Ei ole kuidagi üldse tahtmist kirjutada. Ei teagi, kas asi on selles, et avastasin, et mu lugejad on imelikud, kes käänavad puding-pudingut või milleski muus. Pigem ikka muus, nimelt mul hakkab sess, mis tähendab, et ma peaksin teoreetiliselt olema taas distsiplineeritud Rentsi maailmas, kus Perekool on kauge mälestus, õpitakse kella järgi tundide kaupa ja vahepeal saab boonuseks pool tundi internetti jne – internetis kolamisest loobumisega saan ma enamvähem hakkama, aga öistes vahetustes töötamine on sisemise kella nii uppi löönud, et lähen kell kolm voodisse, plaaniga hommikul kell kümme ärgata ja õppima hakata, ja vähkren lihtsalt kella seitsmeni ühelt küljelt teisele. Pärast seda on kell kümme ärkamine muidugi nagu hobuse unenägu ja kogu hoolikalt kavandatud päevaplaan on sassis. Ja see pole isegi minu hobune. Siis avastan, et itaalia keele õppejõud tahaks mingit üüratut kodutööd varem kätte saada ja raiskad sellele kaks tundi – ja saad 15 leheküljest vähem kui pool tehtud ja kõik esimeseks eksamiks vajalikud artiklid on ikka lugemata. Nii et virin ja ving.
Esimene eksam on laupäeval. Ja selline, et mina, kes ma tavaliselt pean õppima erinevaid teooriaid ja analüüsivõtteid ja keelt, pean seekord tuupima aju erinevaid osi ja seda, millise osa kahjustamine toob kaasa milliseid häireid jne. Isegi huvitav on, aga materjali on palju ja nii palju tähtsamaid asju ootab tegemist.
Teine põhjus, miks ma ei viitsi blogida, on see, et hetkel on blogimine osaliselt kohustus ka, kogu aeg mõtlen, et pean ju Prima Vista blogi ka täiendama. Nii et tegelen eelisjärjekorras alati sellega. Tänagi tegelesin, reklaamisin Wolf Biermanni, kuigi see mees vist eriti reklaami ei vaja.
Muus osas – mida rohkem lugusid ma lasteaedadest kuulen, seda rohkem mõtlen ma, et saan lapse ainult siis, kui suudan teda kuidagi tööga ühildada (st töötan kodus või kuskil, kus laps võib a la rätiga selga seotud olla või nurgas magada – no näiteks folkloori kogudes* ei tohiks ju vahet olla, kas on titt kaasas või mitte, kui ma seda just sõjakoldes ei kogu) või olen piisavalt rikas, et lapsehoidjat lubada, või kui mõni usaldusväärne tuttav oma lasteaia teeb või vanaema otsustab koduseks jääda ja lapselastele pühenduda või tekib mõni muu sama imeline variant. Ja ma ei räägi praegu sellest loost, kus laps sallipidi rippuma jäi, kuigi see on muidugi jube (aga tglt ka, kes üldse paneb väikelapsele salli kaela? sallkraed on tittedele ju, mul pole lapsigi ja ikka ma olen kuulnud, kuidas nööride ja paeltega seotud riske minimeeritakse**). Räägin hoopis sellest, et sõbrannal tuli eile laps lasteaiast koju ja küsis ema käest, kes on Jeesus. Ema siis selgitas. Okei, igati normaalne, et midagi lasteaias mainitakse ja lapsel tekivad küsimused ja vanemad siis harivad teda. Aga vestluse lõpetuseks lausus laps rõõmsalt:”Mina küll ka usun, et Jeesus tõusis surnust üles.” Nagu WTF, ma oleks ikka väga displeased sellist asja kuuldes. See, et mõni laps lasteaiast tulles demonstreerib, milliseid kehaosi ta nüüd nimetada oskab, kohe kahvatuks selle kõrval. Saan aru küll, et alati leidub keegi, kes lapsele minu jaoks ebasoovitavaid “teadmisi” jagab ja leiab, et evolutsioon ja gravitatsioon on ainult teooriad, aga ma eelistaksin, et see ei oleks keegi, kellele ma palka maksan.
* Kuigi viimasel ajal mõtlen ma eksamiteks õppimise asemel järjest rohkem, mida siis teha, kui ma peaksin kõigi oma valikutega täielikult ja kolinal läbi kukkuma. No näiteks, et ehk peaks tööstuskooli minema ja mõnda praktilist eriala õppima. St mitte mingit aiakujundamist või õmblemist, aga midagi, mille eest mingitki palka saab, no autoremondilukksepaks vms. Esiteks oleks siis mingi eriala, mis ei eelda kogu aeg keldris ja/või arvuti taga istumist ja teiseks oleks something to fall back to, kui mind Eesti esimeseks naispresidendiks ei valita, mis hetkel mu siht on. Selle plaaniga on nimelt see mure, et ma võiksin meeleldi poliitikaga tegeleda, aga hetkel tekitab iga Eesti erakond minus tülgastust. Kui mitte oma eesmärkidega, siis erinevate asjadega, millega nende juhtfiguurid vahele on jäänud. Nii et see teeb asja ilmselt tiba raskemaks, kuigi Toomas-Hendrik ei olnud ju ka poliitik. Samas on “meheliku” eriala õppimisel ka omad miinused – sõbranna on mul maaler (mis iseenesest ei ole ju väga mehelik, sest ta tegeleb ainult siseviimistlusega ja tapeedi seina saamine, pahteldamine, värvimine jms ei nõua väga palju füüsilist jõudu) ja tal oli hiljuti just juhus, kus kõik oli juba kokku lepitud, saadeti mõnest mehest ja temast koosnev pisike meeskond objektile ja majaomanik teatas, et kamoon, ühtki naist ma küll oma seinte kallale ei lase, saatke mulle tema asemel keegi teine. Ja nii jäigi. Karta on, et näiteks elektritöös või autoremondis oleks selliste olukordade sagedus veidi kõrgem, sest seal tunnetavad inimesed ju reaalset ohtu oma elule (paneb blondiin kõik juhtmed valesti, särts-välk-pauk-põleng-kõik pahasti). Nii et kui kõik metsa läheb, on minu varuvariandiks ilmselt programmeerimine, selleks on mul ka eeldusi, sest grammatika on grammatika nii päris keele kui programmeerimiskeele puhul ja matemaatika on mul alati hästi välja tulnud.
** See võib tglt olla ka liigse Perekooli tunnus, sest ma olen kuulnud ka seda, mis värvi on vastsündinu esimene kaka jms, mida ma tegelt üldse teada ei tahagi, kuni see hädavajalik ei ole.
P.S. Kes teeb mulle sihukese kleidi? Rinnad võiksid numbri võrra väiksemad olla, aga need on ka päris kenad. Kuigi loomulikult olen ma veendunud, et tema omad on sada prossa ehtsad, täpselt nagu pornonäitlejate mõnuoiged.
Pärdikute päevaraamat 