Päeva uudisväljend

On “tantsupartneri tunnetamise kunstnik”. Ühe Las Vegases elava eestlanna ametinimetus on see. Osta või päevapilet, et teada saada, mis sihuke uhke asi tähendab.

küll see Rents on üks paha inimene

Kohtusin täna juhuslikult internetis inimesega, kelle blogi näitel ma olin rohkem kui pool aastat tagasi ühe postituse kirjutanud ja arutlenud ühe kirjeldatud olukorra üle (ainult tol hetkel olemasolevat infot kasutades, sügavamale kellegi pereellu kaevumata ja täiesti hüpoteetiliselt). Ilma blogile viitamata, ilma nimesid nimetamata, ilma konkreetseid tsitaate toomata. No vot, igatahes selgus, et ta on selle pärast siiani nii vihane, et ei suuda minuga ühes internetikeskkonnaski olla, tõmbas kohe sae käima ja ime, et ta oma värisevate kätega üldse klahvidele pihta sai. Nimelt süüdistas mind selles, et mu blogis halvustatakse teisitimõtlejaid (kui ütlesin täiskasvanulikult, et tema omas ju ka, st inimloomusele on omane, et ta erinevat veits imelikuks peab, vastas ta “ära siis loe mu blogi!” – mis on hea vastus, ma oleks võinud ise seda kohe kasutada, selline armas demagoogia, mida mu meessugulased šovinistlikult “naiselikuks suhtlusstiiliks” nimetavad, kahju kohe, et ma essana selle peale ei tulnud) ja muuhulgas väitis, et ma olevat kirjutanud tema TUPEERITISTEST (nagu wtf? srsly?) Ma täitsa tõsiselt küsin, kas keegi mäletab sellist asja? Mul on miskipärast tunne, et selline asi jääks mulle ikka meelde ja kui Tähismaade saaga välja arvata, kuulen ma sellest esimest korda. Ei, valetan, Nirti blogis oli ka kunagi jutt sellest, kuidas vooluse lõhna järgi ovulatsioonitsüklit määrata. Aga see on ka kõik.

Igatahes oli see närvilisus minu jaoks üllatav, sest ma ei ole sellise asjaga harjunud. St ma nagu ei tule selle peale, et inimene võiks rohkem kui pool aastat viha pidada selle pärast, et keegi ütleb, et ta elukorraldus on imelik. Mina ei saakski sel juhul värisemata linnas ringi liikuda, sest ma olen ju feminist, üleõppija, imeliku välimusega ja mida kõike veel, maailmas on miljoneid inimesi, kes mind imelikuks peavad. Või mis neist miljonitest ikka rääkida, MU OMA ISA helistas ükskord mu vanaemale ja rääkis talle, et ta on väga mures selle pärast, et mul teeb mees ka kodus süüa. See nimelt ei olevat ikkagi normaalne ja olevat ime et suhe üldse sellises olukorras koos püsib. No ei ole ma ta peale solvunud, tal on ka õigus oma arvamusele (kuigi tal ei ole õigust üritada seda arvamust rakendada, st mind kööki suruda, need on väga erinevad asjad) ja segada ma sel end küll ei lase, võtan teadmiseks lihtsalt.

Kuigi, issi, kui sa seda loed, täna ma teen K-le süüa. Päriselt. Sest tema on viieni tööl, aga mina olen juba poole päeva pealt kodus ja tal on ka hea meel töölt tulles kohe süüa saada. Nii et koorin ise kartuleid ja puha, kuigi taevas teab, et ma pesen parema meelega 50liikmelise peoseltskonna nõusid, kui koorin kolmele inimesele kartuleid. Nii et tglt meil on täiega hästi kõik, see, kel parajasti rohkem aega on, teeb rohkem neid tüütuid igapäevaasju. Selline armas võrdne suhe, tead küll.

Aga ma tegelikult olen juba ammu oodanud, et millal mulle heitmeili tulema hakkab, ma lihtsalt arvasin alati, et otsa teeb lahti keegi, kellele ma päriselt ka otseselt halvasti olen öelnud. No preili Inna-Katrin näiteks, sest ma olen mitu korda avaldanud imestust selle üle, kuidas, taeva päralt, teda ometigi ikka veel Postimehes palgal hoitakse. Või Pumppüssi-Tauno, sest teda ma ju suisa linkisin – kuigi olgem ausad, see ei oleks väga tõenäoline. Tauno on Mees, seega ta vihastas korraks, ütles, et ma olen loll ja kole ja raseerimata kaenlaalustega (ehk siis tulistas lendu tüüpilise feminismikombo) ja elas oma elu rahulikult edasi. Tänaseks ilmselt ei mäleta mu nimegi. Selle pärast ongi meestel rahulikum elada. Kui nad töösse (ja Eestis ka alkoholi) sama rahulikult suhtuksid kui teistesse inimestesse, ei peaks me näiteks noorelt infarkti saanutest rääkimagi.

Aga seda, et keegi, kes on põhimõtteliselt nagu kägu, st käinud siit läbi ainult anonüümse vilksatusena, mu blogi nii südamesse võtab, ma küll ei osanud oodata. Seda enam, et otsisin täna selle postituse veel ülessegi ja me tõesti rääkisime seal inimtüüpidest ja tüüpilistest naistest jne, st ei lahanud otseselt seda inimest, vaid seda situatsiooni, mis Eestis nii levinud on. Unustasin vist, et naised on õrnakesed. Mulle tegelt ka meeldib inimeste elu üle arutleda, selle pärast ma Perekooligi loen, huvitav on – aga kellegi nutma ajamine ei ole küll mu eesmärk. Ja ma täiega usun, et su eritised on igati normaalsed, päriselt!

Davaite, žit drušno!

Semantika ja keeletunnetus

See on naljakas, kuidas mõtlemine vahel keele juures takistuseks saab. Näiteks olen ma umbes neli aastat teadnud prantsuse keeles nädalapäevi, hispaania keeles ilmselt kolm, sest igas keeles õpitakse neid ju üsna alguses. Ja teiste päevadega mul probleeme ei ole, aga nii lundi kui lunes võtavad ikka hetkeks pausi peale, sest need TUNDUVAD valed – sest minu eestlase loogika ütleb, et kui miski on tulnud sõnast Kuu, peab see ilmselgelt NELJAPÄEV olema, sest just neljapäevaöine täiskuu on oluline ja just sel ajal toimuvad tumedad teod jne jne. Nemad aga arvavad miskipärast, et see võiks hoopis esmaspäev olla. No saa imelikest aru.

Lisaks on sõnad, mida kasutan erinevates keeltes erinevalt. Näiteks eesti keeles ei ütle ma sugugi igaühe kohta “sõber”, vastupidi, üsna väheste kohta ütlen. Aga sõna friend kasutan üsna ohtralt, sest “acquaintance” ei ole inglise keeles lihtsalt eriti suupärane. Prantsuse keeles ma ei teagi, kuidas seda öelda ja kas öeldakse. Nii et vägagi keelespetsiifiline on see.

Ja teemat vahetades – ma pean vist ikka end avalikult ateistist agnostikuks ümber nimetama. Täna hommikul näiteks tahtsin netti minna ja avastasin, et mida pole, seda pole. Tõnisel kõrvaltoas toimis kõik suurepäraselt. Selle asemel, et hakata ruuterit restartima, otsustas Rents, et see peab ikka saatuse sõrm olema, mis ütleb, et õpi tainas, poole tunni pärast on eksamile minek. Tasus õppida küll, hispaania keele eksam oli nii raske, et ma loodan, et sain läbi, aga arvata ei oska küll midagi.

P.S. Mul p0le vist olnud meeles kirjutada, aga Varsovie kontsert oli VÄGA-VÄGA-VÄGA lahe. Poisid olid ilusad ja laiv oli veel parem kui videod. Mina jäin igatahes üritusega rahule. Rahvast oli ka nii palju, et ruum oli tuubil täis.

Pilt on pärit siit.

Kui erinevad me küll oleme

Minu isiklik ameeriklane, kes on juba mõnda aega turvaliselt tagasi Ämeerikamaal, ehk siis minu ameeriklase staatusest ilmselt põgenenud (see selgitav osa on muidugi ainult selleks, et Epp ei arvaks, et mul Justiniga suhe on), ütles täna, et täitsa huvitav, ta alles nüüd märkas, et USA-s ei ole ta pärast kooli näinud ühtki situatsiooni, kus natukenegi kakluseks kisuks, see olevat ikka mingi getode teema. Eestis olevat sellise asja nimi aga “reede”.

Või positiivse poole pealt – “olin juba harjunud sellega, et feministid on normaalsed inimesed, kes pooldavad võrdseid õigusi, aga siin tuli kohe meelde, mida see sõna MEIL tähendab”. Tundub, et keegi üritas talle põlevat rinnahoidjat näkku suruda vms.

Ja kui juba välismaalastest juttu on, siis ma sain kirja. Nime järgi pole õrna aimugi kellelt, tundub aafrikapärane nimi olevat. Aga mitte tavaline spämm teemal “oleme teineteisele loodud, kaunitar”, vaid esiteks kirjutab ta normaalses prantsuse keeles (ja grammatiliselt korrektselt!) ja teiseks jääb mulje, nagu ta ikka vähemalt mingil määral teaks, kes ma olen. Nime teab, küsib, kuidas mul läheb ja räägib, et on Eestisse tulemas, küsides, mis kohti ta Eestis külastada võiks. See viimane on tegelikult muidugi küsimus, et kas ma ei tahaks talle Eestis giidi mängida, kui nüüd mõni vähema kultuurikihiga lugeja ise aru ei saanud. Mustanahalised, kellega ma Prantsusmaal tihedamalt suhtlesin, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda, nad on küll mu Facebookis, aga meiliaadressi pole ma neilegi andnud, nii et ma olen nüüd tiba segaduses. Seda enam, et ta sinatab mind, ütleb hüvastijätuks, et ma enese eest hoolitseksin ja lõpetab väljendiga bisous (“suudlused”), mis ei ole küll nii intiimne väljend, kui eesti keeles oleks, aga ikkagi selline sõprade teema. No ei mäleta mina, kes ta on, nii et mõtlen, kas peaks vastama, et olen TERVE SUVE ÄRA või midagi sõbralikumat – seda enam, et kui ma ta Tartusse kutsun ja luban talle KOOS MEHEGA (seda tasub ilmselt vastuses rõhutada) ümbruskonda näidata ja ta tõesti neeger on, läheb käiku Adami mainitud “reede” ja pean talle terve selle aja ihukaitsjat mängima. Ja ühel hetkel tuleb siis ikka selgitada, miks mulle väga ei meeldi mõte sellest, et ta reede õhtul, kui mina tööasju ajan, üksi Poolde Kuude piljardit mängima ja uute inimestega tutvuma läheb. Samas, kui ta on tore inimene, oleks paar päeva prantsuse keelt praktiseerida ju päris tore – ja iial ei tea, äkki on ta näiteks poksija. Nii et mul on suur dilemma.

See on mu lemmik aktifoto

Ja mul pole õrna aimugi, kes on autor, kes on pildil või millal see üldse tehtud on. Naljakas.

Mu käed värisevad

Ja mitte selle pärast, et ma oleks hommikuse konjakijoomise liiga järsku lõpetanud. Mulle nimelt pakuti tööd, mis esiteks on supermegahuvitav ja mille teiseks annaks siduda mu lõputööga (sest ma ometigi tahan kirjutada lõputööd, mis on supermegahuvitav). Ma olin täiesti kindel, et ma pean loobuma, sest ma olen suvel ju Pariisis, aga selgus, et ehk annab asjad siiski nii korraldada, et ma saan ISE ISE ISE selle projektiga tegeleda, sest see on pikaajalisem üritus.

Hingame rahulikult, sisse ja välja. Ma hingan ise, aga teie hoidke mulle pöialt, see on tõesti minu jaoks oluline pakkumine.

Ja mina arvasin, et täna tuleb lihtsalt tore pidu, aga tundub, et ehk on tähistamisekski põhjust.

Ma tahaks ka vahepeal ilus olla

Mitte füüsilise poole pealt, ma tean niigi, et keha on mul täiega püss ja nägu oleks täiesti okei, kui ma kogu aeg nii kurja olemisega ei oleks, aga ma vahel ikka mõtlen, et kui mul oleks rohkem aega, investeeriks ma selle riietusse. St ei kannaks suvalisi tunkesid, vaid midagi ilusat. Steampunk näiteks meeldib mulle, selline näiteks nagu pildil. Mikk tegi hiljuti terve postituse sellest, muudkui vaatasin ja õhkasin, sest kõik oli nii ilus. Täna näiteks lähen ma kontserdile, aga selga panna midagi ei ole. Oleks soe, siis veel leiaks litsakaid maitsekaid nappe kleidikesi või seelikuid, aga mul ei ole kapis põhimõtteliselt mitte midagi, mis oleks ühtaegu nii äge kui ka ilmaoludele vastav. Hakka või kohe mulda peale tirima (sellega seoses, sünnipäeva ma mais ei tähista, nagu see mul juba aastaid kombeks on olnud – see ei ole minu süü, et mind keset sessi välja pressida otsustati).

Kontsert on see, millest ma nii siin kui Facebookis umbes sada korda rääkinud olen. Nimelt esineb täna õhtul Kink Kongis (mis vanasti oli Plink Plonk) Varsovie koos Sõpruse Puiesteega. Pilet on südaööni kolm eurot, hiljem vist viis. Tasub tulla, ehk veab ja saate staarblogijat kannile patsutada. Kuigi kui ei patsuta, siis veab ilmselt rohkem ja ei peagi verise ninaga koju minema, sest ilmselt on staarblogija mees ka seal. Puhtalt selleks, et lähenevaks poksimatšiks harjutada, nii ju Eesti mehed reede õhtuid veedavad. Devotški i tantsevat ja hiljem viin ja kaklus.

Nojah, sellised mured on siis tänapäeva noorusel. Mõtlesin küll seda ka kurta, et itaalia keeles ei jää miskipärast sõnad hästi meelde, aga ei viitsi vist. Seda enam, et osadel on veel suuremad probleemid, üks näiteks kurtis täna, et ei saa täisminevikust aru ja ei suuda mõista, mis see partitsiip on, sest inglise keeles pole ju kumbagi. Kui kuulis, et täisminevik on “have done” ja “done” on seal partitsiip, istus tükk aega ja kordas neid sõnu vaikselt endamisi. Aine on inglise keele baasil ja tegu on välisüliõpilasega, nii et teoreetiliselt peaks ta vähemalt inglise keelt oskama. Nii et ülejäänud saavad ennast selle võrra paremini tunda. Ahjaa, ühte laulu kuulasime täna, mis ei hakanudki mulle vastu, kuigi on selline romantiline aeglane heietus. Seda.

Hispaania filmide nädal

Ma olen tegelikult täielik reetur, sest teoreetiliselt peaksin ma praegu ainult Prima Vistat promoma, aga mulle meeldivad ju filmid ka. Neid saab kodus vaadata, diivani pealt, ilma liigutamata ja samal ajal krõpse näost sisse ajades. Kuigi, kui ei õnnestu leida kedagi teist, kes neid krõpse suhu paneks, tuleb selleks vist siiski veidi käsi liigutada. St mina krõpsu nagunii ei söö, sellest ka vähene informeeritus, söön jäätist, juhuks kui kedagi teist huvitab*. Igatahes, taas on käes Hispaania filmide nädal (ma ei tea, miks seda nii kutsutakse, kui see tegelikult kauemgi kestab), kõik filmid algavad kell kuus õhtul ja neid näidatakse Keelekeskuse (Jakobi 2) ringauditooriumis. Ja tähelepanu, tudengid, kõik filmid on tasuta. Ingliskeelsete subtiitritega.

Esmaspäev, 7. mai: PA NEGRE (“Must leib”, katalaani film, sõjajärgne)
http://www.youtube.com/watch?v=mn_gJ5Aly6c

Teisipäev, 8. mai: TAMBIÉN LA LLUVIA (“Isegi vihm”,  Boliiviast ja väidetavalt palju poleemikat tekitanud)
http://www.imdb.com/title/tt1422032/

Kolmapäev, 9. mai: CAMINO (“Rada”, haige lapse melodraama ja fantaasia)
http://www.youtube.com/watch?v=XRiJcv4_mok

Neljapäev, 10. mai: MAL DIA PARA PESCAR (“Kehv päev kalastamiseks”, Uruguay)
http://www.youtube.com/watch?v=kh5olQtjyrc

Esmaspäev, 14. mai: CELDA 211 (vanglalugu)
http://www.imdb.com/title/tt1242422/

Teisipäev, 15. mai: EL SECRETO DE SUS OJOS (Argentiina film “Saladus nende silmis”, millest ma olen siin kirjutanud ka, see oli üsna huvitav mõrvamüsteerium, kuigi mitte mu täielik lemmik)
http://www.imdb.com/title/tt1305806/

* Ma juba kujutan ette, milliseks takistuseks see blogi saab, kui ma sügisel tööd otsima hakkan ja iga faking personalijuht teeb:”See on ju Rents, see, kes internetis kirjutab, et ta on feminist ja et ta ei söö krõpse. Just sellist inimest meil ju vaja ongi!”

Krt, unustasin huvitavat artiklit jagada

Aga palun, artikkel sellest, kuidas üks polüglotist ema oma poja Prantsusmaale keelt õppima saatis. Naljakas lugemine, aga tõsi ta on, keeleõpe kipub ka muus osas inimest muutma.

Sportlikud eluviisid tulid sel aastal teisiti

Käin jooksmas. Jaa, ikka veel. Või jälle, sest talvel ei käinud. Pean käima, juba ainuüksi selle pärast, et viimati, kui ma trennipükse jalga sikutasin, vahtis K huvitatud näoga kõrvalt ja küsis siira huviga, kas need püksid tegid tõesti sügisel ka mu perse nii paksuks. Et oleks nigu suurem. Vahepealsele osale tõmbame eesriide ette, aga ütleme nii, et andestada ma võin, aga unustusse ei vaju see küll kunagi.

Igatahes, astun mina uksest välja ja mida mina näen? Seda ei arva te ilmselt isegi siis ära, kui ma vihjeks Kreisiraadio ja lastekirjandus ütlen. Okei, siis ehk arvate ka. Igatahes kõndisid minu ees mööda teed Gena ja Potsataja. Päriselt.  Uhketes kostüümides. Nendega oli ka poiss, kel oli jalgratas, aga tema ei olnud pooltki nii huvitav. Ühesõnaga tasub kodust välja minna, kasvõi jooksma, näeb huvitavaid asju. Kuigi ma jooksin muidugi ringiga mööda, ei ole mul vaja, et ka võõrad inimesed mu perset kommenteeriksid. Või kuidas Paris Hilton Kim Kardashiani kohta ütleski, kui selgus, et ta endine BFF rühib hoopis ise kuulsuse poole ja küsiti, kas pole ta mitte ilus tüdruk? (Kõik teesklevad, et meenutavad pingsalt) Ütles, et pole tema maitse, sest Kardashiani perse näeb välja, nagu oleks keegi üüratu suure prügikoti kodujuustu täis toppinud. No vot, ma ei tea, kas Kim nuttis ka kodus, aga valus oli see küll. Nii et kui mul kõrvaklappe peas ei ole, jooksen ma vaiksemates kohtades, et Parist vältida. Ja ma tegelikult ei liialda, joodikud tahavad kogu aeg võõraid inimesi kommenteerida, kui ma juba peaaegu koju olin jõudnud, hüüdiski mingi tüüp, et kann on juba päris trimmis.

Ahjaa, emad on uskumatud. Kurtsin täna väikevennale, et unustasin tööle süüa kaasa võtta. Selle peale saatis ema mulle SOOJA saia, vorstileiba, šokolaadi ja isegi mahla. Mul on nagu teised jõulud. Ja ei, ma ei söö kogu šokolaadi korraga ära, sest kas teate, mida Paris Hilton Kim Kardashiani kohta ütles? Lugesite? Mäletate? Ühesõnaga šokolaadi jagame juppideks.

P.S. Ma tean nüüd, miks haritud inimesed lapsi saavad. Selleks, et nende peal katseid teha. Professoriperedes on see lihtsalt silmatorkavam kui mujal (just lugesin artiklit keeleteadlastest, kes õpetasid lapsele lugemise selgeks enne seda, kui ta rääkima õppis – no nii katse korras, et saaks sellest kirjutada ja feimi ja sulli tuleks). No ja mis seal salata, kui ma oleks geenitehnoloog, siis ka ehk teeks neid kümme ja uuriksin, mis mil viisil jaotunud on.  Aga kui jutt juba õpetamisele läks, siis see on täiesti ulme, mida hea õpetaja teha suudab – muuhulgas räägiti näiteks sellest, kuidas pimekurte (ehk siis inimesi, kes tajuvad maailma ainult läbi vibratsiooni ja kompimise) lugema õpetatakse. Edukalt. Või noh, nad armastavad muidugi kõige rohkem Helen Kelleri näite peal liugu lasta, kuigi ta ei sündinud ei pimeda ega kurdina, aga ikkagi. See on hämmastav, milleks inimmõistus võimeline on.

P.P.S. Ei, mina ka ei rõõmusta Prantsusmaa presidendivalimiste tulemuste üle. Pigem on mu reaktsioon stiilis “see veel puudus”.