mu üleväsinud aju ei jaksa pealkirju genereerida

Ma olen nüüd SIIN, mitte et ma ütleks, kus see SIIN on. Parem igatahes, kui eelmisel aastal, täielik upgrade. Eelmisel aastal olin kolmeses toas, sel aastal kaheses ja jagan seda ühe Eesti sõbrannaga, mitte suvakatega. Mis tähendab, et kui tegu ei oleks nii seaduskuulekate inimestega, nagu me ometigi oleme, saaksime me kõik külla tulevad sõbrad ja sõbrannad probleemideta siia põrandale magamiskotiga magama panna, ilma et kedagi siin vingumas oleks. Nagu wink-wink. Teiseks on jätkuvalt mõnus pirakas rõdu ja kraavi jõeäärne rada, kus jooksmas käia. Mida ma kindlasti teen, nii kui laiskus üle läheb. Ja pange tähele, hoolimata sellest, et meie akna all voolab vesi, pole ma siiani veel ühtki sääske näinud, kuigi eelmisel aastal küll olid mõned.

Ja üldises plaanis on tunduvalt toredam kui vanasti, sest ma mäletan seda, kuidas ma eelmisel aastal saabusin, ja sellega võrreldes oskan ma umbes sada korda paremini prantsuse keelt. Lennukis tegin ühe tädiga small talki (okei, ma tunnistan, et vahepeal ütlesin ma asju nagu:”No ja metsas elavad karud, eks. Karu, tead jah? No ja need karud söövad magusat asja. Jah, vot le miel, seda ma mõtlesingi, seda ma oma sõbrannale tõingi.” – mis on täiesti arusaamatu, sest tegelikult ma tean sõna mesi) ja tuli täitsa normaalselt välja ja hiljem sain ka kõik asjad kenasti aetud. Kui üht tuttavat prantslast nägin, suutsin end isegi sundida teda mõlemale põsele suudlema, kuigi ma kardan, et paras kivinägu oli ees küll. Nii et on põhjust uhke olla. Kuigi see normaalne prantsuse keel kestis täpselt selle ajani, mil ma ära väsisin, siis läksin põhimõtteliselt poole lause pealt inglise keelele üle, aga iga teekond algab esimesest sammust ja muu sihuke mula.

Ja jah, ma olen täiesti teadlik sellest, et nende väheste vihjete põhjal ei saa ükski inimene aru, kus ma olen, ja põnevust jätkub kuni mu naasmiseni. See oligi mu eesmärk.

P.S. Issi tahtis, et ma pilte ka teeksin, aga esiteks ma praegu tõesti ei jaksa, ja teiseks ma päriselt ka ei arva, et kõik mu lugejad tahaksid näha pilte teemal “See on mu voodi. Siin ma magan oma napis negližees.” ja “See on rõdu. Siin joon vahel teed.” Nii et ma teen pilte küll, kui ma ükskord viitsin, aga eks ma siis lingin neid perele ja blogis jagan pigem mõnda, mil ka mingisugunegi kontekst on.

Advertisements

Lugeda täie tõsidusega

Asjad on viimasel ajal veits tuliseks kiskunud. Alates sellest ajast saadik, kui kirjutasin, et kõiges on süüdi Ansip, olen KAPO kõrgendatud huviorbiidis. Lisaks tundub mulle, et koeraomanikust vanuripeksja ja Pumppüssi-Tauno on oma jõud ühendanud ja plaanivad mulle kambaga tappa anda. Kurjad keeled räägivad, et nendega on ühinenud ka meie internetianarhist, kelle käest Rents (indiaaninimega Ei-Oska-Oma-Lõugu-Koomal-Hoida) paar päeva tagasi küsis, ega ta ometi anarhismi lihtsalt alkoholismi kattevarjuna ei kasuta. Nii et tegin olusid arvestades kõige mõistlikuma otsuse ja otsustasin mõneks ajaks Eestimaa tolmu jalgelt pühkida. Ühendust saab Ühendust minuga ei saa.

Ahjaa, juhuks, kui mõni teist teab, kus ma elan. Selline huvitav lugu, et kui tavaliselt on mul kaks koera, siis sel suvel on neid suisa neli. Sõber tuli oma kahe kerberosetõugu peletisega suveks minu juurde. Muidu poleks hullu midagi, aga neil vahepeal ila tilgub ja see on selline kraam, et söövitab kohe läbi põranda. Sõbra nimi on muide Mike, tal on endal ka pappi piisavalt, aga tal on hetkel kodus jamad, sest poksijatel ikka keerleb tüdrukuid ümber ja nüüd tal naine tahab lahutust ja kõik muud jutud, nii et ta tahtis suveks pisut vaikust ja rahu saada. Rääkimata sellest, et K magab alasti, nii et kui te peaksite üritama öösel sisse murda, näeksite lisaks teil kõris rippuvatele peletistele alasti K-d, haamer käes, üle õla paistmas ainult Mike Tysoni silmavalged. Vähemadki asjad on inimeste hinge igavesi arme jätnud. Nii et ärge tulge vargile, see ei ole vaeva väärt.

Peace out.

vahel ikka veab

Tahaks täna teate-küll-keda teha ja näidata kõigile pilte oma uutest asjadest. Nimelt on mul töö juures reegel, et meil peavad olema mustad kinnised kingad, nii et ma olen ikka vaeva näinud, et neid leida. St kingi on lihtne leida, aga raske on leida kingi, mis oleks samal ajal mugavad ja mõistliku hinnaga. Sel aastal loobusin, sest mõtlesin, et ideaalseid nagunii ei leia, aga siis on midagi olemas. Aga eile sattusin täiesti juhuslikult spordipoodi ja avastasin jalatsi, mis on põhimõtteliselt kingaks maskeeritud. Päriselt, ma pole vist kunagi nii mugavat kinga ostnud. Ja ebaseksikat, aga vahet pole, see on viisakas ja isegi omamoodi nunnu. Pealt näeb välja sihuke nagu ülemisel pildil, aga alt on hoopis sihuke:

Tõsiselt, need on nii mugavad, et mul on tunne, nagu mul oleksid jalad pilvekuhilates. 50 prossa oli ale ka ja kõik muud head jutud.

Iluteemadel

Mina:”Mõtlesin, et peaks äkki kõik juuksed pähe kasvatama. Siis oleks mul jälle selline pats nagu dothrakil.”

K:”Jaa, ja nii kui patsi lahti võtaksid, näeksid jälle välja nagu poku.”

Nii palju raskeid otsuseid. 😀

Kellele sellest nõukamentaliteedist tegelikult kasu on?

Ma juba mitu päeva tahan kirjutada sellest Pärnu venelaste eksamipettusest, aga see on nii tõsine teema, et olen hoogu võtnud ja mõelnud, kuidas sellele läheneda. Iseenesest on selge, et petiseid on alati, ja selge on ka see, et enamasti nad riigieksamil vahele ei jää, sest kui oma õpetajad ka märkavad, üritavad nad seda välisvaatleja eest pigem varjata, ikkagi oma ju. Mäletan, et meil omal ajal isegi keegi mainis, et kui me vetsu peaksime küsima, siis saadetakse meid ukseni, sest täiskasvanud inimesi ikka päris käekõrval pissile ei saa viia. St me olime teadlikud sellest, et võimalused on olemas ja igaühe isiklik otsus, kas ta soovib seda kasutada. Okei, ka seda võiks mõista kui petmisele kallutamist, aga tegelikult on see, et võimalus on olemas, mõtlevale inimesele niigi selge, ongi ehk aus, kui ka need kümme lolli sellest aru saavad.

Samas see, kui õpetaja juba vastuseid ette ütleb, tundub mulle täiesti mõistusevastane. Ma ei tea, miks, ehk selle pärast, et olen üles kasvanud kultuuris, kus meile õpetatakse, et õpetajat peab austama, et tema õpetab meile ka eetika ja moraali alustalasid, annab kaasa väärtushinnanguid eelseisvaks eluks ja muu selline punnitatud jutt, mille absurdsus hiljemalt põhikooli lõpuks selgeks saab, aga mis tegelikult ikka kuskile kukla taha mingi vaikse eeldusena pidama jääb. Mida need õpetajad praegu oma õpilastele õpetasid? Et võimaluse korral tasub petta ja varastada, sest see annab eelise? Õpetaja ei tohiks õpilastele siiski organiseeritud kuritegevuse algteadmisi anda, kui õppekava neid ette ei näe.

Teiseks ei meeldi see mulle selle pärast, et see võtab õpilaselt ära valikuvabaduse. 18 õpilast tähendab, et ilmselt kukutati läbi kõik õpilased, kes seal bioloogia eksamit tegid. Aga õpilasel ei olnud ju tegelikult võimalik otsustada, kas ta osaleb selles mängus või mitte – kui seda ettevalmistuskursusel avalikult räägiti, oleks ainus teine variant olnud oma kaaslaste peale kaebamine. Sest kui ta ka oleks eksamil silmad maas ja kõrvad kinni hoidnud, oleks eksamikomisjon pettuse avalikuks tulles ju ikkagi ka tema automaatselt petjate hulka liigitanud, ka siis, kui see üks vastus oleks teistest erinevalt õigeks osutunud.

Kommenteerijate hulgas rääkis üks väidetav välisvaatleja, et kõige rohkem ongi jama just vene koolides, kus sellist massilist petmist, kus õpetaja konkreetselt ette ütleb, peetaksegi ikka veel normaalseks. Keegi rääkis jällegi, et sel aastal, kui ülikoolide sisseastumiskatsed asendusid riigieksamitega, suurenes venelastest sisseastujate arv hüppeliselt. Sellest ei tea ma midagi, küll aga oli mul bakas kõrvalerialaks eesti keel. See tähendab, et paljud neist ainetest olid kohustuslikud ka neile venelastele, kes tahtsid venekeelses koolis õpetajaks saada – kuigi paljud neist ei osanud eriti hästi eesti keelt ja veel rohkemate puhul oli ilmselge, et need ained ei huvita neid absoluutselt ja nad oleksid parema meelega kuskil mujal. St nendega oli probleeme juba loengute ajal, neile pidi jutustamise pärast märkusi tegema jne. Eksamite ajal kirjutasid nad massiliselt maha, kõigil oli hirmsasti vaja eksami ajal vetsus käia ja nad sosistasid omavahel nii kõva häälega, et see oli klassi teise serva kuulda. Mingil põhjusel otsustasid pea kõik õppejõud seda ignoreerida. Üks, kes ei ignoreerinud, piirdus pahandamise ja nende eraldi istuma panekuga, selle asemel, et nad välja visata ja öelda, et järgmisel aastal näeme. Ma ei tea, kas asi oli selles, et nad lihtsalt ei tahtnud neid lõustu rohkem näha või kujutasid nad vaimusilmas ette, mis vastukaja nad kõrgemalt poolt saaksid, kui kümnest venelasest üheksa läbi kukutaksid, samas kui kõik eestlased läbi saavad – sest MEIE ju teame, et päriselt olukord ongi selline, aga paberil näeks see üsna ksenofoobne välja. Samas tähendab see seda, et inimesed, kes ei viitsi sittagi teha, võivadki lihtsalt nahaalselt läbi ajada.

Olgu öeldud, et teistel erialadel pole ma piisavalt venelasi kohanud, et mingit statistikat teha. Folkloristikas ei tea ma ühtki, romanistikas tean kahte ja mõlemad on ülitublid. Pluss olen kohanud kolmandat, kes pidi end ainest maha registreerima, sest mis sellest, et ta oli Eestis sündinud ja kasvanud, ei osanud ta piisavalt eesti keelt, et ainest osa võtta. Aga üldiselt olen probleeme näinud pigem siiski neil ainetel, kus venelaste kontsentratsioon on esiteks suur ja teiseks on tegu neile ilmselgelt vastumeelsete ainetega. Ja samas pole ma kõigi nende saja ülikoolis veedetud aasta jooksul mitte kordagi näinud, et eestlased niimoodi maha kirjutaksid. Mis lubab arvata, et probleem on juba selles põhi- ja keskhariduses, mida venelased enne ülikooli tulekut saavad, sest kui seal sellele alati konkreetne karistus järgneks, ei jõuaks see suhtumine lihtsalt ülikooli välja. Samas tundub hetkel, et mis seal ikka vahet on, ülikoolis ju ka õppejõude ei huvita, et neil klassis keegi maha kirjutab ja kõik saavad ühtviisi oma diplomi kätte. Ainult mingid ülearenenud moraalitundega blogijad vinguvad.

Kusjuures praegu meenus mulle, et tehniliselt öeldi ka mulle riigikirjandi kirjutamise ajal ette. Nimelt. Ma olin nii närvis, et pidin vaeva nägema, et käed ja jalad ei väriseks, kirjutasin mustandi valmis, hakkasin juba puhtandit kirjutama ja vahepeal läksin vetsu. Kui ma sealt tagasi tulin, küsis koridoris istuv naine, keda ma ei tundnud (tagantjärele mõeldes võis ta vabalt ka välisvaatleja olla, ega mina ju ei tea), kas kõik on ikka korras – ilmselt olin ma siis näost nii valge vms. Ma vastasin jaatavalt, hakkasin juba ära minema – ja jäin seisma ning küsisin ta käest… Küsisin ta käest:”Me ikka võitsime Vabadussõja, eks?” No kujutage ise ette, KUI närvis peaks üks eestlane vanusest olenemata olema, et üldse sellist asja küsida. Too naine oli igatahes mu lollusest nii jahmunud, et küsis vastu:”No mis sa ise arvad?” Ma siis noogutasin jaatavalt ja tema noogutas vastu, täpselt sellise näoga, et ta juba kujutab ette, kuidas ma elu lõpuni kuskil burgereid flipin.

Hiljem pole mul enam välisabiks vajadust olnud, sest esiteks läksin õppima eriala, mis mind huvitab, seega jääb õpitav kergemini meelde, ja teiseks olen õppinud asju rahulikumalt võtma, nii et ei lähe enam närvi. Keegi ütles ükspäev foorumis lause, mis on puhas kuld:”A graders hire A graders, B graders hire C graders.” Täpselt nii ongi, ainult et ma lisaksin siia veel juurde, et neid viielisi on statistiliselt tunduvalt vähem kui kõiki teisi. Nii et lõppkokkuvõttes on isikuomadused, suhtumine jms tunduvalt olulisemad kui see, mis hinded täpselt diplomi peal kirjas on.

Trügid mu unenägudesse

Nägin täna väga imelikku unenägu. Mul oli nimelt maakodu, selline täielik maaidüll. Päike paistis, laud oli kaetud (loodetavasti ei olnud laual meie oma talu notsu) ja hoovis siblisid ringi kanad. Ja siis tuli Mallu, seljas liibuv minikleit, jalas umbes samasugused kingad nagu pildil, ja hakkas täis peaga mu kanu taga ajama ning üritas neid jalaga lüüa. Halb toon, väga halb toon. Pihta ta õnneks ühelegi ei saanud, sest a) ta oli purjus ja b) kõrgetel kontstel pole muru peal just väga mugav joosta.

Tahaks kohe teada, kuidas igasugused kolmanda silma tegelased või kasvõi Freudi pooldajad küll sellist asja seletavad.

mõnusad mängud ja prantsuse keel

Kuna ma olen mitmele inimesele juba rääkinud, kui lahe Alice’i uus mäng on, tegin ikka mängublogisse sellest eraldi postituse ka. Kuna ma tean, et te olete laisad lohed ja klikkida ei viitsi, siis lühikokkuvõte on selline, et Alice’il sureb kogu pere tulekahjus, ta läheb hulluks ja loob oma peas Imedemaa. See hakkab aga kokku kukkuma ning selle (ja enda elu) päästmiseks peab ta mineviku meelde tuletama. Nii see Alice siis käib läbi kuue väga ilusa peatüki (treilkust näeb, kui ilusa, ja siinsed pildid on ka muidugi sealt mängust) ja hüppab jupilt jupile ning peksab vastaseid noa või puuhobusega või tulistab pipraveski või teekannuga. Lugu on vägev, asi on tehtud ilusas steampungi stiilis ja kogu mängu on üsna lihtne juhtida, kui juba ära harjud. Muidugi järgib mäng raamatust tuttavaid radu, kuigi tumedas võtmes, ja minu jaoks oli kokku pea 24 tundi mänguaega, mida on päris korralikult. Eile proovisin nüüd MNC soovitatud “The Game of Thrones‘i” mängu ka ja sealne võitlussüsteem ajas mul küll esialgu juhtme kokku, eks näis, kaua ma toda mängida viitsin, kuigi muidu meeldib mulle RPG rohkem kui action.

Aga muidu olen ma hoopis prantsuse keele laine peal. K sai nimelt siin vahepeal ühe prantslasega tuttavaks. Tundus normaalne inimene olevat, sest kui K ütles, et ma õpin prantsuse keelt, küsis tüdruk üllatunult, miks peaks keegi ometigi tänapäeval seda õppima. Noh, igatahes tahtis K, kes on ilmselt aastaid seda võimalust oodanud, näidata, mida ta oskab, ja lausus uhkelt, et ta oskab ka prantsuse keeles mõnda asja öelda. Tüdruk arvas muidugi, et nüüd tuleb jälle mingi tüüpiline “Voulez vous coucher avec moi?”* ja jäi ootama. Ja K siis teatas uhkelt:”Je suis un travesti,” millele järgnes tähendusrikas paus, tüdruku üllatunud pilk ja seejärel “Mais pas un travesti ordinaire, non. Je suis un travesti exécutif.”** Aitäh, Eddie Izzard, et mu meest harid. Kuigi midagi peab olema talle kuskilt mujalt meelde jäänud, kui ta oskas sõna typical (mis on ingliskeelne sõna prantsuse aktsendiga, prantslased ise ütleksid typique) asendada sõnaga ordinaire, nii et eks ma olen uhke tema üle.

Kusjuures selle Izzardi lausega on oluline ära mainida, et kuigi ta kogu aeg rõhutab, et ta hästi prantsuse keelt ei oska, on ta siin eituse grammatiliselt korrektselt teinud, kuigi enamus teeks siin vea. St võimalik muidugi, et tal on see õigesti, sest ta lihtsalt üldse ei oska eitust teha, aga teoreetiliselt asendub umbmäärane artikkel eituses sõnaga de, välja arvatud erijuhtudel. See siin oli üks neist erijuhtudest, kes teab, milline, võib oma teadmistega kommentaariumis uhkustada, aga hui ma midagi välja loosin.

Prantsuse keel on täna üldse kuum teema. Nimelt lugesin Voltaire’i lühijutte ja sain teada, et ükssilm on prantsuse keeles borgne, mis on väga imelik. Selle pärast, et kaks silma on ju norm, ühe silma puudumine on suur normist kõrvalekalle, nii et võiks arvata, et seda nimetatakse sõnaga, mis kuidagi silmale viitab (näiteks ükssilm või one-eyed), kui tegu ei ole just täitsa omamoodi tegelasega, näiteks kükloobiga. Aga sõnal borgne ei ole silmadega midagi pistmist, on lihtsalt selline täitsa uus sõna. No ja teiseks sain teada, et kuna järgmisel aastal loetakse seda ühte ainet, mis mul ikka veel tegemata on, oleks õppejõul väga hea meel, kui ma loengus käiksin. Mis on muidugi õige ja õigustatud ja oleks kasulik, aga kuna mul jäi nüüd tegemata ainult üks aine, mõtlesin, et peaks sügisel päris tööle minema. Teate küll, kaheksast viieni ja pappi muudkui jookseb ja mina seisan seal keskel ja mõtlen, mida küll kogu selle metsiku rahahunnikuga peale hakata ja kuhu see kõik ometigi panna, sest kulutamiseks tööl käimine ja lõputööde kirjutamine küll kuidagi aega ei jäta. Aga noh, ehk veab ja satub see üks aineke mingile eriti heale ajale.

* Kas sa tahaksid minuga magada?

** Ma olen transvestiit. Aga mitte tavaline transvestiit. Ei-ei, ma olen juhtivtransvestiit.

  • Rubriigid