Ma ei tea, mis vanuses tuleb see, et sünnipäev enam hõiskama ei võta, aga mul on see vist juba kümme aastat kohal. Ja asi pole selles, et mulle vananeda ei meeldiks või et ma seda kardaksin – mis seal ikka, vanus ei tapa mind veel aastakümneid, – vaid selles, et kuna inimeste aeg on piiratud, siis see hakkab ühel hetkel peale pressima ja see tekitab stressi. Näiteks tahan ma ühel päeval lapsi. Või last. Või poolt. Kas kilo kaupa saab osta?
Kui ma saaksin vabalt valida, tahaksin ma neid ilmselt siis, kui ma olen 50, sest nad meeldivad mulle küll, aga hetkel* kannatan ma neid maksimaalselt paar tundi ja siis tahaks nende omanikule või haldajale karjuda, et kao nüüd välja, ma helistan sulle, kui mõni närvirakk vaikselt tagasi on hiilinud. KUI on hiilinud, sest kunagi ei tea, ega nad nüüd jäädavalt ei läinud. Aga ei, tuleb ju mõelda sellele ka, et see titt oleks vaja suureks kasvatada, enne kui ma pensionile lähen (või ei lähe, mis on ka praeguses majandusolukorras täiesti reaalne variant). Samas see, et ma teda oluliselt ei taha, st HETKEL ei taha, on päris suur takistus. 😀 No ja neid asju, mida võiks ja peaks, on tegelikult päris mitu, teate küll, tuleks naine osta ja hobune osta ja maja osta jne, isegi kui ratsutada ei oska ja aias rohida ei viitsiks ja naisega ei oskaks midagi peale hakata. Ikkagi tulevad sünnipäeva paiku igasugu “kohustused” meelde kasvõi korraks. Mis on huvitav, sest ega mul suguvõsa poolt mingit survet ei ole, oma peas on ainult vahel igasugu lollid mõtted. Vanemad küll vahel üritavad öelda, et ehk oleks aeg normaalsele soengule üle minna, aga nende ohked on järjest resigneerunumad ja nad vist saavad aru ka, et ega ma õnnetu ei ole, kõigist oma jubedatest kommetest hoolimata. Ja eks ma võin 50aastaselt kolm kümneaastast aasialast korraga adopteerida, need on distsipliiniga harjunud ja ei võta palju ruumi.
Nii et sünnipäeva paiku ei ole ma rahul. Kõigi teiega, kes te ei öelnud mu eelmise laulu peale, et on jah nummi, ei ole rahul. Kooliga, mis on keeruline, ei ole rahul – ma ei saa tunda end suurepärasena, kui reaalsus tuletab mulle meelde, et ma mitme koha pealt sakin. Ja tüütute kohustustega ei ole üldse rahul. Ka mina võin endale sünna puhul pool päevakest pirtsutamist lubada. Kuigi ma olen täna kaks kooki saanud, nii et ma olen juba tunduvalt rohkem rahul, kui paar tundi tagasi.
Ja palun väga, korjake siit postitusest nüüd taas mõni suvaline sõna välja ja hakake rääkima kartulite koorimisest, kui mina sügavaid tõsielulisi probleeme lahkan. Te dekadentsi järele janunevad raisakotkad sellised.
* Millest üldse see eeldus, et areng on positiivne, st et ma aja jooksul rahulikumaks muutun? Kui ma oma isa teed lähen, siis varsti olen ma nii paljusid teate-küll-mis-hiinlasteks kutsunud, et keegi ei lähe enam kaebamagi, vaid ka lähimad sugulased ainult ohkavad ja ütlevad, et nojah, ta ongi selline… Raske iseloomuga…
Pärdikute päevaraamat 
Näita oma suguharule, seda fotot, mida sa meile demod, ning luba, et sul on sajandal sünnipäeval samasugune soeng nagu sel küünla abil suitsu süütajal.
Ent koeri sa ei ole varjupaika viinud ja ilmselt ei vii ka siis, kui mõni neist 18-aastaseks kavatseb elada. S.t ilmselt elad sa mõne või mõnedkümned kilo last/lapsi ka üle, ilma et nad õkva riigihooldele sattuksid. Ideaalne emme ei ole nagunii keegi. Ja sa saaksid neile kaltsukast pealuudega sipukaid osta maja soetamise asemel. Ja kööki mahuks teil praegugi terve lasteaed ära. Ja mõtle kui lahe vanaisa (eeldades, et sulle munarakku ei saiirdata) su lastel oleks ning veel lahedam vanavanaisa (eeldades, et isa oleks K). 😀
Kust kaltsukast pealuudega sipukaid saab? Otsisin, ei leidnud. Kõik lahedamad asjad tuleb ise valmis tuunida.
Üldiselt võta iisisti. Sa ei pea ju kohe praegu seda last tegema. Ja kui teed, saad hakkama, ää muretse.
Kõikse põrutavam asi, mis emaks saades tuleb ära õppida, on jah see, et appi, mai olegi täiuslik! Mu laps kritiseerib mind! (vrd jonnib, lõugab, mäkerdab) Heh, ja nii ongi!
Mul on rohkem see probleem, et tited on tüütud. See, et tahaks, ongi kauge tuleviku teema, lihtsalt vanus tuletab meelde, et väga kaugele ei saa enam lükata. 😀
Mu meelest on nad way huvitavamad ja vähem tüütud kui koerad. Aga eks see ole maitseasi.
Raskem on nendega küll, raudselt. Alguses vähemalt.
Tee seda mõne sõbrannaga samaaegselt, saate vastastikku ajutuulutusi võimaldada.
Pagan küll, see kaltser on kinni pandud, aga ega ta omal ajalgi pealuudele ei spetsialiseerunud. R. ise leidis paari aasta eest oma maja kaltsukast. Sipukad vist ei olnud, aga mingi pealuieline titerüü küll oli. T-särk või dressipluus vms, vbl R. ise mäletab. Ju see on kusagil kaheksandal ringil praegu, sest Rents ei ostnud seda perspektiivitundega mõeldes ära.
ma arvan, et inimene, kes saab hästi hakkama koera pidamisega, saab inimtitega ka. ok, koer on v-o pisut vaiksem (või haugub harvem, kui mõni titt), aa vähemviiksuvaid tittesid on ka olemas (neid eraldi tellida ei saa ja mina ei tea, kust nad tulevad). kuid koer ei õpi mitte kunagi rääkima, titt aga küll. muidugi võib suureks kasvanud titt oma oskust kurjalt vanemate peal ära kasutada, aga seda alles mitu aastat hiljem, alguses armastab ta oma vanemaid suht sama ustavalt kui koer, lihtsalt koerad ei kipu nii vanaks elama, et selle eest julmalt kätte maksta, kuidas sa titest peast neile kasvatusvigu pookisid 😀
Ses mõttes on tited paaalju huvitavamad. Sa ei tea iial, kust august sulle nüüd mõni kritiseeriv pauk tuleb. Või millal.
Äkki saad alles 40 hiljem teada, et kõik on valesti ja kõik on sinu süü… 😛
oot-oot…”koer ei õpi kunagi rääkima” – kas see pole mitte nende suurim pluss, et ärkad üles ja keegi ei hakkagi sulle ette kandma seda, kui “kohhutav päev tal oli” või “kui mu*n keski kuskil kuidagi on”…
Eelistan koeri lastele/naabritele/korterikaaslastele jne iga kell, ehkki vahel tuleb mõte, et oleks nagu aeg ennast proovile panna. Sellest viimasest lähtuvalt ka küsimus, et kuidas saaks endale ühe karu ja kuidas saaks endale koha kus pidada ühte karu ?
– MNC
Karu? Kas see on mingi slängisõnana siin kasutusel? Või on teda lapse, naabri elik korterikaaslase rolli tarvis ja ta peabki Ursus arctos olema? Kui viimast, siis äkki KIK-i või PRIA toetusest oleks abi?
Karu nagu Carus Mõmmius Maximus
– MNC
Ma koeratitte ei tea, aga kassititt on hullem kui inimtitt. Kassititele ei saa panna mähkmeid ja kassititt poeb kõikvõimalikesse kapitagustesse pragudesse ja ei saa pärast enam välja. Inimtitel on mähe taguotsa ümber ja igasse põrandaprakku ta ei mahu, nii et tema tegutsemist on palju kergem jälgida. Viieaastane laps on minu kogemust mööda juba täitsa inimene. Samas on sõpradelt kuulda olnud, et kui üks laps tahab tulla/on määratud tulema, siis ei aita selle vastu mitte ükski tuntud rasedusvastane vahend ja täiesti lastevabaks saab kindlalt jääda ainult täielikus tsölibaadis elades. Sinu kirjatükkide järgi tundub, et sinust saaks tore ema.
Kõik võib ju õige olla, aga kassititt on titt ikka väga lühikest aega inimtitega võrreldes. Ja öösiti iga kahe tunni tagant süüa tahab kassititt kõigest ehk nädala-paar, aga inimtitt ei pruugi kuid normaalselt magada lasta. Pooleaastane kass on juba põhimõtteliselt täiskasvanu, inimlaps aga alles õpib roomama ja istuma. Samas pidin kassile piima soojendama, samas kui inimlapse jaoks oli sobivas pakendis soe toit kogu aeg minu küljes. On nii plusse kui miinuseid mõlemal… Räägib kahe inimlapse ema ja ühe hüljatud kassitite vastsündinust üles kasvatanud kasuema. Igatahes on lapsed ikka armsad, olgu siis kasu- või omad, siledad või karvased, näuguvad või lalisevad.
Sa Iirimaalt siidrit tahad? Siis äkki oled rahul?
Tead, see kui inimesed mulle süüa või hea maitsega alkoholi pakuvad, tekitab minus hetkeks tunde, et kogu maailma armastus voolab minust läbi. 😀
Ole täiesti mureta, sa oled natuke liiga normaalne inimene ja see ma-ei-ole-rahul-tunne tekib ka üleviiekümneselt. Ilmselt on see tunnusmärk asjaolust, et aju ei ole täiesti degenereerunud. Ühesõnaga, keep moving 🙂
lohutuseks niipalju, et mu sõbranna sai just 40-aastaselt emaks ilma igasguuste komplikatsioonideta, nii et sul on veel natuke mõtlemisaega.
Laste puhul on see hea asi, et kui nad natuke suuremaks kasvavad, siis saab kartulikoorimise nende õlule lükata.
Haha, vat selle kommentaariga olen ma küll rahul. Nüüd on uus kuupäev ka ees juba, nii et on tunduvalt lihtsam taas kõigega rahul olla.
Titega kodus olemise aeg on parim aeg elus ever! Ja seda ma ütlen enda kogemuse põhjal, kes ma tittedega nõuka ajal kodus istusin. Mis siis veel tänast rõõmu rääkida kui on emapalk, ühekordsed mähkmed ja puha. Nii, et võta julgelt ette!
P.S. Kõik, kes pole veel last saanud, kipuvad üle mõtlema ja muretsema. Tegelikult on lapsega kooselu sama norm ja tavaline kui su tänane elu koos koerte ja elukaaslasega – sa ei pea mitte kuidagi teistmoodi hakkama olema. Sa oled ikka see, kes oled ja seda ma su blogi pikaaegse lugejana küll ütlen, et sinust saab super hea ema! Täiesti kindel! 🙂
Kuulge, kuidas need tited selle postituse raskuspunktiks kuidagi kujunesid? Kartulikoorimine, maivõi.
Aga sünnipäev, see paneb hõiskama siis, kui sa võtad seda teistmoodi, mitte kui mingi elu verstapostina vaid hoopis omandiparadigmas. Selles mõttes, et see on sinu isiklik päev, seega sul on litsents olla egoist ja kõik peavad kiitma. Päriselt, mulle sünnipäevad väga meeldivad, need on selliseks tasakaaluks, et üks päev aastas maailma ja mõnda ignoreerida ja lasta sellel minu ümber tiirelda 🙂
Ühesõnaga, mis kuradi pool päeva pirtsutamist lubada? Sinu sünnipäev, kõik need 24 tundi pirtsutad ja ootad, et teised sulle kooki ja moosi ja veini ette tassiksid ja siis muudkui mugid.
Ja usu mind, kord aastas me sulle seda ikka oleme valmis lubama 🙂 Eriti kui saab virtuaalse koogiga piirduda 😀
Võõrad tited ongi tüütud. Nali on selles, et oma lapsed on kuidagi palju lahedamad ja nendega on hoopis teine tera tegeleda (kuigi aeg-ajalt on nad loomulikult väga.. hmm.. noh… viisakalt öeldes äärritavad 🙂
Ühesõnaga see, et sa praegu võõraste lastega pikalt tegeleda ei viitsi on täiesti normaalne ja ei tähenda sugugi seda, et sa oma tite puhul peast soojaks kanaemaks ei muutu.. vabalt võid muutuda…
Oma kogemusest võin öelda, et mida vanemana lapse saad, seda enam oskad seda aega rahulikult nautida ja seda enam, tundub, on tõenäosus, et tuleb rahulik laps.
Aaa.. ja sünnipäeva olulisus on selles, et see on see päev, millal tähistatakse seda suurepärast fakti, et sa siin maailmas üldse eksisteerid… ilma selle päevata sind ju poleks ja maailm oleks oluliselt kurvem paik. Nii et rõõmuks on palju põhjust.. vanus.. see on teisejärguline faktor
oi kuidas tahaks oma 100dal sünnipäeval olla nagu see memm seal pildil… selle nimel võin ennast isegi suitsetama sundida, kui tõesti vaja on….
Ma näen Rentsi tulevikus pigem sellisena: http://rookery9.aviary.com.s3.amazonaws.com/9897500/9897587_7654_1024x2000.jpg
No olgem ausad, lokid ei sobi talle kohe üldse.
Ja see võiks olla Rentsi hüpoteetiline beebi (ehk kartulite juurde tagasi): http://pippaandthekids.files.wordpress.com/2012/01/portrait_of_duke_as_the_pacifier_punk_copyright_katie_miller_2011.jpg
Kui augustamine ja neetimine välja arvata. Sest Rents ei tee lapsele suvaliselt ja luba küsimata mingeid auke sisse.
Ehk on 75 aasta pärast rullilokid just kõige kuumemad alternatiivjuuksed, punkhari aga täiesti out?
Lapsukestele punkharjade pähe loomisest arvan ma aga sama, mis neile roosa tülli selga toppimisest või siis roosa dressi keelamisest, sest emme meelest nii käib. Tuleb meil jee 2-aastane endale punksoengut paluma, kui talle seda ei haibita hullusti.
Ning lisaks kipuvad lapsed juuksehooldust vaenama nagu ütleb mu isiklik kogemus (ning näituseks ka rmt Jip ja Janneke. 🙂 ). 2-3-aastased kipuvad väga tugeva enesealalhoiuinstinktiga olema terariistade välkumise suhtes oma peakolu ümbruses. Ma ise katsusin ka juuksuritoolilt pageda ning sain käärid kõrva lapsena. 😛
Tänapäeval antakse neile multikas ette ja siis see kahene istub kivikujuna ekraani jõllitades…
Kle nii lollid nad ikka ei ole. Ei ole mingit kivikuju, isegi Naksitrallide ega Totoro ega poriautode videote juures. 😀 Krõbista küpsisepaberit ja jõnglane on kohal nagu koerake külmkapiukse hääle peale ning kõlksuta kääre ja parim ATV-ralli ei haara enam sugugi.
No eks sõltub lapsest 🙂 Kui multikat antakse ainult siis, kui juukseid lõigatakse, ei pane midagi tähele.
Ära alahinda lapsukesi! Jah, mingi nõmeda igava sonksi eest pagetakse kiirete hüpetega üle mööbli ja emme kepselgu siis pügamismasinaga järele – aga kui juba vanemal vennal on punkhari ja lapsuke ühel päeval teatab, et tema tahab ka, siis on ta ka pisikesena täiesti võimeline niikaua paigal istuma, kuna ta pea külgi kiilastatakse. Harja nimel!
Nojah, vanemate laste poolt haipimise unustasin muidugi ära. Mulle omale oli küll täiega vastumeelne see, mis vanemale õele meelepärane ainuüksi sellepärast, et see oli temale meelepärane. Aga eks tema, raisk, kasvatas mind ju karmi käega. 😀
See ei ole haipimine… Piisab, kui vanem vend sellise soenguga ringi käib. Ja põnn näeb, kuidas vanem vend pidulikemail puhkudel selle harja kenasti üles lööb.
Mingit aktiivset ajupesu ega propagandat pole vaja, sest Mr Pube on propaganda tegemisest miilide kaugusel üle.
Ajupesu pean mina tegema, kui tahan enne kooli algust lapsel harja jälle peast ära saada.