seksikas armuvalus isane iniseda mõistab. Päris hästi mõistab, nii et mulle taustaks kuulata täitsa meeldib, seda enam, et ega ma õnneks aru ei saa, kui emo ta parajasti on. Nii palju saan küll isegi mina aru, et “Ti dedico tutto” tähendab tõenäoliselt “Pühendan sulle kõik” (Tutti frutti tähendab nimelt Kõik puuviljad), aga kuna ta on itaallane, olen valmis selle andeks andma. Lisaks on esimene lugu häälduse parandamiseks hea, supakad on ju all ja näeb, kuidas kirjutamine/hääldamine omavahel seotud on (ma kipun ikka veel rõhkusid vale koha peale panema):

Aga ma tahan!

AirBalticus on 24. maini pimebroneerimine. St seda, et on kolm hinnaklassi (79, 99 ja 109 eurot) ja selle hinna eest saab edasi-tagasi piletid. Iga hinnaklass sisaldab umbes viit sihtkohta. Konks seisneb selles, et nagu nimi “PIMEbroneerimine” vihjab, inimene ei tea, KUHU ta sõidab – ostad pileti ära ja siis saad teada, millise viiest-kuuest sihtkohast said. Aga 99 eurosel on kõik normaalsed: Ateena, Milano, Pariis, Rooma, Veneetsia. Ma pole üheski peale Pariisi käinud ka, nii et tundub täpselt selline, et kui raha oleks, läheks kohe (sõitma peabki suht kohe, vahemikus 24.05-04.06) kallimaga kahekesi romantilisele reisile, kuluks ära küll. VÄGA kuluks ära. Rääkimata sellest, et ma olen selle ju ÄRA TEENINUD!

Päriselt, ma olen nii tubli olnud, et tundub uskumatu, et universum seda ei märka. Peaks ju ometigi märkama, sest mis võiks üht universumit rohkem huvitada kui minu tublidus. Tema aga saadab mulle hoopis segaseid signaale. Eile näiteks sain ühe VÄGA raske eksami B, nii et helistasin muidugi kohe Sirgile ja ütlesin, et läheme lõunale – ja välikohvikus istudes tundsin järsku, et kann sügeleb. Selgus, et toolipõhi oli väikeste augukestega ja terve toolialune oli paksult täis sääski, kes seal varjus passisid ja muudkui ründasid, nii et nüüd on mul sõna otseses mõttes kann kuplas. Nihelesin nii hullult (sest sügeles ju!), et Sirgi jättis suisa viimase suutäie söömata, et me lahkuda saaksime.

Universum, wtf is that?

Keeruliseks ära sina oma elu ise ela

Nii kerge öelda, nii raske teha. Päriselt. Aga tõelise eluga seotud probleeme ma hetkel lihtsalt eiran (tundub nagu nii hea lahendus, on ju?) ja kaevun selle asemel hoopis õppetöösse. Näiteks tuubin itaalia keelt. Siiani on tulemus see, et lõpuks on süda paha, aga pähe oluliselt midagi ei jää. Õigemini selles mõttes jääb, et kui ma itaaliakeelset teksti näen, saan ma sellest aru ja mõistan, kas räägitakse maasikatest või ubadest vms, aga kui keegi küsiks mu käest, kuidas uba on, ega ma ei teaks. Maasikaid ja viinamarju oskaks nimetada küll, sest need mulle maitsevad. No ja kui kirjaliku eksami teen ma ilmselt enamvähem ainult grammatika pealt ka rahuldavalt ära (rohkem polegi vaja, sest ka see aine on arvestuslik, kuigi ma täitsa tõsiselt mõtlen, et ehk peaks seda siiski edasi võtma, see on mulle nagu natuke meeldima hakanud), siis suulise eksami jaoks vist sellest ei piisa, et ma itaaliakeelsed sõnad ära tunnen, kui ma ise lauseid ei oska teha. Peaks vist “Wikmani poistest” eeskuju võtma ja õppima pähe ühe ilusa jutukese Milano kohta ja mõtlema välja, kuidas seda ükskõik millise tunnis võetud teemaga siduda. No et kui Remo küsib, mis tööd ma teen või kas mulle maitsevad maasikad, vastan, et minu töö/maasikad on nagu tööde/toitude Milano, sest täpselt sama moodi on ka minu amet tihti lärmakas ja haisev, nagu ka tuntud suurlinnad. Nojah, ülistav kõne tooks muidugi parema hinde, nii et pigem seda rada. Ja kui ka lõpuks Remo teatab, et “Kolm sulle, koerale, küll käip,” või kuidas see tsitaat oli, lakuks ma armastavalt ta kätt (mida teie, perverdid, siis mõtlesite?) ja oleksin rõõmus, sest nagu juba öeldud, arvestatud on arvestatud.

Tõlkeseminari kodueksam, mida ma täna teen, on ka täiega kirves, täis igasugu nipiga küsimusi. Näiteks mida teha, kui tekstis kasutatakse mineviku konditsionaali, aga tegelikult ei tundu see eesti keeles sugugi parim tõlkevariant, sest tundub, et Foucault ei ole oma mõtetes sugugi kahtlev, vaid jutt käib tegelikult lihtsalt minevikust. Rääkimata sellest, et Tammsaare läheks neid lauseid nähes kadedusest roheliseks ja mõtleks, miks tema ometi omal ajal selliste lühikeste lausejupatsitega piirdus. Näide:

Deuxième thèse que l’on rencontre fréquemment: à partir du moment où la linguistique aurait quitté sa vieille appartenance et son ancienne familiarité avec les sciences humaines, elle se serait trouvée par rapport à ces sciences humaines dans une position de modèle à suivre et à appliquer, et, du même coup, les sciences humaines, tout naturellement, chercheraient à rejoindre la linguistique dans cette nouvelle forme de scientificité qu’elle aurait enfin atteinte.

Noh ja nii me vaikselt elamegi.

  • Kategooriad