apdeidime

Ma olin eile aktiivne. Käisin vähemusrahvuste teemalisel konverentsil, siis näitusel ja siis jälle konverentsil. Näitusel olid los cocodrilos. Alligaatorid tegelikult ja maod ja ämblikud. Aga kõige suurema imelooma, keda ma juba mitu aastat oma silmaga näha olen tahtnud, nägin ma lõpuks konverentsil ära – jah, lapsed, eile oli see päev, mil Rents lõpuks ometi oma silmaga SOTSIAALANTROPOLOOGI nägi. Kusjuures tundus nagu täitsa tavaline inimene, rääkimata sellest, et ta oli pealekauba veel ka ilus tüdruk. Pakkus isegi lahkelt, et kui mind teema huvitab, võin ma talle meilida ja ta saadab mulle terve artikli. Me nimelt muidu näeme kas sotsiolooge või antropolooge, neid, kellel isa oli üks ja ema teine, satub meile siia harva.

Ja kuna ma toetan täielikult inimeste õigust end oma välimuse läbi väljendada, olgu öeldud, et ühel teadlasel oli hari peas. Nii et kui te ütlete oma lastele, et kui ta potisoengut ei tee, ei saa ta kunagi kuskile tööle, olete te valevorstid.

Isegi kui te ütlete oma lastele, et raha saamiseks on vaja ülikooli minna, on tegu otsese valetamisega – näete, siin ühele poisile anti sada tuhat dollarit, et ta sinna EI läheks.

Muide, iga päev õpib midagi uut – mina sain täna teada, et Eestis on olemas heatahtlik võltsimine ja pahatahtlik võltsimine. Vahe seisneb selles, et kui võltsin mina (või võltsid sina), on tegu pahatahtliku tegevusega, aga kui seda teeb politseinik, on kõige selle taga ainult hea tahe. Ehk nagu ütleb Sander Peremees:”Kahju, et tema karjäär riigiteenistuses niimoodi lõppes.” Muidugi on kahju, “tõeline maa sool” ikkagi.

Aga nüüd ma kirjutan edasi, üks essee tahab veel lõpetamist.

Advertisements
  • Kategooriad