Rahulik reede (mis teil on mingi pidu vä?)

Kujutate ette, avastasin just, et ei saagi vist Pumppüssi-Tauno blogis kommenteerida. Alguses mõtlesin, et lihtsalt ootab modereerimist, aga vahepeal on uusi kommentaare lisandunud, aga minu omi mitte. Hirmus lugu, milline tsensuur Eesti ühiskonnas valitseb, ma ütlen, see on raudselt kuidagi Ansipi võimulolekuga seotud. Aga see selleks.

Koerad on omapärased, Atu avastas, et talle maitseb arbuusikoor. Viljaliha mitte nii eriti. Oskarile ei maitse,  aga sööb ikka. St kui talle anda, siis jätab põrandale vedelema, aga kui õnnestub teise tagant varastada, siis muidugi varastab ja sööb ka kohusetundlikult ära. Koore, kui roosat osa juhtub liiga palju küljes olema, siis selle jätab alles. See on ilmselt pussy’dele ja kassid meile ei meeldi.

K ütles eile, et oleks õige kodus kahekesi kodus ja veedaks aega. Nii et sõime ja jõime ja vaatasime filmi nimega “Paperhouse”, kus üksik tüdruk joonistab paberist maja ja selle aknale poisi ning avastab, et saab sellel poisil külas käia. Ja seejärel avastab, et see poiss on päris maailmas ka olemas. Sihuke lugu, aastast 1988, aga päris hea ja ei tekitanud ka sellist tunnet, et see kuidagi vanaaegne oleks või et midagi puudu jääks.

No ja täna on mul viimane öine vahetus pikaks ajaks. Nii et veedan oma jaaniöö Alice’it takka utsitades. Varsti kirjutan mänguarvustuse ka, sest üle poole mängust on juba läbi. Sihukesed põnevad lood.

Advertisements

Vilme olen ma ka vaadanud

Või peaksin ma ütlema filmisi? Esimene oli väga tore ja nunnu film, kus peaosa mängis Peter Dinklage, keda ülejäänud maailm tunneb hetkel vist pigem pisikese Lannisterina. Selle nimi oli “Station Agent” ja see räägib mehest, kellele hirmsasti meeldivad rongid. Ta töötab rongipoes ja kui selle omanik sureb, saab päranduseks pisikese depoo kuskil kolkas. No ja siis loeb ta hobi korras raamatuid rongidest ja käib vaatamas, kuidas need mööda sõidavad. Ja leiab muidugi ka sõpru, kuigi ta neid eriti leida ei taha. Ei ole naljakas, pigem selline südamlik draama, ilma et see imalalt nunnu oleks. Hoopis üsna realistlik ja väike lõvi (kui keegi tõesti aru ei saanud, siis see oli viide hüüdlausele “Hear me roar“) on ikka megahea näitleja, ma tõesti elasin talle kaasa. Kuigi natuke häbi oli ka, sest mina oleksin seal filmis ilmselt see kohvimüüjast sõber, kes kogu aeg muudkui jutustab ja hetkegi vait ei suuda olla.

Teist filmi ärge vaadake. Teine film oli väga diip film aastast 1966, rootslaste “Persona“. Point siis selles, et üks kuulus näitlejanna otsustab ühel hetkel, et elu on tühine ja kõik on tühine ja aitab, tema enam sõnagi ei räägi. Nii et saadetakse ta koos põetajaga maale, sest füüsiliselt tal midagi viga ei ole. Film ongi põhiliselt põetaja monoloog, kes siis talle igavusest igasugu asju pihib. Ja siis selgub, et maailma väiklusest ja kitsarinnalisusest ja kahepalgelisusest nii-nii väsinud näitlejannal, kes rääkidagi ei taha, pole mingi probleem oma mõtteid kirja panna ja koos klatšijutuga tuttavatele saata. Sest see on ju kohe hulga vähem klatš ja pinnapealsus, kui sa seda kirjutad, mitte ei räägi. Ehk siis minu meelest ei sobi see käitumine üldse tema karakteriga kokku ja monoloog on igav, kuigi (ebausutavate) seksikirjeldustega vürtsitatud.  Kui tahate diibid olla, võite vaadata, aga minu jaoks oli see liiga kunztipärane.

Kas eestlased on loomu poolest kurvameelsed?

Ma loodan, et vastus on jah, sest vastasel juhul on ainus seletus see, et mina olen neetud ja muudan enda ümber olevad inimesed kurvameelseteks või suisa depressiivseteks. Ja ilma naljata, minu parimad sõbrad on juba ca aasta aega KÕIK õnnetud. Mõni põhjusega, mõni niisama. Eranditeks on Auli, kes elab Prantsusmaal (ilmselt piisavalt kaugel, et needus ei saaks mõjuda) ja Sirgi, keda ma ilmselt tunnen veel liiga vähe. Ja ma tunnistan ausalt, et ma vahel tõesti vigisen ja vigisen kohe mõnuga, aga mina lasen lihtsalt auru välja ja olen hiljem siis seetõttu jälle rõõmus edasi, sest sain ju ometi siunata näiteks neid inimesi, kes kõik minuga ainult vene keeles suhelda tahavad.

Igatahes, järgmine tasand – mu sugulastest on mitmed aastatega kurvameelseteks muutunud. Ei, nad ei ole kogu aeg sellised olnud, aga just viimasel ajal olen märganud, et nad ei ole enam eluga rahul.

Järgmine tasand peaks olema tuttavad, aga neist ei tea ma midagi, sest üldiselt tuttavad ei räägi oma tunnetest teistele tuttavatele, nii et võtame kohe ekshibitsionistid ette – ka blogijad, keda ma loen, on muutunud õnnetuteks. Ja ma ei mõtle praegu Wildikat, kes sündiski õnnetuna, või meie lemmikanarhisti, kes täis peaga ikka ähvardab meid kõiki maha lüüa, vaid blogijaid, kes siiani on nagu rõõmsameelsed olnud. Nagu Kaamos või varasemast ajast Puhvis Kukk või Thela või… Paar mu lemmikut on blogimise üldse lõpetanud, sest meel on paha. Nagu mingi nakkushaigus käiks ringi, isegi alati rõõmus Lummike kurvastas vahepeal. Kui nüüd Molly ka veel teeb postituse sellest, et tuju on paha, on asi ametlik.

Ja päris viimastel päevadel olen ma ise ka kuidagi emotsioonitu. Mitte õnnetu, vaid just emotsioonitu. Selline tülpinud. Kuigi täna on isegi täitsa tore päev, sest ilm on nii ilus. Aga alles hiljuti sai K.k.p.s-iga pilti tehtud ja see on üks vähestest, kus ta mul naeratuse suutis välja meelitada. Kusjuures hiljem sundis ta mind veel särki teisipidi keerama, sest ta leidis, et muidu tõmbab kass kogu tähelepanu endale. Selle pildi peal mulle küll nii ei tundu, pigem võiks selg sirgu olla.

Ahjaa, aga teate, mis mulle täiega meeldib? Meeldib see, kui ma tulen hommikul öisest vahetusest koju ja vihma sajab, nii et ma saan südamerahuga akna täiesti pärani lahti teha ja ükski sääserisu ei sega mu und, aga toas on meeldivalt jahe. Ja see meeldib ka, et praegu, kui ma ei maga, paistab mõnus päike, nii et saan kleidi selga panna ja linna minna.

apdeidime

Ma olin eile aktiivne. Käisin vähemusrahvuste teemalisel konverentsil, siis näitusel ja siis jälle konverentsil. Näitusel olid los cocodrilos. Alligaatorid tegelikult ja maod ja ämblikud. Aga kõige suurema imelooma, keda ma juba mitu aastat oma silmaga näha olen tahtnud, nägin ma lõpuks konverentsil ära – jah, lapsed, eile oli see päev, mil Rents lõpuks ometi oma silmaga SOTSIAALANTROPOLOOGI nägi. Kusjuures tundus nagu täitsa tavaline inimene, rääkimata sellest, et ta oli pealekauba veel ka ilus tüdruk. Pakkus isegi lahkelt, et kui mind teema huvitab, võin ma talle meilida ja ta saadab mulle terve artikli. Me nimelt muidu näeme kas sotsiolooge või antropolooge, neid, kellel isa oli üks ja ema teine, satub meile siia harva.

Ja kuna ma toetan täielikult inimeste õigust end oma välimuse läbi väljendada, olgu öeldud, et ühel teadlasel oli hari peas. Nii et kui te ütlete oma lastele, et kui ta potisoengut ei tee, ei saa ta kunagi kuskile tööle, olete te valevorstid.

Isegi kui te ütlete oma lastele, et raha saamiseks on vaja ülikooli minna, on tegu otsese valetamisega – näete, siin ühele poisile anti sada tuhat dollarit, et ta sinna EI läheks.

Muide, iga päev õpib midagi uut – mina sain täna teada, et Eestis on olemas heatahtlik võltsimine ja pahatahtlik võltsimine. Vahe seisneb selles, et kui võltsin mina (või võltsid sina), on tegu pahatahtliku tegevusega, aga kui seda teeb politseinik, on kõige selle taga ainult hea tahe. Ehk nagu ütleb Sander Peremees:”Kahju, et tema karjäär riigiteenistuses niimoodi lõppes.” Muidugi on kahju, “tõeline maa sool” ikkagi.

Aga nüüd ma kirjutan edasi, üks essee tahab veel lõpetamist.

vanaemadest ja antifeminismist

Ärge laske end eksitada, mu vanaemad on piisavalt karmid tädid. Aga algas see postitus sellest, et tahtsin lihtsalt väljendada oma rõõmu selle üle, et mul on ikka nendega vedanud, muudkui nunnutatakse. Nii mind kui teisi lapselapsi, muidugi. Üks näiteks toob mulle vahepeal hommikuti, kui ma vahetust lõpetan, küpsist või võileiba. Nagu how sweet is that? Ja kui ma alguses mõtlesin, et see on tüütu, et teine vanaema ütleb mulle asju nagu “pead ikka vaatama, et kõik eksamid tehtud saaksid” ja “varsti pead ikka hakkama lõputööd kirjutama” (mille peale esimene emotsioon on ikka alati selline), siis tegelikult tähendab see ju seda, et ta lihtsalt peegeldab mulle seda, mida ta minu käest kuulnud on. Mis omakorda tähendab, et ta kuulab, mida ma talle räägin. Mis on ühes suguvõsas, kus kõigile meeldib rääkimine hulga rohkem kui kuulamine, ikka päris hea saavutus.

Aga teine huvitav asi, mis mul täna meeles mõlgub, on  feminismihõnguline. Või ehk hoopis vastupidi. Sattusin nimelt eile lugema täiesti tõsiselt kirjutatud blogi sellest, kuidas olla alfaisane ja kuidas teha nii, et naised sind armastaksid ja lugesin sealt järgmist (tsiteerin)

Üks lektor Sydneys käis välja teooria, et naisi peab kasvatama nagu lapsi ja koeri.  Neile kõigile peab määratlema piirid-mida võib ja mida ei või. Nad isegi vajavad piire enda ümber, nii on nad tervemad. Naisedki testivad ja proovivad ja katsetavad senikaua kuni nad saavad aru, kus on nende piirid. Kui nad leiavad need,  siis nad rahunevad ja hakkavad tundma end kindlalt.

Puhas kuld, muud ei oskagi öelda. Õigemini tegelikult oskan küll – kui proovite kodus piire kehtestada, aga naine põtkib vastu, siis ärge unustage, et füüsiline vägivald on alati lahendus. Eeldusel, et te tugevam olete. On vaikus majas ja, nagu siin just sõltumatute aju-uuringute agentuur tõestas, on ka naine lõppkokkuvõttes õnnelikum ja saab end lõpuks ometi kindlalt tunda.

Ahjaa, oma itaalia muusika osas võtsin lihtsalt raadio edetabeli ette. Kui prantslastel on seal ainult jube saast, siis itaallastel on isegi mitu head diskolugu. Ma vist päriselt võiksin seal viibides raadiot kuulata, ilma et pea valutama hakkaks. Ma videosid ei lisa, sest tean, et enamus loeb mu blogi HOOLIMATA sellest jubedast muusikast, mitte selle pärast, nii et piirdun linkidega: Cercavo Amore, Come se non fosse stato mai amore, Senza riserva. Vabandust. Ärge näkku lööge.

Ja seda ühte postitust ei kustutanud ma ära mitte suurest hirmust, et inimesed saavad teada, et ma pika taibuga olen, vaid hoopis muudel põhjustel. Pikka taipu tunnistan ausalt.

Äärmiselt oluline moeteadaanne

Ärge uskuge Blondiin Mollyt, kui ta oma Huntersi kummikuid kiidab. Kate Moss võib neid kanda küll, aga tegelikult on kõik ammu Dolce & Gabbana omade peale üle läinud. Natacha Peyre näiteks, kes on üks väga naljakas tüdruk (küll ta tiss seksi ajal plahvatab ja küll tal juhtub muid asju. kuigi on natuke kurb, et tema kohta öeldakse wikis “ENDINE seksisümbol”, kuigi ta on minust ainult aasta noorem), kannab küll Dolce & Gabbana omi. Tundsin lihtsalt, et pean selle südamelt ära rääkima, et te valeinformatsiooni ohvriks ei langeks.

P.S. Mulle see sokid kingadega mood ka meeldis, kuidagi nunnu, kahju, et see nii kähku kadus. Minust saab varsti see tädi, kes käib kogu aeg sama stiiliga, nii et saab ca korra 20 aasta jooksul ka stiilne olla.

P.P.S. Pildil on nii need toredad sokid, Peyre ise kui ka need õnnetud rinnad, mida muudkui suuremaks ja väiksemaks lõigutakse.

mull-mull-mull

Kas pole imelik, mul oli vahepeal prantsuse keele suhtes juba täielik TÜLGASTUS, ikka konkreetselt, ma ei tahtnud seda lugeda, kuulda ega sellega mitte midagi tegemist teha. Ja nüüd, nii kui ma oma viimase prantsuskeelse aine tehtud sain, vaatan ma jälle netist prantsuse koomikuid, loen prantsuskeelseid asju ja vaatasin isegi, mis prantslaste top40 oli. Seal ei olnud muidugi mitte ühtki head prantsuskeelset laulu, aga ega see ei ole ka eriti üllatav, ime, et seal üldse mõni prantsuskeelne laul oli. Prantslased ei kuulaks ilmselt üldse oma muusikat, kui kultuuri kaitsmise nimel poleks seadusega ette kirjutatud, mitu protsenti muusikast Prantsusmaalt peab olema – ja ka paljud prantsuse artistid laulavad inglise keeles. Topis on ikka Rihanna ja veel 30 ingliskeelset laulu, mõned hispaaniakeelsed ja vähem kui kümme prantsuskeelset üllitist, mis on kõik kehvad. No umbes nagu Eestis, topitakse viisakusest Inese “15 magamata ööd” kuskile vahele.

Aga tore muidugi, et jälle ka selle jaoks energiat on.

  • Kategooriad