Minu isiklik ameeriklane, kes on juba mõnda aega turvaliselt tagasi Ämeerikamaal, ehk siis minu ameeriklase staatusest ilmselt põgenenud (see selgitav osa on muidugi ainult selleks, et Epp ei arvaks, et mul Justiniga suhe on), ütles täna, et täitsa huvitav, ta alles nüüd märkas, et USA-s ei ole ta pärast kooli näinud ühtki situatsiooni, kus natukenegi kakluseks kisuks, see olevat ikka mingi getode teema. Eestis olevat sellise asja nimi aga “reede”.
Või positiivse poole pealt – “olin juba harjunud sellega, et feministid on normaalsed inimesed, kes pooldavad võrdseid õigusi, aga siin tuli kohe meelde, mida see sõna MEIL tähendab”. Tundub, et keegi üritas talle põlevat rinnahoidjat näkku suruda vms.
Ja kui juba välismaalastest juttu on, siis ma sain kirja. Nime järgi pole õrna aimugi kellelt, tundub aafrikapärane nimi olevat. Aga mitte tavaline spämm teemal “oleme teineteisele loodud, kaunitar”, vaid esiteks kirjutab ta normaalses prantsuse keeles (ja grammatiliselt korrektselt!) ja teiseks jääb mulje, nagu ta ikka vähemalt mingil määral teaks, kes ma olen. Nime teab, küsib, kuidas mul läheb ja räägib, et on Eestisse tulemas, küsides, mis kohti ta Eestis külastada võiks. See viimane on tegelikult muidugi küsimus, et kas ma ei tahaks talle Eestis giidi mängida, kui nüüd mõni vähema kultuurikihiga lugeja ise aru ei saanud. Mustanahalised, kellega ma Prantsusmaal tihedamalt suhtlesin, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda, nad on küll mu Facebookis, aga meiliaadressi pole ma neilegi andnud, nii et ma olen nüüd tiba segaduses. Seda enam, et ta sinatab mind, ütleb hüvastijätuks, et ma enese eest hoolitseksin ja lõpetab väljendiga bisous (“suudlused”), mis ei ole küll nii intiimne väljend, kui eesti keeles oleks, aga ikkagi selline sõprade teema. No ei mäleta mina, kes ta on, nii et mõtlen, kas peaks vastama, et olen TERVE SUVE ÄRA või midagi sõbralikumat – seda enam, et kui ma ta Tartusse kutsun ja luban talle KOOS MEHEGA (seda tasub ilmselt vastuses rõhutada) ümbruskonda näidata ja ta tõesti neeger on, läheb käiku Adami mainitud “reede” ja pean talle terve selle aja ihukaitsjat mängima. Ja ühel hetkel tuleb siis ikka selgitada, miks mulle väga ei meeldi mõte sellest, et ta reede õhtul, kui mina tööasju ajan, üksi Poolde Kuude piljardit mängima ja uute inimestega tutvuma läheb. Samas, kui ta on tore inimene, oleks paar päeva prantsuse keelt praktiseerida ju päris tore – ja iial ei tea, äkki on ta näiteks poksija. Nii et mul on suur dilemma.
Pärdikute päevaraamat 