Kellele sellest nõukamentaliteedist tegelikult kasu on?

Ma juba mitu päeva tahan kirjutada sellest Pärnu venelaste eksamipettusest, aga see on nii tõsine teema, et olen hoogu võtnud ja mõelnud, kuidas sellele läheneda. Iseenesest on selge, et petiseid on alati, ja selge on ka see, et enamasti nad riigieksamil vahele ei jää, sest kui oma õpetajad ka märkavad, üritavad nad seda välisvaatleja eest pigem varjata, ikkagi oma ju. Mäletan, et meil omal ajal isegi keegi mainis, et kui me vetsu peaksime küsima, siis saadetakse meid ukseni, sest täiskasvanud inimesi ikka päris käekõrval pissile ei saa viia. St me olime teadlikud sellest, et võimalused on olemas ja igaühe isiklik otsus, kas ta soovib seda kasutada. Okei, ka seda võiks mõista kui petmisele kallutamist, aga tegelikult on see, et võimalus on olemas, mõtlevale inimesele niigi selge, ongi ehk aus, kui ka need kümme lolli sellest aru saavad.

Samas see, kui õpetaja juba vastuseid ette ütleb, tundub mulle täiesti mõistusevastane. Ma ei tea, miks, ehk selle pärast, et olen üles kasvanud kultuuris, kus meile õpetatakse, et õpetajat peab austama, et tema õpetab meile ka eetika ja moraali alustalasid, annab kaasa väärtushinnanguid eelseisvaks eluks ja muu selline punnitatud jutt, mille absurdsus hiljemalt põhikooli lõpuks selgeks saab, aga mis tegelikult ikka kuskile kukla taha mingi vaikse eeldusena pidama jääb. Mida need õpetajad praegu oma õpilastele õpetasid? Et võimaluse korral tasub petta ja varastada, sest see annab eelise? Õpetaja ei tohiks õpilastele siiski organiseeritud kuritegevuse algteadmisi anda, kui õppekava neid ette ei näe.

Teiseks ei meeldi see mulle selle pärast, et see võtab õpilaselt ära valikuvabaduse. 18 õpilast tähendab, et ilmselt kukutati läbi kõik õpilased, kes seal bioloogia eksamit tegid. Aga õpilasel ei olnud ju tegelikult võimalik otsustada, kas ta osaleb selles mängus või mitte – kui seda ettevalmistuskursusel avalikult räägiti, oleks ainus teine variant olnud oma kaaslaste peale kaebamine. Sest kui ta ka oleks eksamil silmad maas ja kõrvad kinni hoidnud, oleks eksamikomisjon pettuse avalikuks tulles ju ikkagi ka tema automaatselt petjate hulka liigitanud, ka siis, kui see üks vastus oleks teistest erinevalt õigeks osutunud.

Kommenteerijate hulgas rääkis üks väidetav välisvaatleja, et kõige rohkem ongi jama just vene koolides, kus sellist massilist petmist, kus õpetaja konkreetselt ette ütleb, peetaksegi ikka veel normaalseks. Keegi rääkis jällegi, et sel aastal, kui ülikoolide sisseastumiskatsed asendusid riigieksamitega, suurenes venelastest sisseastujate arv hüppeliselt. Sellest ei tea ma midagi, küll aga oli mul bakas kõrvalerialaks eesti keel. See tähendab, et paljud neist ainetest olid kohustuslikud ka neile venelastele, kes tahtsid venekeelses koolis õpetajaks saada – kuigi paljud neist ei osanud eriti hästi eesti keelt ja veel rohkemate puhul oli ilmselge, et need ained ei huvita neid absoluutselt ja nad oleksid parema meelega kuskil mujal. St nendega oli probleeme juba loengute ajal, neile pidi jutustamise pärast märkusi tegema jne. Eksamite ajal kirjutasid nad massiliselt maha, kõigil oli hirmsasti vaja eksami ajal vetsus käia ja nad sosistasid omavahel nii kõva häälega, et see oli klassi teise serva kuulda. Mingil põhjusel otsustasid pea kõik õppejõud seda ignoreerida. Üks, kes ei ignoreerinud, piirdus pahandamise ja nende eraldi istuma panekuga, selle asemel, et nad välja visata ja öelda, et järgmisel aastal näeme. Ma ei tea, kas asi oli selles, et nad lihtsalt ei tahtnud neid lõustu rohkem näha või kujutasid nad vaimusilmas ette, mis vastukaja nad kõrgemalt poolt saaksid, kui kümnest venelasest üheksa läbi kukutaksid, samas kui kõik eestlased läbi saavad – sest MEIE ju teame, et päriselt olukord ongi selline, aga paberil näeks see üsna ksenofoobne välja. Samas tähendab see seda, et inimesed, kes ei viitsi sittagi teha, võivadki lihtsalt nahaalselt läbi ajada.

Olgu öeldud, et teistel erialadel pole ma piisavalt venelasi kohanud, et mingit statistikat teha. Folkloristikas ei tea ma ühtki, romanistikas tean kahte ja mõlemad on ülitublid. Pluss olen kohanud kolmandat, kes pidi end ainest maha registreerima, sest mis sellest, et ta oli Eestis sündinud ja kasvanud, ei osanud ta piisavalt eesti keelt, et ainest osa võtta. Aga üldiselt olen probleeme näinud pigem siiski neil ainetel, kus venelaste kontsentratsioon on esiteks suur ja teiseks on tegu neile ilmselgelt vastumeelsete ainetega. Ja samas pole ma kõigi nende saja ülikoolis veedetud aasta jooksul mitte kordagi näinud, et eestlased niimoodi maha kirjutaksid. Mis lubab arvata, et probleem on juba selles põhi- ja keskhariduses, mida venelased enne ülikooli tulekut saavad, sest kui seal sellele alati konkreetne karistus järgneks, ei jõuaks see suhtumine lihtsalt ülikooli välja. Samas tundub hetkel, et mis seal ikka vahet on, ülikoolis ju ka õppejõude ei huvita, et neil klassis keegi maha kirjutab ja kõik saavad ühtviisi oma diplomi kätte. Ainult mingid ülearenenud moraalitundega blogijad vinguvad.

Kusjuures praegu meenus mulle, et tehniliselt öeldi ka mulle riigikirjandi kirjutamise ajal ette. Nimelt. Ma olin nii närvis, et pidin vaeva nägema, et käed ja jalad ei väriseks, kirjutasin mustandi valmis, hakkasin juba puhtandit kirjutama ja vahepeal läksin vetsu. Kui ma sealt tagasi tulin, küsis koridoris istuv naine, keda ma ei tundnud (tagantjärele mõeldes võis ta vabalt ka välisvaatleja olla, ega mina ju ei tea), kas kõik on ikka korras – ilmselt olin ma siis näost nii valge vms. Ma vastasin jaatavalt, hakkasin juba ära minema – ja jäin seisma ning küsisin ta käest… Küsisin ta käest:”Me ikka võitsime Vabadussõja, eks?” No kujutage ise ette, KUI närvis peaks üks eestlane vanusest olenemata olema, et üldse sellist asja küsida. Too naine oli igatahes mu lollusest nii jahmunud, et küsis vastu:”No mis sa ise arvad?” Ma siis noogutasin jaatavalt ja tema noogutas vastu, täpselt sellise näoga, et ta juba kujutab ette, kuidas ma elu lõpuni kuskil burgereid flipin.

Hiljem pole mul enam välisabiks vajadust olnud, sest esiteks läksin õppima eriala, mis mind huvitab, seega jääb õpitav kergemini meelde, ja teiseks olen õppinud asju rahulikumalt võtma, nii et ei lähe enam närvi. Keegi ütles ükspäev foorumis lause, mis on puhas kuld:”A graders hire A graders, B graders hire C graders.” Täpselt nii ongi, ainult et ma lisaksin siia veel juurde, et neid viielisi on statistiliselt tunduvalt vähem kui kõiki teisi. Nii et lõppkokkuvõttes on isikuomadused, suhtumine jms tunduvalt olulisemad kui see, mis hinded täpselt diplomi peal kirjas on.

Advertisements

Trügid mu unenägudesse

Nägin täna väga imelikku unenägu. Mul oli nimelt maakodu, selline täielik maaidüll. Päike paistis, laud oli kaetud (loodetavasti ei olnud laual meie oma talu notsu) ja hoovis siblisid ringi kanad. Ja siis tuli Mallu, seljas liibuv minikleit, jalas umbes samasugused kingad nagu pildil, ja hakkas täis peaga mu kanu taga ajama ning üritas neid jalaga lüüa. Halb toon, väga halb toon. Pihta ta õnneks ühelegi ei saanud, sest a) ta oli purjus ja b) kõrgetel kontstel pole muru peal just väga mugav joosta.

Tahaks kohe teada, kuidas igasugused kolmanda silma tegelased või kasvõi Freudi pooldajad küll sellist asja seletavad.

  • Kategooriad