It’s most difficult to beat yourself

Ja mind on vaja ikka peksta, mitte võita. Vahepeal oli mul eriti töine periood, siis oli vabandus kohe võtta – no ei ole lihtsalt kuidagi aega ju, et jooksmas käia. Nüüd on olud rahunenud, tänasest sai hakata uuesti jooksmas käia. No täitsa lõpp, kui raske oli end püsti ajada. Keha oli voodisse küpsiste vahele vajunud ja ainult vahtis ülbe pilguga, tal polnud plaanigi kuskile minna. Tuli ikka vägisi kõrvast kinni võtta, püsti sikutada ja paar korda kõvasti “vas-y, vas-y!” teha, et liikuma saaks.

Kui juba ükskord jooksin, oli natuke lihtsam, aga keha oli sellest ootamatust raputamisest ikka väga üllatunud. Kuna ma jooksen intervalli, siis iga kord, kui pulss langes, üritati mulle kohe selgeks teha, et ohoh, see on küll väga mõnus, võikski ju nii jääda ju. “No ja näed, kilomeeter juba täis, täpselt paras aeg ju tuppa ära minna. Eks?” Ma olin muidugi tubli, ainult siis suunasin pilgu häbelikult maha, kui üks saja-aastane mees minust umbes kolmandat korda mööda jooksis. Need on lühikesed ringid ka muidugi. Ahjaa, ta oli minust peenemate jalgadega ka, mitte et seda üliraske saavutada oleks.  Kui üks käimisraamiga vastu tuli, siis tänasin küll taevast, et ta vastassuunas liikus, sest kui see ka seljatagant mööda oleks pannud, oleks vist kergelt häbi hakanud.

Igatahes. Ehk mind ei peagi lõpuks päris koju veeretama, ehk tulen ikka omal jalal.

Advertisements

Mul on vabad päevad tulekul

Mis te arvate, kas see tähendab, et soojalaine saab selleks ajaks läbi või jaa? Pühapäevaks lubab juba kümme kraadi vähem sooja, ei mingit päevitamist.

ohjah

Vaatan, et meil on enamvähem sama ilm praegu – tahaks kohe harjumusest vinguda, et niu-niu, 30 kraadi on ikka veits liig, aga tegelikult on täiega mõnus. Isegi cidre rosé, mida ma proovimiseks ostsin ja mis alguses maitses nagu täielik sitt, maitseb pärast pikka väsitavat tööpäeva külmana suurepäraselt. Nagu mmmmmmmm.

Selline piinlik lugu. Või lood

Ahjaa, mitu inimest on viimasel ajal küsinud, kuidas see aluspesuvärk ikka oli. Tegelikult on see väga lihtne, ma olen viimasel ajal lihtsalt imbetsill. Ma arvan, et meil on hotellis õhk mürgine vms, sest hommikuti on raske üles saada, me irvitame kogu aeg hüsteeriliselt ja mina olen lihtsalt ERITI pika taibuga. Tõesti, kolm korda pikemaga kui Eestis.

Igatahes. Läksin mina hommikul pesema, nagu ikka. No ja pärast seda mõtlesin, et peaks pesu ka pesema, saaks kõik korraga puhtaks ja küll see oleks nunnu. Ja kui ükskord riietumiseks läks (sest nii kaua aelesin ma ilma riieteta ringi, sest mõnus on ju niisama kuivada, ja ei, mul ei ole sellest pilte), avastasin, et kohvris ei ole rohkem pesu. Lihtsalt ei ole. Mõtlesin, et täitsa lõpp, keegi on mu riided tuuri pannud, mul oli seda ju ikka hulga rohkem, suisa mitu korda rohkem – aga kuna kiire oli, ei mõelnud selle peale rohkem ja läksin tööle ära. Nagunii töötan pika seelikuga. Igatahes. Rongis tuli meelde küll, et ma täitsa ISE olin eelmisel õhtul mõelnud, et olen tubli tüdruk ja pakin vähemalt osad asjad kohvrist kenasti kappi ära, et oleks alati kerge üles leida. Nojah siis.

Muide, praegu on jälle hetk, mil saab ÜRO-sse tööle kandideerida. Ei tea, kas peaks seda tegema ja ülaloleva loo motivatsioonikirja lisana kaasa panema, et näidata, et me kõik oleme siiski inimesed?

Ahjaa. Teine lugu. Meil on tööl kõrvalkohvikus üks noor poiss, kellel on imelik nimi, Bence vist vms. Igatahes ta tundub täitsa tore, kuigi ma olen temaga ainult üks-kaks korda lühidalt vestelnud. Eile õhtul läksin koju ja avastasin, et tal on minu lähedal kapp. Mõtlesin veel, et huvitav, miks ta tööl prillidega on ja nüüd need ära võttis, aga nagu mulle omane, ei juurelnud ma selle üle pikemalt. Esimene vihje oleks pidanud olema see, et kui tahtsin temaga inglise keeles juttu ajama hakata (sest Kerli ütles, et ta ei oska eriti prantsuse keelt, nemad suhtlevad rohkem), ütles ta, et ta ei räägi inglise keelt. Rääkisime siis prantsuse keeles edasi, kuigi ta oli veits jahe. Teist korda oleks ma võinud kahtlustada sel hetkel, kui ta oli üllatunud, kui ütlesin, et Eestist olen, sest ta ju teab, et olen Kerli sõber. No ja see, kui ta ütles, et saab isaga rongijaamas kokku, oleks IKKA võinud ju MINGITKI kellukest kõlistada mu peas, sest Bence on ju faking välismaalane ja CDD ja enamusel neist EI OLE issi-emme siin kaasas. Mina mõtlesingi, et “oi, kui vahva, sul isa ka töötab siin”. No ja pool päeva hiljem tuli Kerli koju ja rääkis, et oli Pencega koos restoranis sulgemist teinud. Vat SEL HETKEL hakkasin isegi mina natuke kahtlema, et äkki see ikka oli keegi teine, kes minuga ideaalses prantsuse keeles juttu ajas. Ajupuue* on selle asja nimi.

Pilt on hoopis minust koos mingi suvalise töökaaslasega, sest tahtsin oma kostüümi näidata. Temal on teise restorani riided, kus meeste variant minu meelest eriti kole on (ja tüdrukud näevad välja nagu värvipallid, ma kannan ka sel nädalal seda). Pilt on eelmise nädala lõpust, eks vaadake ise, kas mul hakkab vaikselt topeltlõug tekkima või mitte.

* Süüdistan jätkuvalt stressi, mürgist joogivett või midagi kolmandat, sest Eestis juhtub mul küll samuti lolle asju, aga mitte NII lolle ja mitte nii suures koguses.

samas on see tõesti hea auto

Prantslaste suutmatus H tähte hääldada on ikka täiesti orriibl. Üks meie kõrval olevast kiirtoidukohast avastas, et tegelikult peaksid nad igale kliendile tervituseks howdy ütlema. No et ikka kauboid ja värk ja teemapark jne. Et olevat suisa kuskil juhendis kirjas.  Tulemuseks oli muidugi see, et püüdlikud teenindajad hõiskasid kõik klientidele kõlava ja selge häälega uhkelt:”Audi!” ja pälvisid hulga hämmeldunud pilke. Ise nad muidugi aru ei saanud, miks mitteprantslased naeravad. Aga noh, ehk õnnestub vähemalt autofirmalt sponsorrahad välja meelitada.

Mina veedan aega üdini naiselikul viisil – mõtlen, et küll ma olen ikka paks, ja söön jäätist. Palav on, noh. Täiega tahaks selle pandaga hängida. Hiljem teen kõhulihaseharjutusi kah.

Ja tänase päeva lugu

Viimasel ajal tuleb palju head uut muusikat. Caravan Palace andis näiteks sel aastal uue albumi välja, minu lemmiklaul on see:

ei tea küll, miks sa tööle ei saa

Pildikesi igaäevaelust. Kerli räägib naabripoisile, et töötab Disneylandis. Poiss on väga imestunud ja kurdab, et ei tea, milles asi, tema kandideeris ka sinna tööle, aga näed, ei võetud, ei tea miks. No fuck you, Sarkozy.

Kerli, kes on taktitunde ema, pidas muidugi vajalikuks täpsustada, et vahepeal on siin valimised olnud ja Sarkozy ei ole enam president.

Tühi pilk.

“Ei ole vä? Aga kes siis on?”

– “Hollande.”

“Hollande? Jaa, ma ka täiega tean, kes teil seal Eestis president on.” Tüüp vist arvaski, et Kerli mõtles vastuse välja, sest ega keegi ju tegelikult ei teaks, kes kuskil teises riigis pukis on.

Kohe hakkas huvitama, et kas meil on ka Eestis selliseid inimesi, kes tunduvad väljastpoolt nagu normaalselt funktsioneerivad ühiskonna liikmed (käivad tööl ja koolis jne), aga tegelikult ei tea sedagi, kes parajasti president on. Aga siis tuli meelde, millised inimesed Perekoolis on.

P.S. Avastasin, et olen siin pea kolm nädalat olnud, aga pole veel ühtki pilti teinud. Huvitav, millal keegi tuleb välja hüpoteesiga, et ma tegelikult olen lihtsalt oma maja keldris ja kirjutan seda ülipõnevat reportaaži sealt?

  • Rubriigid