Tegelikult vist mitte keegi, kui Mart Sander välja arvata (ja tema arvamus ei loe tegelikult vist üldse pea kuskil peale muusika, sest väljaspool seda on tema ainus tõsiseltvõetav spetsialiteet “ilus mees olemine”), aga mulle meeldib ometigi vastanduda. Nii et sähke nüüd te kõik, kes te muudkui siin vaidlete ja ütlete, et sodimine on lollidele. Lisaks sellele, et nad oskavad väga stiilselt jäädvustada sügavamõistelisi ideid nagu “Dima oli siin”, oskavad nad vahel ironiseerida ka Foucault semantikateooria üle. Või siis Magritte’i ideede üle, sest tema on tegelikult selle kuulsa piibupildi (“See ei ole piip“) autor, aga vähemalt eestlastele on see vist siiski pigem Foucault kaudu tuntuks saanud. Igatahes nägin Tartus eile ülalolevat asja ja lähedalt näeb see välja sihuke:
Pärdikute päevaraamat 
Geniaalne, raisk. Ma tahan sellist asja omale seinale…
mu meeles on parim valik tartu gräfitit vallikraavi tänaval metodisti kiriku vastas üle tee. pea iga nädal ronksi peale minnes midagi uut lugeda.
No lõpuks ometi mingi mõttega postitus. Kaua võib sellest itaalia keelest jahuda, maivõi. Õppeaasta lõpp jah aga kamoon. Pane nüüd lahedalt edasi, nagu ennevanasti. Rohkem blogimaasitku ja perekooli klatši!
Ma tänan.
No mõttega postitusi otsid sa küll täitsa valest kohast.
http://tinyurl.com/c686jgb natuke välismaa gräfitikunsti ka siis juba
Banksy on vist nagunii nii kuulus, et tema puhul kasutataksegi sõna “gräfitikunst”, mitte lihtsalt “gräfiti”. Mulle meeldib 3D kraam ka, Julian Beever jms.