anna kannatust

It’s most difficult to beat yourself

Ja mind on vaja ikka peksta, mitte võita. Vahepeal oli mul eriti töine periood, siis oli vabandus kohe võtta – no ei ole lihtsalt kuidagi aega ju, et jooksmas käia. Nüüd on olud rahunenud, tänasest sai hakata uuesti jooksmas käia. No täitsa lõpp, kui raske oli end püsti ajada. Keha oli voodisse küpsiste vahele vajunud ja ainult vahtis ülbe pilguga, tal polnud plaanigi kuskile minna. Tuli ikka vägisi kõrvast kinni võtta, püsti sikutada ja paar korda kõvasti “vas-y, vas-y!” teha, et liikuma saaks.

Kui juba ükskord jooksin, oli natuke lihtsam, aga keha oli sellest ootamatust raputamisest ikka väga üllatunud. Kuna ma jooksen intervalli, siis iga kord, kui pulss langes, üritati mulle kohe selgeks teha, et ohoh, see on küll väga mõnus, võikski ju nii jääda ju. “No ja näed, kilomeeter juba täis, täpselt paras aeg ju tuppa ära minna. Eks?” Ma olin muidugi tubli, ainult siis suunasin pilgu häbelikult maha, kui üks saja-aastane mees minust umbes kolmandat korda mööda jooksis. Need on lühikesed ringid ka muidugi. Ahjaa, ta oli minust peenemate jalgadega ka, mitte et seda üliraske saavutada oleks.  Kui üks käimisraamiga vastu tuli, siis tänasin küll taevast, et ta vastassuunas liikus, sest kui see ka seljatagant mööda oleks pannud, oleks vist kergelt häbi hakanud.

Igatahes. Ehk mind ei peagi lõpuks päris koju veeretama, ehk tulen ikka omal jalal.

Uncategorized

ohjah

Vaatan, et meil on enamvähem sama ilm praegu – tahaks kohe harjumusest vinguda, et niu-niu, 30 kraadi on ikka veits liig, aga tegelikult on täiega mõnus. Isegi cidre rosé, mida ma proovimiseks ostsin ja mis alguses maitses nagu täielik sitt, maitseb pärast pikka väsitavat tööpäeva külmana suurepäraselt. Nagu mmmmmmmm.

anna kannatust

Selline piinlik lugu. Või lood

Ahjaa, mitu inimest on viimasel ajal küsinud, kuidas see aluspesuvärk ikka oli. Tegelikult on see väga lihtne, ma olen viimasel ajal lihtsalt imbetsill. Ma arvan, et meil on hotellis õhk mürgine vms, sest hommikuti on raske üles saada, me irvitame kogu aeg hüsteeriliselt ja mina olen lihtsalt ERITI pika taibuga. Tõesti, kolm korda pikemaga kui Eestis.

Igatahes. Läksin mina hommikul pesema, nagu ikka. No ja pärast seda mõtlesin, et peaks pesu ka pesema, saaks kõik korraga puhtaks ja küll see oleks nunnu. Ja kui ükskord riietumiseks läks (sest nii kaua aelesin ma ilma riieteta ringi, sest mõnus on ju niisama kuivada, ja ei, mul ei ole sellest pilte), avastasin, et kohvris ei ole rohkem pesu. Lihtsalt ei ole. Mõtlesin, et täitsa lõpp, keegi on mu riided tuuri pannud, mul oli seda ju ikka hulga rohkem, suisa mitu korda rohkem – aga kuna kiire oli, ei mõelnud selle peale rohkem ja läksin tööle ära. Nagunii töötan pika seelikuga. Igatahes. Rongis tuli meelde küll, et ma täitsa ISE olin eelmisel õhtul mõelnud, et olen tubli tüdruk ja pakin vähemalt osad asjad kohvrist kenasti kappi ära, et oleks alati kerge üles leida. Nojah siis.

Muide, praegu on jälle hetk, mil saab ÜRO-sse tööle kandideerida. Ei tea, kas peaks seda tegema ja ülaloleva loo motivatsioonikirja lisana kaasa panema, et näidata, et me kõik oleme siiski inimesed?

Ahjaa. Teine lugu. Meil on tööl kõrvalkohvikus üks noor poiss, kellel on imelik nimi, Bence vist vms. Igatahes ta tundub täitsa tore, kuigi ma olen temaga ainult üks-kaks korda lühidalt vestelnud. Eile õhtul läksin koju ja avastasin, et tal on minu lähedal kapp. Mõtlesin veel, et huvitav, miks ta tööl prillidega on ja nüüd need ära võttis, aga nagu mulle omane, ei juurelnud ma selle üle pikemalt. Esimene vihje oleks pidanud olema see, et kui tahtsin temaga inglise keeles juttu ajama hakata (sest Kerli ütles, et ta ei oska eriti prantsuse keelt, nemad suhtlevad rohkem), ütles ta, et ta ei räägi inglise keelt. Rääkisime siis prantsuse keeles edasi, kuigi ta oli veits jahe. Teist korda oleks ma võinud kahtlustada sel hetkel, kui ta oli üllatunud, kui ütlesin, et Eestist olen, sest ta ju teab, et olen Kerli sõber. No ja see, kui ta ütles, et saab isaga rongijaamas kokku, oleks IKKA võinud ju MINGITKI kellukest kõlistada mu peas, sest Bence on ju faking välismaalane ja CDD ja enamusel neist EI OLE issi-emme siin kaasas. Mina mõtlesingi, et “oi, kui vahva, sul isa ka töötab siin”. No ja pool päeva hiljem tuli Kerli koju ja rääkis, et oli Pencega koos restoranis sulgemist teinud. Vat SEL HETKEL hakkasin isegi mina natuke kahtlema, et äkki see ikka oli keegi teine, kes minuga ideaalses prantsuse keeles juttu ajas. Ajupuue* on selle asja nimi.

Pilt on hoopis minust koos mingi suvalise töökaaslasega, sest tahtsin oma kostüümi näidata. Temal on teise restorani riided, kus meeste variant minu meelest eriti kole on (ja tüdrukud näevad välja nagu värvipallid, ma kannan ka sel nädalal seda). Pilt on eelmise nädala lõpust, eks vaadake ise, kas mul hakkab vaikselt topeltlõug tekkima või mitte.

* Süüdistan jätkuvalt stressi, mürgist joogivett või midagi kolmandat, sest Eestis juhtub mul küll samuti lolle asju, aga mitte NII lolle ja mitte nii suures koguses.

anna kannatust

samas on see tõesti hea auto

Prantslaste suutmatus H tähte hääldada on ikka täiesti orriibl. Üks meie kõrval olevast kiirtoidukohast avastas, et tegelikult peaksid nad igale kliendile tervituseks howdy ütlema. No et ikka kauboid ja värk ja teemapark jne. Et olevat suisa kuskil juhendis kirjas.  Tulemuseks oli muidugi see, et püüdlikud teenindajad hõiskasid kõik klientidele kõlava ja selge häälega uhkelt:”Audi!” ja pälvisid hulga hämmeldunud pilke. Ise nad muidugi aru ei saanud, miks mitteprantslased naeravad. Aga noh, ehk õnnestub vähemalt autofirmalt sponsorrahad välja meelitada.

Mina veedan aega üdini naiselikul viisil – mõtlen, et küll ma olen ikka paks, ja söön jäätist. Palav on, noh. Täiega tahaks selle pandaga hängida. Hiljem teen kõhulihaseharjutusi kah.

Uncategorized

ei tea küll, miks sa tööle ei saa

Pildikesi igaäevaelust. Kerli räägib naabripoisile, et töötab Disneylandis. Poiss on väga imestunud ja kurdab, et ei tea, milles asi, tema kandideeris ka sinna tööle, aga näed, ei võetud, ei tea miks. No fuck you, Sarkozy.

Kerli, kes on taktitunde ema, pidas muidugi vajalikuks täpsustada, et vahepeal on siin valimised olnud ja Sarkozy ei ole enam president.

Tühi pilk.

“Ei ole vä? Aga kes siis on?”

– “Hollande.”

“Hollande? Jaa, ma ka täiega tean, kes teil seal Eestis president on.” Tüüp vist arvaski, et Kerli mõtles vastuse välja, sest ega keegi ju tegelikult ei teaks, kes kuskil teises riigis pukis on.

Kohe hakkas huvitama, et kas meil on ka Eestis selliseid inimesi, kes tunduvad väljastpoolt nagu normaalselt funktsioneerivad ühiskonna liikmed (käivad tööl ja koolis jne), aga tegelikult ei tea sedagi, kes parajasti president on. Aga siis tuli meelde, millised inimesed Perekoolis on.

P.S. Avastasin, et olen siin pea kolm nädalat olnud, aga pole veel ühtki pilti teinud. Huvitav, millal keegi tuleb välja hüpoteesiga, et ma tegelikult olen lihtsalt oma maja keldris ja kirjutan seda ülipõnevat reportaaži sealt?

music

Päeva laul

Mõtlesin, et võtan ühe klaasi veini, aga pidin korgi sisse lükkama, et mitte Eriku käest korgitseri laenata (mis omakorda oleks sheerimist tähendanud, aga keering pole sugugi alati sheering) ja võite kolm korda arvata, kas pritsis mulle kõik näkku või mitte. No pun intended, nii et ärge hakake roppe nalju tegema. Karta on, et pudel läheb igatahes asja ette, Kerlil on ka täna paha tuju.

anna kannatust

Rentsi klatšinurk

Ma tavaliselt ei tee seda, aga täna tahaks küll ühte töökaaslast kiruda, sest ta on lihtsalt NIIIIIII tropp. Kogu selle pargi peale ainus inimene, keda ma olen kohanud, keda ma absoluutselt ei kannata. Päriselt, ma olen praeguseks ühtekokku koolis veetnud umbes-täpselt sada aastat ja sellist pugejat pole ma siiani mitte kordagi näinud. Ja oleks siis, et ta ainult minuga tropp oleks. Ei, ta on täielik mats ja mühakas, ei ütle kellelegi teregi, kuni ta mõnda ülemust kohtab. Siis langeb ta neile kaela ja musitab õhinal (naissoost ülemuste puhul) või lihtsalt tervitab ülevoolavalt (meessoost ülemuste puhul). Sel aastal mina temaga õnneks lähedat koostööd ei tee, aga teised räägivad, et tal on ikka veel alles vana hea komme – ta ignoreerib kõike saalis toimuvat, kuni näeb, et mõni ülemus läheneb. No ja sel hetkel on loomulikult vaja oma pühendumust näidata, nii et ta võtab suvalise kaastöötaja ja hakkab karjuma asju teemal:”Isver, miks see kommipaber seal nurgas on, see on EBANORMAALNE!” Sinna juurde käivad ka prantslastele kohustuslikud häälitsused, nagu “mrgh” ja “oh là là”*, mis igapäevasel kuulmisel üsna kiiresti tüütuks muutuvad. See, kas kommipaber on kuidagi kaastöötajaga seotud või ega tema ometigi sellele paberile ise lähemal ei ole, pole loomulikult seejuures oluline, oluline on näidata, kui väga ta töökoha heast käekäigust hoolib.

Sellist nalja saab ta muidugi teha ainult hooajatöötajate arvelt, sest vanad olijad (ja mõned kurjemad uued) saadavad ta selle peale lihtsalt pikalt. Mina näiteks olen nii kehva iseloomuga, et küsisin ta käest eelmisel aastal sellises olukorras osavõtlikult, kas tal on äkki paha olla või valutab kuskilt. Tulemuseks on see, et mind ta tavaliselt isegi ei tereta, mitte et ma selle järele väga igatseks. Kokku pean ma temaga aga vahel siiski puutuma.

Näiteks, töötan mina üldkassas. Üldkassa tähendab, et ma ei tööta otse klientidega, vaid ettekandjad toovad oma raha mulle, seega käib kogu kassa minu käte vahelt läbi. Päeva lõpuks tähendab see kokku igatahes üle viie tuhande euro (või kaks korda rohkemgi), kuigi suur osa sellest on tšekkides, kupongides ja milles kõiges veel. Igatahes vastutab kassas töötaja oma kassa eest ja kuna kassa on täpselt baariruumi alguses, tähendab see seda, et kui kassa on töös, siis kassapidajast mööda ei trügita, vaid oodatakse viisakalt, kuni ta on lõpetanud, või palutakse oma jooki ta abiliselt. St see käib kõigi kohta peale meie nunnu. Kui tibul ikka janu on, avastan ma, et just sel hetkel, kui mul kassa avatud on, ronib keegi mulle esmalt küünarnukkidega selga ja siis virutab veel külmikuuksega, sest ta tahab ometigi juua. Praegu. Kohe. Ja tema ei küsi, tema võtab. Ja tegu ei ole mingi minuvastase aktsiooniga, ta tõesti lihtsalt ongi selline, minust täiesti sõltumatult. Kui ma talle siis ütlen näiteks, et “Oi, kas sa näe, tere hommikust,” mühatab ta midagi omaette ja kõnnib lihtsalt minema. Ning otsib ilmselt mõne ahtri, mida lakkuda annaks. Sellisel hetkel tahaks küll ta pisikese albiinokaela selle sama külmikuukse vahele lüüa, et talle veidi kombeid õpetada.

Kõige nõmedam on see, et see väiklane käitumine laieneb ka klientidele. Eelmisel aastal läksime suisa tülli selle pärast, et klient astus uksest sisse kell 21:33, aga ametlikult suleti see konkreetne putka kell 21:30. Klient sai üldse uksest sisse astuda tänu sellele, et see konkreetne jobu ise oli unustanud uksed kinni panna. No ja tahtis ta nagunii ainult ühte kokat ning keegi polnud veel kassa tegemist alustanud, nii et teoreetiliselt ei oleks tohtinud üldse probleemi olla. Praktikas? Me seisime ja karjusime tibulinnukesega teineteise peale. Mitte küll koledate sõnadega, isegi ühtki lõtvade elukommetega neiut ei mainitud, kuigi need muidu prantslastel lause algusesse, keskele ja lõppu käivad, lihtsalt mina tegin järjekindlalt:”Ta tahab ainult ühte kokat,” ja nunnu tegi järjekindlalt:”Me oleme suletud.” Klient seisis ja vaatas lihtsalt õnnetu näoga ühe otsa ja teise otsa. Lõppes see asi sellega, et tüüp andis talle tasuta koka – no sihuke kompromisslahendus, tema ei pidanud enam ametlikult müüma ja mina jäin vait. Kusjuures vaidlesin ma temaga üldse selle pärast, et ta oli meile enne selgitanud, et kui ametlikku rühmajuhti kohal ei viibi, on tema parajasti ülemus – hiljem selgus, et see oli muidugi complete and utter bullshit, mitte keegi teine peale tema enda ei leidnud, et ta võiks midagi kolmerattalisest keerulisemat juhtida.

Argh.

* Need väljendid on prantslastele umbes sama tavalised nagu ameeriklastele okay ja like, erinevus on ainult selles, et kui ameeriklased kasutavad neid oma vabal tahtel, siis prantslased on selleks seadusega kohustatud. Kui astud näiteks tuppa, näed, et kahvel on põrandale kukkunud, siis sa EI TOHI seda niisama üles tõsta, vaid sa PEAD enne teatraalse häälega “oh là là” ütlema. Vastasel juhul on kinnimajja sõit, kusjuures välja lastakse alles siis, kui oled korralikult ühiskonda integreeritud – ehk siis hetkel, mil sa selle peale, kui noaga kaasvang öösel su kambrisse ilmub, spontaanselt selle heli välja lased, mitte voodi alla peitu ei roni. Või noh, keegi pole mulle seda otse öelnud, aga mingi põhjus peab ju olema, miks nad kogu aeg häälitsevad. Eddie Izzard on sellest ka rääkinud, mitte oma naljasaates (kuigi siin tehakse ka nalja), vaid selles, kus ta jagab nippe, kuidas Prantsusmaal hakkama saada, kui väga hästi keelt ei oska – kuigi tema räägib pigem selle nurga alt, et kui muud öelda ei oska, siis bah on täiesti normaalne vastus, mis on tõsi, ükskõik kui raske seda uskuda on.

alcohol · anna kannatust

Liiga suur valik ajab tarbijad hulluks

Ja jooma. Või noh, mind pigem alkoholi ostma, mitte jooma. Aga küll see ükskord ka joodud saab. Iga kord, kui ma siin poodi lähen ja päris igapäevaseid asju (sai, piim, pipragaas) ei osta, tahaks karjudes välja joosta ja pean kuidagi stressi maandama. Eile otsisin kümme minutit kätekreemi ja jõudsin lõpuks otsusele, et ega mul seda kätekreemi nii väga vaja ei olegi, läheks otse alkoholileti juurde, justnagu sõltlane. See, mis ma süüa tahtsin, läheb üldse meelest, koju jõuab ikka ainult puding ja mousse (ükskõik, mis selle eestikeelne nimetus olla võiks, kutsuge kasvõi lihtsalt magustoiduks).

Mul on praegu kodus pudel veini, suur pudel siidrit, üks pisike pudel siidrit, kokat ja mahla, kõik lihtsalt poestressi maandamiseks ostetud. Jätkub septembrini vist*, sest koju jõudes ma üldiselt neid enam väga ei taha, siis on juba rahulikum jälle. USA-s oleks ma vist ammu juba mingi ärevushäire diagnoosi külge saanud, aga õnneks olen ma eurooplane, nii et minu ainus diagnoos on “maakas suures linnas”. Sama mure oli mul Austraalias ka, seal oli asi veel hullem, kaubanduskeskuses oli alati nii palju inimesi, et kogu aeg olidki sõna otseses mõttes kellegagi küünarnukkipidi koos.

Kusjuures see on minu teema ainult, et pood liiga suur on. Teised sõidavad paar rongipeatust edasi, sest seal ulatub supermarket läbi kahe korruse. No et saaks sokke, tampoone ja tomatit ikka veel suurema mõnuga valida.

Aga üks hea asi on siin poes küll – jäätise hind. Lugesin hiljuti Perekoolist, kust ma kõik oma majandusalused teadmised olen saanud, et osad asjad on Eestis kallimad (ja müüjate palgad väiksemad), sest tarbijaid on siin vähem, seega asju tuuakse vähem sisse ja tükihind on seetõttu suurem. Igatahes üks minu lemmikjäätistest, Carte d’Or, mis Eestis maksab umbes viieka (mis siin üldises plaanis on üsna keskmine jäätisehind), maksab meie poes alla kolme euro. Ja see on tavahind, mitte soodukas. Seega võib järeldada, et seda tuuakse Eestisse ühekaupa, ilmselt Rimi turundusjuhi reisikohris, sest kuidas muidu hinnavahe ühiku kohta kaks eurot olla saaks.

Ahjaa, teemavahetus – ma olen kolmandat suve järjest Prantsusmaal (tõsi küll, esimese aasta neist veetsin lõunas, kus nägin rohkem hispaanlasi ja vähem mustanahalisi). Ja IGA kord, kui ma tagasi tulen, tuleb mõni rassistist tuttav (sest nii lolle SÕPRU mul ei ole) ja küsib täiesti tõsiselt:”Noh, kas neegreid ka nägid? Olid nad siis laisad või?” Nii et tahaksin teile stereotüüpide murdmiseks kohe ära öelda, et minu kõige vaiksem ja tagasihoidlikum töökaaslane on hetkel itaallane (tõsi küll, ka minu kõige lärmakam töökaaslane on hetkel itaallane**) ja minu konkurentsitult kõige usinam töökaaslane on mustanahaline. Kusjuures see poiss oleks Madonna unistus – vaevu 18 saanud, näeb välja nagu meesmodell (saabusin ühel hommikul parajasti tööle, kui ta kappide juures riideid vahetas ja oli just särgi seljast võtnud, khm…), on täpselt nii naiivne, et vahiks talle huvitatud näoga suhu nagu kutsikas, ja lisaks piisavalt osav ja tugev, et tõsta ühe käega üles SUUUUUUUUR kandik, mis on täis klaasitorne, ilma et ükski neist maha kukuks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, see oli väike kõrvalepõige. Kuigi peaks hommikuti tööle minnes fotoka taskusse libistama, nii igaks juhuks…

Meie kõige laisem töötaja? Sellele auväärsele kohale pretendeerivad mitmed inimesed, kehvematel päevadel ka lugupeetud siinkirjutaja (kolmas-neljas tööpäev järjest kipub mul tavaliselt olema selline “jalad valutavad, nädalavahetus on nii kaugel, töö on nii raske, kärss on kärnas ja maa on ka külmand, niu-niu-niu”, kuigi ettekandjana väga luuserdada ei anna), aga meie kollektiivis küll mustanahalised teistest laisemad ei ole. Pole üldse kuulnud, et keegi selle üle kurdaks, kui üldse, siis hispaanlaste laisklemiskultuuri kirutakse vahel. Nii et võibolla teeks nii, et te ei tule septembris mu käest küsima, kas ma neegrit ka nägin ja kas oli ikka ahvi moodi. Sellised küsimused ajavad mind kurjaks.

* Täna just vaatasin, et neil on cidre rosé ka ja nüüd tahaks muidugi proovida, mis imeasi see sihuke on.

** jah, tegu on tõesti kahe erineva inimesega

P.S. Noh, keegi mu kirjavigu ka tahaks parandada vä?

P.P.S. Pildil olev kiri tähendab “Jooge siidrit ja elate vanaks”. Päris hea reklaamlause.