Käisin terve semestri itaalia keeles korralikult kohal, lootes jõuda tunnini, kus lõpuks öeldakse:”Ja nüüd maitseme mõnda erinevat asja, et te saaksite paremini aru, mida Itaalia toit endast kujutab.” Ei pea vist ütlemagi, et seda päeva ei tulnudki, elan õhkõrnas lootuses, et MNC soovib mulle enne Tartust lahkumist (või siia naastes, ma ei ole nõudlik, aga parem oleks VARSTI) lasanjet teha. Või pitsat. Üks tagasihoidlik härrasmees, keda laiem avalikkus tunneb kui Türgi maffiat, lubas mulle teha makarone hakklihaga, mis oma olemuselt ju peaaegu sinna õigesse kanti juba rihib. Kõht on tühi, noh, aga ma olen liiga laisk, et poodi minna. Kuigi tegelikult panin ma särgi juba selga, nii et loodetavasti tuleb varsti hetk, mil ma siivsalt kaetud saan ja oma laiska keha liigutan.
Igatahes, mu itaalia keele eksam läks VÄGA hästi, molto bene, jms head sõnad. Aga kuna universum, kes väidetavalt minust üldse ei hooli, armastab head huumorit, pandi mind suuliseks eksamiks paari meie kõige madalama informeerituse astmega poisiga. Pange tähele, ma ei ütle, et ta loll oleks, võimalik, et oma erialas on ta väga pädev. Aga itaalia keeles on ta ikka tuhm mis tuhm ja lisaks veel seda sorti, kes ei saa aru, et ehk on asi tema puudulikus ajukapatsiteedis või liigses laiskuses, vaid kes täiesti tõsiselt on võimeline passima Facebookis terve aja, mil meile täisminevikku selgitatakse, ja siis harjutuse kohta kõva häälega üle klassi küsima:”Kas te tõesti ootate, et me seda teeksime? Me ei ole sellist asja ju kunagi õppinud.” Täna oli see päev, kus pidi muuhulgas maksma kaks eurot koopiate eest, mis me semestri jooksul saanud oleme, selle peale arvas ta, et mille eest, kui talle pole tunnist kasugi olnud. Ei ole tõesti, sest saime mõlemad oma eilsed eksamitööd tagasi ja tal oli mitme ülesande juures ümmargune null (tema kommentaar:”Üheksas ülesanne oli trikiga!” – sel hetkel ei suutnud isegi õppejõud vastu pidada ja küsis sarkastiliselt vastu:”Kas tõesti ainult üheksas?”). Nii et nagu arvata on, ei olnud mul suulisel eksamil väga keeruline temast paremat muljet jätta, seda enam, et küsimused olid ranna kohta ja igaüks teab, et rand on nagu võimalike suvituskohtade Milano*. Ja ta tundus isegi siiralt rõõmus, kui ma talle lahkudes “Al prossimo semestre!” ütlesin.
Aga nüüd ma uurin, kas saab papa ja mamma juurde sööma minna, K läheb täna Tallinnasse pidusse ja mina olen nagu vaene vanemateta laps üksi kodus.
* Kui see naljakas ei olnud, ei loe te lihtsalt piisavalt mu blogi, et mu sügavalt intertekstuaalsest (aga mitte väga laiahaardelisest) huumorist aru saada.
Pärdikute päevaraamat 