Kellele sellest nõukamentaliteedist tegelikult kasu on?

Ma juba mitu päeva tahan kirjutada sellest Pärnu venelaste eksamipettusest, aga see on nii tõsine teema, et olen hoogu võtnud ja mõelnud, kuidas sellele läheneda. Iseenesest on selge, et petiseid on alati, ja selge on ka see, et enamasti nad riigieksamil vahele ei jää, sest kui oma õpetajad ka märkavad, üritavad nad seda välisvaatleja eest pigem varjata, ikkagi oma ju. Mäletan, et meil omal ajal isegi keegi mainis, et kui me vetsu peaksime küsima, siis saadetakse meid ukseni, sest täiskasvanud inimesi ikka päris käekõrval pissile ei saa viia. St me olime teadlikud sellest, et võimalused on olemas ja igaühe isiklik otsus, kas ta soovib seda kasutada. Okei, ka seda võiks mõista kui petmisele kallutamist, aga tegelikult on see, et võimalus on olemas, mõtlevale inimesele niigi selge, ongi ehk aus, kui ka need kümme lolli sellest aru saavad.

Samas see, kui õpetaja juba vastuseid ette ütleb, tundub mulle täiesti mõistusevastane. Ma ei tea, miks, ehk selle pärast, et olen üles kasvanud kultuuris, kus meile õpetatakse, et õpetajat peab austama, et tema õpetab meile ka eetika ja moraali alustalasid, annab kaasa väärtushinnanguid eelseisvaks eluks ja muu selline punnitatud jutt, mille absurdsus hiljemalt põhikooli lõpuks selgeks saab, aga mis tegelikult ikka kuskile kukla taha mingi vaikse eeldusena pidama jääb. Mida need õpetajad praegu oma õpilastele õpetasid? Et võimaluse korral tasub petta ja varastada, sest see annab eelise? Õpetaja ei tohiks õpilastele siiski organiseeritud kuritegevuse algteadmisi anda, kui õppekava neid ette ei näe.

Teiseks ei meeldi see mulle selle pärast, et see võtab õpilaselt ära valikuvabaduse. 18 õpilast tähendab, et ilmselt kukutati läbi kõik õpilased, kes seal bioloogia eksamit tegid. Aga õpilasel ei olnud ju tegelikult võimalik otsustada, kas ta osaleb selles mängus või mitte – kui seda ettevalmistuskursusel avalikult räägiti, oleks ainus teine variant olnud oma kaaslaste peale kaebamine. Sest kui ta ka oleks eksamil silmad maas ja kõrvad kinni hoidnud, oleks eksamikomisjon pettuse avalikuks tulles ju ikkagi ka tema automaatselt petjate hulka liigitanud, ka siis, kui see üks vastus oleks teistest erinevalt õigeks osutunud.

Kommenteerijate hulgas rääkis üks väidetav välisvaatleja, et kõige rohkem ongi jama just vene koolides, kus sellist massilist petmist, kus õpetaja konkreetselt ette ütleb, peetaksegi ikka veel normaalseks. Keegi rääkis jällegi, et sel aastal, kui ülikoolide sisseastumiskatsed asendusid riigieksamitega, suurenes venelastest sisseastujate arv hüppeliselt. Sellest ei tea ma midagi, küll aga oli mul bakas kõrvalerialaks eesti keel. See tähendab, et paljud neist ainetest olid kohustuslikud ka neile venelastele, kes tahtsid venekeelses koolis õpetajaks saada – kuigi paljud neist ei osanud eriti hästi eesti keelt ja veel rohkemate puhul oli ilmselge, et need ained ei huvita neid absoluutselt ja nad oleksid parema meelega kuskil mujal. St nendega oli probleeme juba loengute ajal, neile pidi jutustamise pärast märkusi tegema jne. Eksamite ajal kirjutasid nad massiliselt maha, kõigil oli hirmsasti vaja eksami ajal vetsus käia ja nad sosistasid omavahel nii kõva häälega, et see oli klassi teise serva kuulda. Mingil põhjusel otsustasid pea kõik õppejõud seda ignoreerida. Üks, kes ei ignoreerinud, piirdus pahandamise ja nende eraldi istuma panekuga, selle asemel, et nad välja visata ja öelda, et järgmisel aastal näeme. Ma ei tea, kas asi oli selles, et nad lihtsalt ei tahtnud neid lõustu rohkem näha või kujutasid nad vaimusilmas ette, mis vastukaja nad kõrgemalt poolt saaksid, kui kümnest venelasest üheksa läbi kukutaksid, samas kui kõik eestlased läbi saavad – sest MEIE ju teame, et päriselt olukord ongi selline, aga paberil näeks see üsna ksenofoobne välja. Samas tähendab see seda, et inimesed, kes ei viitsi sittagi teha, võivadki lihtsalt nahaalselt läbi ajada.

Olgu öeldud, et teistel erialadel pole ma piisavalt venelasi kohanud, et mingit statistikat teha. Folkloristikas ei tea ma ühtki, romanistikas tean kahte ja mõlemad on ülitublid. Pluss olen kohanud kolmandat, kes pidi end ainest maha registreerima, sest mis sellest, et ta oli Eestis sündinud ja kasvanud, ei osanud ta piisavalt eesti keelt, et ainest osa võtta. Aga üldiselt olen probleeme näinud pigem siiski neil ainetel, kus venelaste kontsentratsioon on esiteks suur ja teiseks on tegu neile ilmselgelt vastumeelsete ainetega. Ja samas pole ma kõigi nende saja ülikoolis veedetud aasta jooksul mitte kordagi näinud, et eestlased niimoodi maha kirjutaksid. Mis lubab arvata, et probleem on juba selles põhi- ja keskhariduses, mida venelased enne ülikooli tulekut saavad, sest kui seal sellele alati konkreetne karistus järgneks, ei jõuaks see suhtumine lihtsalt ülikooli välja. Samas tundub hetkel, et mis seal ikka vahet on, ülikoolis ju ka õppejõude ei huvita, et neil klassis keegi maha kirjutab ja kõik saavad ühtviisi oma diplomi kätte. Ainult mingid ülearenenud moraalitundega blogijad vinguvad.

Kusjuures praegu meenus mulle, et tehniliselt öeldi ka mulle riigikirjandi kirjutamise ajal ette. Nimelt. Ma olin nii närvis, et pidin vaeva nägema, et käed ja jalad ei väriseks, kirjutasin mustandi valmis, hakkasin juba puhtandit kirjutama ja vahepeal läksin vetsu. Kui ma sealt tagasi tulin, küsis koridoris istuv naine, keda ma ei tundnud (tagantjärele mõeldes võis ta vabalt ka välisvaatleja olla, ega mina ju ei tea), kas kõik on ikka korras – ilmselt olin ma siis näost nii valge vms. Ma vastasin jaatavalt, hakkasin juba ära minema – ja jäin seisma ning küsisin ta käest… Küsisin ta käest:”Me ikka võitsime Vabadussõja, eks?” No kujutage ise ette, KUI närvis peaks üks eestlane vanusest olenemata olema, et üldse sellist asja küsida. Too naine oli igatahes mu lollusest nii jahmunud, et küsis vastu:”No mis sa ise arvad?” Ma siis noogutasin jaatavalt ja tema noogutas vastu, täpselt sellise näoga, et ta juba kujutab ette, kuidas ma elu lõpuni kuskil burgereid flipin.

Hiljem pole mul enam välisabiks vajadust olnud, sest esiteks läksin õppima eriala, mis mind huvitab, seega jääb õpitav kergemini meelde, ja teiseks olen õppinud asju rahulikumalt võtma, nii et ei lähe enam närvi. Keegi ütles ükspäev foorumis lause, mis on puhas kuld:”A graders hire A graders, B graders hire C graders.” Täpselt nii ongi, ainult et ma lisaksin siia veel juurde, et neid viielisi on statistiliselt tunduvalt vähem kui kõiki teisi. Nii et lõppkokkuvõttes on isikuomadused, suhtumine jms tunduvalt olulisemad kui see, mis hinded täpselt diplomi peal kirjas on.

Advertisements

59 kommentaari

  1. Kas sa oled oma saja aasta jooksul märganud vahet vene tüdrukute ja vene poiste vahel?

    Mul on jäänud mulje, et siin töötab kaasa vene perede patriarhaalsem mudel. Tüdrukud saadetakse ülikooli mitte päriselt haridust saama, vaid meest minema / oma mehelemineku šansse tõstma. Kõrgharitud pruut on parem ja teeb parema partii kui harimata. Nii et lapsel on käest lihtsalt mamma käsk paber koju tuua. Mingit sisulist motivatsiooni pole.

    Poistel / meestel on aga vanematepoolne surve karjääri teha ja reaalne haridus omandada.

    • Selles osas pole mul olnud võimalik tähelepanekuid teha, sest õpetajaks teatavasti eriti paljud mehed ei õpi, st nende hulgas polnudki ühtki poissi. Üldse tean ma koolist ainult kolme vene poissi – üks on selline tüüpiline peolõvi, kes üritab kogu aeg kergemalt läbi ajada, ja kaks tükki on vaiksed omaette hoidvad ja vähemalt tunduvad targad.

      • Jah, ma ise õppisin jälle suht tüdrukute-vaba eriala. Spikerdamist, etteütlemist või küsimuste etteteadmist ma tartu ülikoolist igatahes ei mäleta…

        Meil oli täiesti arvestatav hulk suulisi eksameid. Isegi kui sa oleks ettevalmistamise ajal spikerdanud, sai õppejõud lisaküsimustega su taseme kiiresti kätte. “Kõik istuvad klassis ja kribavad midagi” eksameid mäletan ma üsna vähe. Hiljem olid erialaeksamid, kus käis väga vähe inimesi – need olid mitmes mõttes lõdvemad, aga spikerdada oleks seal olnud hoopis võimatu…

        • Minul pole tõesti mitte kordagi olnud nii, et oleks küsimused etteantud – paar korda on olnud nii, et ette on antud näiteks 30 küsimust ja eksamile tuleb kolm. Või et ette on antud 15 küsimust, aga need on kõik sellised, et a la õpikus on 15 peatükki ja iga küsimus on ühe peatüki kohta, st hästi mahukad. Ja spikerdamist pole ma isegi teiste pealt näinud pärast seda, kui ma mitu aastat tagasi selle kõrvaleriala lõpus soome keele eksamit tegin.

  2. Ma avalikult ei julge, aga soovi korral võin eraviisiliselt läbi msni nt rääkida, mis meil koolis toimub. Ja siis eetikast ka.
    Lühikokkuvõte: ma vist ei ole kogu poolaasta teinud ühtegi eksami- arvestuslikku- ega kontrolltööd, mille küsimusi ma poleks vähemalt osaliselt ette teadnud. Et ositi oli ikka üsna raske kõike seda värki pähe saada, on selle kõrval tegelt kökimöki.

    • Kas sa pead silmas küsimuste või vastuste etteteadmist?

      Paljude eksamite-arvestuste puhul peetakse normaalseks, et enne on küsimused umbmääraseltki teada.

      • see mu järgmine kommentaar oli siia vastuseks mõeldud.
        Ja ma lisaksin veel juurde, et osade ainete tööd on umbes selle arvestusega vist tehtudki, s.t. küsimusi on leegion ja vastused enamasti ladina keeles e. ongi päheõppimise idee asja all. Aga mõned õppejõud selgesti loodavad, et õpitakse ära kogu materjal ja siis nende küsimused on nutikas sõelmeetod.

        eee.. ei ole tegelt.

        • See näeb välja nagu arstide kohustus luud-liikmed mitmes keeles pähe õppida. Millest ma pole väga aru saanud, miks see kasulik peaks olema…

          On ikka õnn õppida reaalteadust, kus eesmärk on aru saada, mitte pähe taguda.

        • Luude-liigeste ja tegelikult ka teiste organite nimetuste päheõppimisel mitmes keeles on meditsiinilistel aladel on üsna praktiline tagapõhi. Eestikeelsed nimetused selleks, et sa oskaksid emakeeles patsiendile seletada, millega tegemist. Ladina keel on meditsiiniterminite puhul baasiks, mida peab teadma – sellest keelest on tuletatud paljud edasised nimetused ning see on vajalik erialaste tekstide mõistmisel. Arvestades emakeelsete materjalide vähesust ja seda, et paremad koolitused, seminarid jne toimuvad nagunii inglise keeles, siis oleks mõistlik ka erialast inglise keelt õppida. Asja teeb lihtsamaks, et väga paljud terminid on inglise keelde tulnud ladina keelest.

        • Kuule, punkt, ära seda “pähe tagumist” nüüd niiväga ka karda. Meditsiini õppimine on alguses paljuski nagu keele õppimine, kus suure osa baasist moodustab ka lihtsalt meelde jätmine, mida mingi sõna tähendab. Sa ei saa meditsiinis mitte mingil moel orienteeruda, kui selle “keelt” ei tea. Kolmekeelne anatoomiaterminite teadmine (aga miks mitte ka nelja- ja viiekeelne) on muide väga hariv mitmel moel. Lõbus pealekauba.

          Krdi hea, et ma mingit vastikut reaalteadust ei õppinud :p

  3. Krt… (kügeleb ebamugavuses).
    No ok, kujutame ette, et keegi ei tea, mis koolist jutt, ja ühtegi õppejõudu siia ei sattu.
    Ma pean silmas, et varasemad tööd tegevad rühmad pildistavad telefoniga oma tööd üles ja annavad pildid teistele rühmadele üle.

    • a kui on nagunii päheõppimise aine, mis kasu sellest siis on? kui just eksami ajal otseselt ei spikerda. või pead sa silmas, et siis ei õpi ära mitte kogu materjali, vaid ainult need küsimused, mille õppejõud on pisteliseks kontrolliks mõelnud?
      noh, siis aitaks õppejõudude poolt tõesti ainult see, et nad teevad eksami kogu materjali peale.

      • seda ma silmas pean jah.
        Kurjuures ma ise ei tunne, et meie tegevus oleks kuidagi mastaapselt ebaeetiline. S.t. ma tean oma mälu. Mina ja mälu, me oleme vanad tuttavad.
        Ma suudan keskmise õppematerjali keskmise pingega õppides ideaalselt omandada umbes kolme päevaga – ja selle pärast tööd sama ruttu täielikult unustada.
        Kui mul on küsimused olemas, kulub kolme päeva asemel kaks-kolm tundi ja lisaks ei lähe ma eksamile vabisedes, et kas ikka oskan, vaid täis veendumust, et jah, neid küsimusi ma oskan ka pea alaspidi rippudes. Hoiab kokku aega ja närvirakke.
        Meeles püsib värk ikka umbes kolme päeva jooksul.

        Mul on nende kolme päevaga tegelt muud ka teha, kui õppida pähe asju, mille ma nagunii kohe jälle unustan ja saan päriselt selgeks siis, kui neid kunagi reaalselt vaja ka läheb.
        Ma olengi nimelt sedasorti inimene, kes SELGEKS saab asjad neid kasutades, aga lühiajaliselt suudab meelde jätta ka kõige arusaamatumad ebapraktilised terminid ja lootevõide neli erinevat nimetust eesti ja ladina keeles – ilma et need kaks kuud hiljem üldse tuttavad ette tuleks.

        Ja ma mõtlen päriselt, et mul on nende kolme päevaga muud ka teha. Mitte et siis ma joon, laaberdan, sülitan lakke ja loen vaheldumisi TV-tropes’e ja jutukat.
        Siukest aega pole nagunii tihemini kui kord kuus umbes.

        • Ja ses mõttes on ka ok, et meil on kogu kursusel võrdne informeeritus. Sa võid neid küsimusi mitte vaadata, kui ei taha. Aga nad on sul olemas.

      • Na olen ükskord istunud professori asemel tudengivalves eksami ajal. Üks poiss oli täiega hädas ja ma ütlesin talle, et vaadaku järgi ja lugegu läbi, ok. Teiste eksamitegijate ees oöli mul muidugi kole piinlik, aga kahju oli poisist ka. Aga ta oli nii loll, et kui ma pärast vaatasin, mida ta oli kirjutanud, siis mõistsin taas, et kui oled loll, siis pole mahakirjutamisest mingit kasu, sest kirjutad lollisti maha ja nii, et seda on kohe näha.

        Ma arvan küll, et ju ta ikka läbi sai, sest kes see ikka viitsib neid kõlupäid läbi kukutada. Järgmisel korral pead ju ikka läbi laskma ta. Lolluse pärast tänapäeval küll keegi ülikoolist välja ei lange. Enesekriitika säilimise ja laiskuse jms pärast küll, aga kui ikka oled loll ja järjekindel, siis vead ennast kuni doktorantuurini eduliselt läbi…

        • Mind tegelikult väga häirib selline mentaliteet, et laseme ikkagi läbi, sest nii on lihtsam ja lollist natuke kahju ka. Õpingute eeldatavaks eesmärgiks on ju siiski teadmiste/oskuste omandamine nõutaval tasemel ja lõputunnistus on teoreetiliselt tõendiks, et kodanik neid teadmisi/oskusi ka omab. Kui eesti filoloogiks pürgija loll ja/või laisk on ja talle osa tulemusi lihtsalt kingitakse, siis ehk polegi lõppresultaat nii hull ja Inna-Katrin Hein näiteks saab endale lihtsalt sama särava mantlipärija. Samas ma ikkagi tahaksin, et minu arst ei ole arstidiplomi omanik paljalt seetõttu, et õppejõududel hakkas temast eksamitel hale või keegi ei viitsinud enam taielda.

  4. Mina õppisin tasulist eriala, kuhu sattus väga palju ka neid, kellel oli vaja lihtsalt registreerimise paber kodus ette näidata, et raha ikka jookseks. Seal võis vast käputäie inimesi ette näidata, kellel ei olnud mitte ainult mobiiliga pildistatud küsimused vaid ka vastused iga jumala kord olemas. Pooled ei oleks muidu esimese korraga neid aineid lihtsalt ära teinud ja teise poole motiive ma lihtsalt ei tea. Lõpuks läks asi juba niikaugele, et vaadati viltu neile, kes ei tahtnud spikerdada. Suht vihale ajas küll, kui täielikel udupeadel oli keskmine hinne viie ligi, kui mina sain oma kolmed-neljad kätte. Muidugi oleks ka paremini saanud aga eks laiskus nõuab oma osa. Vb ma olen mingi viimane idealist aga oma vere ja pisaratega saavutatud tulemustel on ikka hoopis teine maitse. Cum laude pikas nimekirjas oli üks inimene, kes seda tõesti väärt oli. Kadedus-kadedus aga eks ma ise ilmselt loll olin, et enda jaoks õppisin. Igatahes kurb.

    • No kui see sul tuju paremaks teeb, siis mulle meeldivad sinusugused “kiiksuga” inimesed rohkem. 🙂

    • noh, kui on ennast huvitav ala, siis ma ise ei ole selle üle eriti põdenud, et teised spikerdavad. selles mõttes, et ma tahan ju asja selgeks saada, kui ma kuhugi erialale lähen.

      tglt mõnel juhul vist teeks viha ka: kui näiteks mõni saaks sohiga stippi ja mina jääks ausalt õppides selle pärast ilma.

      Aga aru ma ei või, miks inimesed üldse lähevad paberi pärast haridust saama. Kui palju neid töid ikka on, kus tahetaks AINULT paberit, mitte oskusi?

      • No aga kui eesmärk ongi minna mehele, mitte tööle?

        • kas päriselt ka on kõrghariduspaberiga naisel paremad meheleminekušansid?

          Ma saan aru, et haritus ja intelligentsus ise parandavad paaritumisväljavaateid (meenus mingi uurimus, mille järgi on intelligentsus mõlema soo puhul oluline partnerivaliku kriteerium, otsitakse kõige paremaid geene, noh), aga paljas paber? Sellega peaks küll saama ainult nii lolle mehi, et neid saaks kindlasti kuidagi ka ilma.

        • Kõrgharidus, isegi legaalselt omandatud, ei vabasta inimest tingimata snobismist. Tean paari meest ja ka naist, kelle jaoks diplom on argument iseenesest, ilma et sellega peaks kaasnema sisulist mõtlemisvõimet või isegi kirjaoskust (ok, see viimane väide on ehk liialdus) ja kes ei võta jutulegi akadeemilise kraadita inimesi. Või siis äärmisel juhul on küll nõus armulikult vestlema, et eriarvamuste tekkimisel tasalülitavad vestluskaase kraadi mitteomavana ebapädevana.

        • *vestluskaaslase

  5. Krt, see vastuste etteütlemine on ikka masendavalt banaalne variant. Ma mäletan oma keskkooliajast nõuannet, et korralik spikker on väga hea ja igati soovitatav asi (siinkohal peeti silmas muidugi kirbukirjas paberil spikrit), töötad materjali ilusti läbi, valid tähtsaima, kirjutad piinliku hoolega üles –
    ainult et eksamile minnes tuleb see spikker maha jätta ja tõenäoliselt pole seda siis enam vajagi…

    (tehniliselt võttes polnud nõuandja meie oma kooli õps, vaid kohaliku kutsehariduskeskuse lasteaiakasvataja abi eriala õpetaja – meil oli selline süsteem, keska kõrvale pakuti kutsekooli õhtukursusi valida -, aga ikkagi elupõline pedagoog, endine koolidirektor ja puha.)

    Moblapildid ei toimi kah niimoodi. Vaat sulle tehnikasajand.

  6. Meil on ülikoolis eksamitega nii ja naa, osad õppejõud kasutavad erinevaid eksamiküsimusi, teised mitte (ehk siis küsimused ikka levivad ja nende järgi õpitakse). Jutud käivad, et eriala bakaeksam on mõlemas ülikoolis sama olnud juba aastaid. Kuna seal küsimusi 150, siis vist keegi 100% kindel pole, et täitsa sama asi, aga ikkagi, peale eksamit pannakse asju kirja ja mitmed geeniused on nende küsimuste järgi õppinud ja mõtiskledes järeldanud, et tundub sama.
    Aga muidu õppejõud heatahtlikult räägivad, et ülikoolidiplom näitab, et inimesel on mäluga enam-vähem ok, nii et isegi kui sa õpid ja oled huvitatud ja tore-tore-tubli, siis see paber näitab ka sinu kohta kõige kindlamini seda, et mälu on sul suht-koht. Muud olulised asjad tuleb ikka teisel teel nö ära tõestada, ka iseendale.
    Ülikoolist kiiremaid ja odavamaid väga usaldusväärseid mälu teste on ka olemas muidugi, arvatavasti vastav arst saab selle testi nö ametlikult teha ja templiga paberi anda, et OK! (lihtsalt üks umbropsu pakutud soovitus neile, kellel paberit vaja…miks mitte, onju).

  7. kui mina veel noor olin…
    Ühel tehnilisel erialal oli üsna mitu eksamit nö avatud materjalidega – ja see ei seganud ~veerandit tegijatest läbi kukkumast.

  8. Avatud materjaliga eksam tundub üldse üks kohutavalt mõistlik asi. See näitab väga hästi ära, kuidas teadmistega tegelikult on: sarnaneb palju rohkem reaalsele olukorrale, kus samuti tuleb probleem lahendada piiratud aja jooksul, nii et midagi pole keelatud kasutada.

    See eeldab õppejõult küll keerulisemate küsimuste tegemist, selliste, kus ei piisa ühesõnalisest vastusest.

  9. Vabandust, kuidasnad saavad neid töid telefoniga pildistada? :/ Kas neid ei kontrollita siis töö kirjutamise ajal või?

    Meil saab mahakirjutaja F-i ja järgmisel korral eksmati. Üldiselt.

    • kui ruumis on 40-120 inimest, siis üks õppejõud ei taba ära, kas tööeelne siblimine on pastakaotsimine, telefoni hääle sulgemine, paberi otsimine või midagi muud. Ega ta kotkas ole, et kõike näeb. ja mingit pühalikku “kõik astuvad sisse, haudvait, lehed ootavad laudadel ja igas nurgas seisab sünge turvamees” asja meil ka pole.
      nagu.. keskmine arvestus ei olegi üldse nii väga püha hetk tegelikult.

      • Meil eksami ajal saavad kõik oma tööd siis kätte, kui vaikus on majas ja pastakad välja otsitud.
        Ja noh ma loodan, et 7 lehekülge testi nad ikka ei jõua ära pildistada, vastasel juhul ma olen natuke hädas…

    • Kui eksami korralikult ära oled teinud, siis ju tead pärast peast küsimusi. Ma olen ka kontrolltööde küssasid pärast teiste jaoks peast kirjutanud. Mingit pildistamist ei ole tarviski. Muidugi kui ei ole mingid leheküljepikkused oopused küssadeks. Kamba peale saab isegi mingid 40 küsimusega tööd kokku tulevast põlvede jaoks ja keemia ülesandedki jms.

      Kusjuures minu jaoks on kõige rabavam asi see, mida ma olen ühe korra elus näinud – kuidas üks tudeng läheb õppejõule teise tudengi peale kitule, et too kirjutas maha. Sellisel juhul mina õppejõuna lihtsalt ütleksin kitujale otse näkku, et pigem loll mahakirjutaja kui pealekaebajast eneseupitaja. :E

  10. Selles pettuseteemas on mitu tahku, millest mu mõistus üle ega ümber ei saa. Üks on see, et täiskasvanud inimesed petma hakkavad, eksamil – aga okei, ennegi on spikerdatud. Nagu meil füüsikaõpetaja omal ajal ütles, spikerdage palju tahate, aga kui vahele jääte on karistus karm. Kaks: kuidas on võimalik nii rumalalt spikderdada, et 14-l õpilasel on eksamitulemus 0 ja paaril ülejäänul alla 20 punkti? Isegi KUI spikerdatakse, milline õpetaja annab sellist valeinfot, et tema õpilased saavad 0 punkti? Artiklites oli ju kirjas, et õpilased olid massiliselt maha tõmmanud nende kirjutatud õiged vastused ja asemele kirjutanud valed, ehk siis õpetaja ütles neile valesti ette. Sealtpoolt siis nii õpilaste kui õpetajate bläkk.
    Kolmas – kooli direktor ennast asjaloos süüdi ei tunnista (oli ise eksamikomisjoni esimees) ja nõuab kohtu kaudu oma tööle ennistamist (lasti lahti linnavalitsuse poolt).
    Absurditeater ju.
    Ülikoolis levisid meil eksamiküsimused suust-suhu, ehk siis anti teada umbkaudu, mida oodata võis. Mõni õppejõud andis igaks eksamiks uued küsimused, mõni mitte, üks oli lausa selline, kelle eksam on pea 80% mingit muud asja täis (st informatsiooni, mida pole võimalik leida õpilasel ei konspektist ega kohustuslikust kirjandusest) ning küsimused on iga aasta samad. Need (ehk minusugused, kes õppimisega higistavad kivist verd välja) kes eksamiküsimusi enne ei tea, eelmisest aastast, või võtavad esimese eksami, kukuvad enamasti läbi või saavad hindeks D või E. Teise eksami tegijad juba teavad küsimusi (esimese eksami tegijatelt) või siis on kuulnud, et see õppejõud kasutab aasta-aastalt samu küsimusi ning uurivad teistelt, seda ainet juba võtnud, üliõpilastelt.

  11. No nüüdne tulemus on ikka eriti haige:
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/parnu-vene-kooli-opilased-peavad-uue-bioloogia-eksami-tegemist-ootama-kevadeni.d?id=64600896

    Mulle ei meeldi spikerdamine ega sohk, aga noorte inimeste elust niimoodi terve aasta tuksi keerata…

    Ehk leitakse ikka mingi lahendus.

    • Julm jah. Paari lolli kaasõpilase ja mõne linnukesejahtijast pedagoogi pärast niimoodi alt veetud saada…

  12. Muidugi on see nõme, aga kahjuks niimoodi meie eksamisüsteem toimibki. Mu sõber kukkus mate eksamist läbi, komisjonis vaidlustatud ei saanud ja samamoodi ootas aasta. Seepärast nad ju alati üritavadki õpilastele selgeks teha, et valida tuleb need eksamid, millest jõud üle käib ja alles seejärel, mida vaja on, sest kui läbi kukud ja vaidlustatud ei saa, on su õppimisel aastaks paus peale pandud ja on erialasid kus palju võib aastaga muutuda.

  13. ma ei oska tegelt isegi seletada, miks mulle spikerdamine normaalne tundub. Pakuksin, et see on keskkooli pärand. Siis oli ka normaalne saada võimalikult hästi läbi võimalikult vähese vaevaga.
    Isegi kui aine huvitas, tundus kuidagi ajuvaba õppida kontrolltööks pähe 100 kuupäeva ja nime (ajalugu) või peotäis valemeid (füüsika). Seda enam, et peale paari sellist õppimist ma tabasin juba ära, et see kaob ajust nagu suits ja järgmisel nädalal ma pean neid samu valemeid ja kuupäevi jälle raamatust järgi vaatama.
    Nt Vabadussõda, mis oli mul lahinghaaval kuupäevaliselt üleni peas, sest see oli mu venna lemmikteema ja ma olin selle õppimise ajal kodus haige, ei teadnud üldse, mis töösse tuleb, ja õppisin KÕIK pähe, on mulle praegu sama hägune kui Hannibali minek üle Alpide – mille kohta ma pole kunagi rohkem teadnud, kui et oli siuke väejuht, läks üle Alpide roomlaste vastu, tal olid elevandid kaasas, ja oma lahingu ta kaotas. Ja tal oli üks silm.
    Ehk siis Vabadussõja kohta oskan ma öelda aastaarvud 1918 mingi päev-1920 2. veebruar, et mingil hetkel toimus Paju lahing ja Kuperjanov mõni aeg enne seda nülgis elusaid inimesi, sest ta oli tegelt rõve mainakk ja sõjakangelased on üldse kahtlane
    kongingent. Ja eestlased võitsid.
    Mis kasu oli sellest päevhaaval päheõppimisest, te rääkige mulle. ja miks ma oleks palju parem inimene, kui ma oleks oma elus kõik tööd niimoodi ära rüsanud teha, selle asemel, et omandada ajasäästu ja “kuidas kergemalt saab” oskusi.

    Ma olen ise nii padulaisk muidugi, et neid pisikesi iluspikreid ei ole kunagi viitsinud teha – kirjutasin maha kas vihikust või küsisin vastust nt selja tagant, kui tundus hea hetk. Aga mulle pole kunagi tundnud, et slikerdamine ja kergemalt läbi saamine oleks olemuslikult VÄÄR tegevus. See ei jäta mind lollimaks, hoiab lihtsalt aega ja vaeva kokku.

    • ja ma oskan tegelt “kontingent” ka kirjutada.

      • ja “maniakk” ka =P

        Et teha järgemööda vähem postitusi kui kaheksa, mainin siinkohal ka selle ära, et tegelt isegi minusuguse meelest üks õpetaja ei tohiks inimestele ette öelda. Sest muidu ei õpi õpilased ka seda ära, kuidas õpetajatest mööda hiilida, ja see on juba kurjast. Elu õppetund “sulle tuuakse kõik kandikul kätte, kui sa piisavalt kurb ja abitu välja näed” ei ole nende seast, mida keskkoolilõpetaja saama peaks.

        • Tead, see teema läheb laiemaks ja hakkab natuke õpetamise metoodikat käsitlema. Mu vend, kes on ajaloolane JA õpetaja (selline väga õpetav pere meil), läks väga põlema, kui ma ajalootundi kui sellist kritiseerima hakkasin. Ta oli täiesti nõus, et praegune ajalooõpetus on ajuvaba ja faktidepuru asemel tuleks keskenduda perioodi laiemale käsitlemisele ja sellele, et inimesed nii üleüldse aru saaks, mis ajastul need kuningad Euroopas olid valdavalt ja mis meelsus samal ajal mujal valitses jne.
          Mul oli ajalugu puhas viis ja ma ei spikerdanud kunagi, aga minu võime suvalisi fakte meelde jätta on päratusuur. Ei mäleta ma ka vabadussõjast essugi, kui nüüd kurbusega teatada.

          Sama füüsikaga, ma leian, et ülesanded võivad olla praktilised ja kraadi võrra kangemad, aga valemid peaks olema lubatud.

          …samas meie töös on nii, et sa lihtsalt pead teadma peast suure hulga fakte. Ei saa läbi ilma füsioloogiliste parameetriteta ja haiguste peiteaegadeta ja noh doose peab tegelikult ka teadma laias joones.

    • Kas füüsikas olid mingid valemid? Ma küll ei usu. Füüsika on just selline aine, mis käib arusaamise pealt – ja valemid tulevad selle järgi ise. Et kuna tööd tuleb teha liikuva keha kiirendamiseks, mitte liikumas hoidmiseks, järelikult sõltub jõud kiirendusest… mitte kiirusest… ja seega vajalik jõud = mass * kiirendus.

      Ma tegin keska füüsika lõpueksami 5++ peale, aga ei mäleta mingit valemite õppimist 😦

      • Muide, meil oli klassis viieline tüdruk. Ka füüsikas ainult viied. Ja kui meil oli kontrolltöö, kus oli küsimus, kumb auto saab rohkem viga, kas suur või väike, kui nad sõidavad täpselt sama kiirusega üksteise suunas ja ühel hetkel kokku põrkavad. Valemit ta teadis, nägin, et see oli tal lehele kirjutatud – ja kummardus minu poole ja küsis:”Kumb siis saab? Aga miks?” Nii, et need, kes põhimõttest aru ei saa, need peavadki valemeid õppima.

      • See on tore, et sa ei mäleta. Mina ei mäleta, et eesti keeles mingid reeglid oleksid olnud, teised ei saanud ilma nendeta ühtegi lauset kokku. Päris paljud ained käivad arusaamise pealt, keemia ka näiteks. Bioloogia…

        • Jah, ma ei tea (ega teadnud kooliajal) eesti keele reeglitest mitte haisugi, aga ka eesti keel oli mul 5+. Eesti fillidest vanemad õpetasid mu puhtjuhuslikult natuke “ette”. Nüüd on internet muidugi gorrektsele keelele lõpu peale teind.

          Ma ei kujuta ette valemit, millega autode ülesannet lahendada saaks. Arvutad suhtelised kiiruse / impulsi / kineetilise energia muutused välja või mis?

        • Ei, see ongi ju seesama F – selge on see, et mida suuremat jõudu autole rakendatakse, seda suuremad on kahjustused. Eeldades muidugi, et me eirame autode erinevat tugevust jms.

        • Las ma arvan, jooksma sind ka keegi ei õpetanud, aga kehaline oli sul ka 5+…

        • Kehaline oli kolm, miinusega. Lõputunnistusele vedas nelja välja. Aga jooksma tõesti ei õpetatud. Seepärast mulle kehaline ei meeldinud: seal sind ainult testiti, mitu kõverdust teed või kui kiiresti jooksed, mingit õpetust või juhendamist ei jagatud.

          AbFab, ära kahtlusta mind kooliaja idealiseerimises – mul on sellest enamjaolt halvad mälestused. Aga pähe õppimise mälestusi mul tõesti ei ole ei koolist, ei ülikoolist, ei reaal- ega humanitaarainetest.

        • Ei noh, see oli niisama väike iroonia. Sul ei ole neid päheõppimise mälestusi – sa mõtlesid sedavõrd loogiliselt ja tuletasid süsteemi ise. Kas mõni õpetaja aitas sul seda süsteemi tuletada? Või olid sa ise lihtsalt oma isikuomaduste tõttu eelisseisundis? Analüüsi nüüd natuke.

          Mul oli kehaline näiteks 5+. Ei õpetanud keegi mindki, häid kehkaõpse otsi tikutulega, meil vahepeal üks oli – kogu klass käis mööda poomi nagu kuknunnud ja kõik said hulka parema kitsehüppetehnika ka kätte. Kitse hüppasin ilma käteta, muide. Tuli, näe, see asi mulle ilma juhendamata kätte. Tõmba paralleele, kui soovid.

          P.S ma alustasin oma juttu füüsikavalemitest, mis peaks töö ajal kättesaadavad olema, just sel põhjusel: kui elimineerida see “oh jehoova, ma pean selle raske asja pähe tuupima ja siis vaatame edasi!” sund, siis äkki ka mõni tavaline õpilane keskendub väheke rohkem küsimusele “miks?”, ja mõtleb siis sealt ise edasi.

        • Mul on natuke raske ette kujutada, et reegleid saanuks keskkoolis füüsikas või emakeeles ignoreerida, kuivõrd kontrolltöödes oli tihti ka teoreetiline osa, mõne reegli selgitamine ja näidete toomine sees, mõlemas aines.

        • Morgie, kusjuures, meil ei olnud emakeeles mingeid hulle reeglite seletamise töid. Kui ülikoolis mõni oli, siis ma olin hädas küll: ma teadsin, et on nii, aga ma ei teadnud, miks on nii.
          Füüsikas otse loomulikult tuli definitsioone teada – aga noh kui ikka seda loogilist mõtlemist nii kolepalju antud on, saab need oluliselt vähema vaevaga meelde jäetud. Fakte ei pea ju alati pähe tuupima, piisab niisama tutvumisest ja mõtlemisest, vähemalt minu puhul osades ainetes. Kahjuks inimesed muidugi on erinevad.

        • Mis koolides te ometi käisite, kus mingeid plusse ja miinuseid pandi?

          Tglt ma olen ilmselt ka mõne 3- saanud ehkki ei mäleta, kes see õpetaja oli, kes kahte ei raatsinud panna. 😀

          Ja meie küll õppisime kehalise tunnis igasuguseid asju. Hästi vihkamisväärseid võimlemiskavasid näiteks. Aga ka korvpalliviskeid, kõrgushüppetehnikat ja üle kitse hüppamist. Võimlemise ajal ma vihkasin neid kavasid peaaegu sama palju, kui seda võimlamisfännist õpetajat. 😛

          Matejalide kasutamisega olen ma teinud teoreetilise keemia eksamit, kus oli kasutamiseks selline raamat, milles pooled valemites esinevad sümbolid olid mingite teiste tähtedega, kui meie õppinud olime, s.t kui sa ikka midagi ei teadnud, siis sa sealt ka midagi ei aretanud. Kui teadsid, siis närisid läbi. Ja üleüldse pidi juba raamatust õige koha leidmiseks päris hästi teemas orienteeruma. 😀 Nood valemid on nii pikad, et pähe ajada ei ole neid tõesti mõtet…

        • Meil oli siis vist väga fanaatiline emakeeleõpetaja, kes laskis meil igatahes reegleid ka selgitada. Omast peast, nagu ta rõhutas. Ega ma enam eriti ei mäleta küll.

  14. Tänane perekool.ee 🙂 kirjutab, et Ida-Virumaal lõpetab medaliga 10%, aga Harjumaal 3%.
    Vastavalt 84 / 837 ja 22 / 727.
    Põhjarannik kinnitab: http://pr.pohjarannik.ee/medalirekord-on-uhisgumnaasiumi-kaes/

    Selle järgi on kas
    1) rents loll ja ei saa aru, et venelased on 3 x targemad
    2) ei lähe vene noored pärast medaliga lõpetamist ülikooli, vaid tööle
    3) miski muu.

    • 3) Harju edukamad noored lähevad päälinna õppima, Narva aga kuulub Ida-Viru juurde äkki ?

  15. Spikerdamine on OK siis, kui sa teed enne eksameid-arvestusi kogu materjali põhjal ise normaalsed kokkuvõtvad spikrid ja saad seeläbi aine ka paremini selgeks, hiljem, eksamil on need spikrid sul aga lihtsalt südamerahustuseks taskus. Lühidalt, enda pealt spikerdamine on OK.

    Kui aga teiste tehtud materjalide peal liugu lasta, siis on spikerdamine kurjast. Milleks sulle see A, kui su teadmised sinnamaani tegelikult ei küündi? Lepi D-ga, saad ikka aine läbi. Keda su kõrge hinne õigupoolest kotib?

  16. Samas pole ma kindel, kas seda ikka suisa nõukamentaliteediks saab pidada. On justkui uuema aja nähe, et õppejõud saab tudengilt kirju stiilis: aidake mul aine ära teha, või: registreerisin ennast teie ainele aga ei käinud kordagi kohal, mida ma nüüd tegema peaksin? Või koguni, et neiu kuulutab perekooli foorumis, et otsib Tartus kedagi blondi ja kõhna, kes tema asemel kõrgema matemaatika eksami ära teeks; ja kui inimesed selle peale kurjustama hakkavad, tulevad kohe teised inimesed, mitu tk koguni, kes omakorda kurjustajatega pahandama hakkavad: “aga tal võib seda hinnet väga vaja olla!”. Või samas foorumis tulevad mammad kaasfoorumlaste käest küsima: kuidas te kirjeldaksite “Kevade” Kiirt ja mis selle raamatu sisu üldse oli, ja miks üldse nii raskeid ülesandeid lastele antakse. Saate aru – mitte lapsed ei tule seda küsima, vaid nende usinad, viiejahil mammad. Oi kurja…

    Mul nõuka-ajast nii isiklikke mälestusi ei ole, aga mul on siiski kuri tunne, et wannabii-ülikoolidiplomi hagejaid polnud siis nii palju. Kas oli vastuvõtulävend kõrgem või…

  17. Kõik ei kukkunud läbi. Vaadati ikka tööd üle. 2 või 3 õpilast sealt koolist läbis bioloogia eksami.

  18. “Sama eksamipettus rikkus peale direktori eilse ilusa päeva ära veel 18 Vene gümnaasiumi abituriendil, kellel lõputunnistuse kättesaamisele polnud põhjust tulla.
    See on väga suur number, kui arvestada, et 25. mail tegi kirjalikku bioloogiaeksamit 21 õpilast. Riiklik eksamikomisjon aktseptis neist vaid kolme tööd.”

  19. Mulle meenus selle teemaga seoses, et ainus kord, kui ma ülikoolis nägin kedagi eksamilt kõrvaldatavat, oli esimesel kursusel eesti keele eksamil, kus meie rühmas üks vene keelt (ilmselt) emakeelena kõnelev neiu spikerdamisega vahele jäi ja eksamilt ära saadeti. Dialoog oli ka naljakas. Õppejõud küsis, et mida ta teeb ja miks nii. Tudeng vastas, et “ma ei osanud”. Noh, aus vastus. Ei tea, kas sai järeleksamilt läbi või pidi uuesti võtma aine.

    Eks muude eksamite osas ma kuulsin, et on spikerdatud, aga rohkem sellist juhtumit pole ise näinud.

    Ise ei ole ülikoolis spikerdanud, õppisin endale ja huvi pärast ning üritasin ikka seoseid luua (ja no kui aint fakte nõuti, eks vahepeal sai tuupida kah, aga üritasin seda vältida enda jaoks). Kooliajal vahel sai mõni spikker kirjutatud (rohkem enda südamerahustuseks, enamasti ei läinud tarvis) ja kui spikerdasin, siis tõesti aine puhul, kus ma ei suutnud endale loogiliselt selgitada, miks mul seda materjalijuppi vaja läheb ning seoseid ka suutnud tekitada (meenub geograafias muldade õppimine; samas gümnaasiumis mulle geograafia meeldis ja jäi lennult meelde, tegin ka riigieksami).

    Minu suhtumine spikerdamisse on negatiivne tegelikult. Ma saan enda kogemuse põhjal aru inimestest, kes mõnes konkreetses aines seda teevad hädapärast. Aga mitte neist, kelle jaoks see on süstemaatiline hakkamasaamise viis. Mida kuradit sa teed seal õppeasutuses siis?
    Mulle tundub, et küsimus on lihtsalt hariduse omandamise formaadis ja selle formaadiga hakkama saamises. Minu jaoks põimub eetika ka siia teemasse. Näiteks tundus mulle ka kergelt arusaamtu see, miks osad pidevalt tahtsid maha kirjutada kodutöid. Mina olin see bitch, kes ei tahtnud enda vihikuid jagada, sest mulle jäi sellest alati ärakasutatu maik suhu (kiusati sellepärast, et teadsin palju, aga samas taheti selles osas ära kasutada).
    See, et väljaspool kooli loetakse ja uuritakse asju, on normaalne ja see võib aidata koolis paremini hakkama saada (või siis satud põlualuseks, kui tead natuke liiga palju ja oskad natuke liiga vähe neid teadmisi sotsiaalsetes olukordades tasandada; koolis hakkamasaamisel tuleb vähemalt alguses ka kasuks oma arvamuse enda teada jätmine). Mina võtsin kooli formaati ja sellega hakkamasaamist kui väljakutset ning osaliselt ka treeningut (stressiga hakkamasaamine, pingutamine ja enda mobiliseerimine). Jaa, muidugi oli ka mul neid meeleheitehetki, et fakk, milleks see kõik. Aga võib-olla seletab kõike eelnevat hoopis see, et mulle meeldib õppida, saada midagi uut teada. Eriti see kõditav tunne ajus, kui uued seosed tekivad 🙂

    • “Mida kuradit sa teed seal õppeasutuses siis?” – no ma ju kirjutasin: mamma käskis paberi koju tuua, et enne mehele ei saa. Haritud saamine on vaid üks paljudest tuleviku kindlustamise viisidest, aga narr on arvata, et ülikooli paber (mitte haridus) nende muude viiside puhul abiks ei ole.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad