Kaks

Kui kedagi huvitab, siis ma olen haige. Eriti tore, viimastel päevadel haigeks jääda. Pidin ikkagi end tööle vedama, sest kui poleks täna läinud, polekski tšekke saanud. Nüüd peitsin oma varanduse vaiba alla – mis te arvate, ega Kerli sealt ometi ei leia seda üles ju? Ma ei usalda teda, tal on selline ahne pilk silmis.

Pakin ja koristan. St peaksin pakkima ja koristama – mitte ei mõista, kuidas need asjad kõik sellesse kohvrisse ära peaksid mahtuma. Või mis mul arus oli, kui ütlesin, et võin muidugi Sirgi kingad ja kleidi oma kohvrisse võtta. Pean vist veits aegruumi kokku suruma, et see toimima saaks. Muuhulgas olen asju kilekottidesse eraldanud ja sildistanud – et mis peab kindlasti koju jõudma ja mille võib viimases hädas lennujaamas minema visata, kui kaalu palju saab. Mis te arvate, millises kotis Sirgi asjad on? 😀 Ahjaa, kui juba jutt sellele läks, siis keegi (näiteks tema ise) võiks teada anda, kas Sirgi on üldse elus, sest olen talle ca nädalase vahega kaks sõnumit saatnud ja minu telefoni arvates pole kumbki kohale jõudnud. Ja kellega ma siis ometi koeri jalutama ja lõunatama hakkaksin? Ma olen tema pakutava intelligentse vestlusega juba harjuma hakanud ja tema kindlasti minu roppude naljadega ka.

Aga okei, Kerli juba mögiseb, et miks ma juba ei korista. Nagu kamoon, ma ju täiega mõtlen juba sellele. Kus kurat see silmi pööritav smaili on, kui ma seda vajan? Ma täiega profiteeksin sellest praegu.

Ahjaa, kui mulle tundub, et ma oskan prantsuse keelt, kuulan seda laulu, et meelde tuletada, et ma ei tea ikka mitte midagi. Pool sellest slängist siin jääb mulle täiesti arusaamatuks (ja ma ei mõtle võõrkeelseid sõnu praegu). Kes tahab, võib sõnad juurde võtta.

Kolm (Ei, aitäh, ma EI tahaks prantsuse meest)

Minu käest küsiti eile, kas mulle meeldivad prantsuse mehed. Hea, et mul parajasti jooki käes ei olnud, muidu oleksin selle ilmselt kurku tõmmanud. Ehk siis – nüüd tulevad räiged stereotüübid, mis mul kahe suve jooksul tekkinud on. Minu seisukohast on olemas väga toredaid prantsuse mehi – alas, nad on kõik kas + 35 või mustanahalised.

Aga miks nad siis mulle ei meeldi? Esiteks selle pärast, et võrreldes eestlastega on põlisprantslane vähem viisakas. Näiteks siia tulles oleksin ma alguses peaaegu vastu ust kõndinud, sest ukse ees seisis meestekamp ja ma tõesti eeldasin, et ju keegi neist ikka mulle ukse lahti teeb. Jah, ma olen feminist ja jah, ma olen võimeline ise ust avama, aga mul olid mõlemad käed kinni ja Eestis astuks enamvähem iga mees sellises olukorras ligi ja teeks ukse lahti – nii naisele kui teisele mehele. Või näiteks rongis. Ütleme, et seisab tädi, kes on silma järgi seitsmendat või kaheksandat kuud rase. Või lihtsalt vana ja väsinud. Rents tõuseb püsti ja pakub talle istet. Ja vagunitäis inimesi vaatab imestunud näoga, sest mis imeasi see nüüd oli – miks me peaksime kellelegi istet pakkuma ainult selle pärast, et ta näeb välja, nagu oleks ümber kukkumas? Uksi avavad, istet pakuvad ja muid selliseid meie jaoks üsna elementaarseid asju teevad vanemad mehed ja mustanahalised. Üks prantslanna põhjendas seda sellega, et tavaline prantslane ei saaks ju mulle ust avada, sest see oleks minuga flirtimine. Jah, kui ma ei saa ise ust lahti, sest mõlemad käed on kinni, oleks ukse avamine liigne flirtimine. Lisaks oli see ilmne vihje selle kohta, et minuga ei flirdiks keegi vabatahtlikult.

Teiseks on prantslaste loogika minu jaoks kuidagi imelik. Ma ei oska seda seletada, aga vahepeal tundub mulle, et nad ei mõtle eriti pikalt ette. No näiteks tulen mina suure kandikuga, mis on musti nõusid täis, ja hakkan neid ära panema. Ülemus ütleb, et võin lõunale minna. Ütlen, et okei, kohe lähen, ja jätkan oma tööd. Ta vaatab mind üllatunud näoga ja küsib, kas ma ikka sain aru, et võin lõunale minna. Mina siis muidugi küsin veel üllatunumalt, et kas ta tõesti mõtles, et ma peaksin oma suure kandiku kõigile teistele jalgu jätma ja lihtsalt kohe minema kõndima – selle peale leiab prantslane ise ka, et ahjaa, õige küll, lõpeta ikka enne see üks asi ära.

Ja selliseid asju juhtub iga päev. Täna näiteks olin ma seater (kuna see on laensõna, siis tavaliselt sellest naissoovormi ei tehta) ehk siis inimene, kes kliente lauda juhatab – töös oli kuus osakonda, igas osakonnas üks ettekandja. Kolm neist töökad, kaks laisad ja üks lihtsalt aeglane. Vähemalt ma arvan, et need kaks on laisad, mitte lollid, kuigi üks neist ütles mulle konkreetselt “Sa ei saa mulle teist lauda juurde anda, mul üks juba on,” mis on oma olemuselt täielik absurd. Nad nimelt konkreetselt töötavadki nii, et teenindavad ühe laua algusest lõpuni ära (kiirtoidurestoranis ei võta see väga kaua aega) ja siis alles lähevad järgmise juurde, kuigi kahe laua korraga teenindamine ei ole mingi raketiteadus. Minu seisukohalt on selle tulemuseks see, et ma pean karistama inimesi, kes korralikult ja kiiresti töötavad, ning neile muudkui tööd juurde panema, sest laiskvorstide lauad on lihtsalt koristamata. Ja kui ma ütlen ülemusele, et see ei ole päris normaalne, löö neljandale ja viiendale osakonnale hoogu juurde, küsib ta mu käest täiesti siiralt, et miks, kui hetkel on nii teises kui kolmandas osakonnas veel paar vaba lauda. Ma ei räägi väga hästi prantsuse keelt ja kui mulle tundub, et minust ei saada hästi aru, lähen ma närvi ja räägin eriti kiiresti ja eriti palju, sest üritan sama asja mitmel erineval moel öelda, et minust kindlasti aru saadaks. Sel hetkel vihastasin ma nii hullult, et paristasin nii kaua, kuni ta eriti rahulikult ja ettevaatlikultütles:Reena, calme-toi, ton message est transferé.” No et teave jõudis kohale ja et ta saab aru. Ta on uus ka, aga mind ajab närvi see suhtumine, et kui inimene töötab hästi, võibki talle järjest rohkem tööd selga laduda, kuni tal ka kopa ette viskab ja ta sama moodi looderdama hakkab. Prantslased ei mõtle aga selle peale üldse, vaid vaatavad, et praegu enam-vähem asi sujub, keegi ei karju, las siis olla nii.

Kolmandaks on nende hulgas sotsiaalne kihistumine hulga suurem (ärge laske end eksitada, kui keegi midagi vabadusest, võrdsusest ja vendlusest sogab) ja need klassivahed häirivad mind. Eestis pole vahet, kas su isa on kraavikaevaja või õpetaja, üldiselt antakse kodust ikkagi kaasa näiteks oskus noe ja kahvliga süüa, viiakse vahel teatrisse jms. Siin on vahed kuidagi tuntavamad, madalamad on madalamal ja kõrgemad kõrgemal, kuigi keskmisi on ka palju. Silma paistab see kasvõi kõnepruugis. Tavaline prantslane ei ütleks mulle kunagi, et mon message est trasnferé, selle uue ülemuse puhul aga paistab meetri kaugusele, et ta on hea kasvatusega, heast perekonnast ja ilmselt ka pisut vati sees hoitud, sest ta kardab oma alluvaid (ja kliente) ja punastab iga kord, kui peab kedagi käsutama. Eestis pean ma ka rullnokkadega rääkides sõnu valima, et mitte valge vares olla, aga see vahe pole nii karjuv ja ei paista esimese lausega silma.

Samas, kui ma hästi järele mõtlen, siis ega mulle Eestis ka just liiga paljud mehed ei meeldi. Ja lihtsalt sõpradena on prantslased ka täitsa okeid, sest sõprade puhul pole ju hullu, kui nad sellised pika taibuga omamoodi tüübid on. Pluss veel see, et kui keegi tuleks siia meest otsima, siis ju ta ikka pikka otsimise peale ühe leiaks, sest teoreetiliselt peaks neil viisakatel 40aastastel ju juba ca 20aastane järelkasv ka kuskil olema, neil ilmselt pole lihtsalt vajadust Disneys töötada ega soovi Disneyt külastada – ja ma ei pane kumbagi absoluutselt pahaks. Minu jaoks tundub lihtsalt, et selleks, et ma siinse mehe kombeid üldises plaanis välja kannataksin, peaks ta olema tiba kõrgemast klassist, aga siis ajaks mind, kes ma olen tegelikult tavainimene, närvi see liigne peenutsemine, mis sellega kaasneb. No ma olen näinud siin neid “mina joon ainult Perrieri, sest selle mull on loomulik, mitte lisatud” ja “mis mõttes sa lisad veinile jääkuubikuid?” No mine pekki, ma võiks ka vastu küsida, et mis mõttes su veinikeldris vein normaalse temperatuuriga ei ole. Kuigi miski ütleb mulle, et päris intelligents ei möliseks sel teemal, lihtsalt tõmbaks mind mõttes sobivate naisekandidaatide hulgast maha.

Ahjaa, aga prantslaste puhul meeldib mulle see, et nad lõhnavad alati hästi. Tõesti, nad kõik lõhnavad alati hästi, vanusest ja nahavärvist olenemata. Rahvuslik vandenõu vist.

Aga selle pildi panin ma ainult selle pärast, et see paarike on nii ilus ja sobib väliselt suurepäraselt kokku – hoolimata erinevast nahatoonist on nad mingil moel väga sarnased.

Edit: Kuidas ma sain küll unustada – kaks väga olulist asja on veel, miks mulle prantsuse mehed ei meeldi. Esiteks pea kõik neist suitsetavad. Ja teiseks on nad meie mõistes suhteasjades primitiivsed. St seks on neile nagu söömine. Astuvad baaris ligi ja panevad lihtsalt käe põlvele või küsivad, et kuhu siis nüüd minek on. Eestis viitsitakse vähemalt natukenegi viisakusest mingeid meelitusi rääkida, nemad siin eriti aega ei raiska. Aga see viimane on muidugi pigem teatud seltskonna teema, lihtsalt see seltskond on üsna suur.

Neli (Elu on keeruline)

On tõesti. Esiteks on riiete ostmine keeruline. Vähemalt siis, kui sa ei ole teismeline, kes on valmis igasugu rõvedust selga ajama ainult selle pärast, et see on parajasti moes. No mul on nimelt selline mure, et Euroopa noorte seas on praegu moes skinny* teksad ja see, mis teiste inimeste seas moes on, kaupmehi ilmselgelt ei huvita, sest igal pool on saada ainult neid faking kitsaid alt kitsenevaid teksaseid. Nagu nimigi ütleb, on need mõeldud kas väga peenikestele ja/või pikkadele inimestele, aga kuna midagi muud saada ei ole, kannavad neid kõik ja 90 protsenti neist näevad seda tehes välja nagu ringi veerevad kõrvitsad. Jah, ma tean, et suurem osa mu lühiketest tuttavatest samuti kannavad neid, aga ju nad on siis kõik punkarid. No teate küll, selline “Mind üldse ei koti, et ma igapäevaselt pardi moodi välja näen.” Või pole neil elamises ühtki peeglit vms.

Igatahes, kuna ma olen jupats, ei taha ma end vabatahtlikult kõrvitsaks taandada, nii et olen juba mitu korda siin teistsuguseid teksaseid otsinud ja iga kord lõpetanud sellega, et ostan kleidi, särgi, kingad või kasvõi käekoti, aga normaalseid pükse ikka ei saa. Mis on suht mure, sest eestis on mul alles ühed (loe: ÜHED) normaalsed pikad püksid, sest mul on üldiselt põhimõte, et ma ostan uusi riideid ainult siis, kui nad mulle suurepärased tunduvad, aga püksid tunduvad seda üliharva. Nii et eile ostsin lõpuks südametäiega ühed bootcut‘id (st need, mis teoreetiliselt alt laienema peaksid, minu silma jaoks on need ka suht straight), sest päris sirgeid oli lihtsalt nii vähe ja minu numbrit (st muidugi XXXXXL) üldse ei olnud. Sest tegelikult ma tean, et ma võin siin ju kleite ja kingi** osta ja endale isegi kinnitada, et ma täiega hakkan neid kandma, aga no hakkan ma jee iga päev kleidiga käima. Saab esimene nädal mööda ja trööpan jälle suvaliste pükstega ringi, nii et nähku need suvalised püksid siis vähemalt võimalikult normaalsed välja. Oodake, mul on selle kohta isegi pilt, mis on nii läbinisti true:

Teiseks. Ma lähen varsti koju. Mis tähendab, et koduprobleemid hakkavad kohale jõudma. Just sain teada, et mingi tropp varastas mu ratta ära. Kusjuures mu ratas ei jäänud ööseks välja vms, vaid see oli päeval just keldrist välja tõstetud ja selle ajaga kui K läks toast rahakotti tooma (me elame esimesel korrusel, nii et ikka konkreetselt minutiga) jõudis keegi sellega minema jalutada. Nüüd ma olen õnnetu, sest see ratas oli kümme aastat vana küll, aga ta oli igati töökorras ja normaalne.

No ja need muud asjad ka. Puid peab ostma, siis peab neid laduma, siis peab neid terve talve kütma, sest külm on. Koolis ei pea mitte lihtsalt käima (nagu paljud ekslikult arvavad), vaid seal peab targemaks saamise nimel ise aktiivselt tegutsema. Töö juures pannakse hullu ja kõik need muud jutud. Nii et kuigi ma tahaksin rämedalt juba kodus olla, on nö jet lag ja kohanemisraskused juba kohal, enne kui ma reaalselt tulemagi hakkan. Siin olen ma lihttööline, lihttöölise töö on raske, aga elu on lihtne – keegi ei oota sult midagi, viska lobi enamvähem normaalselt ette ja proovi see mingil hetkel (sest sellest, et kui noad-kahvlid on risti, jätkatakse söömist, ja paralleelne asetus on märgiks, et söömine on lõpetatud, on siin heal juhul veerand klientidest kuulnud) viisakalt jälle eest ära sikutada, nii et keegi karjuma ei hakkaks. Ei mingit muret ega vaeva ega mingeid reaalseid pingutusi, et ise oma elu juhtida. Saan täitsa aru, kuidas vaesuslõks toimib, kui selline asi juba pärast kahte kuud enam mitte ainult ahistavana, vaid mingil moel ka ahvatlevana tundub.

Kolmandaks. Käisin esmaspäeval jälle rannas. Mõtlesin, et see on ju PEAAEGU septembripäike, pohhui see kreem. Nüüd mõtlen siiani, et ei tea, kas tuleb nahk maha või jaa. Tundub, et jalad ja käed pääsesid, ainult nägu ja rinnaesine roosatavad veel. Aga ikka on selline ebamugav olemine. Kurk on ka rämedalt valus, sest vähemalt minu jaoks ei sobi lõõskav päike ja kliimaseade hästi kokku, aga vältida seda siin ka ei anna. Nii et selline igikestev ving ja hala. Neli päeva veel, siis on vähemalt uus ving ja hala. 😀

P.S. True Bloodi hooaeg oli täitsa äge ja lõppes megaägedalt. Eelmine hooaeg kippus ära vajuma, aga nüüd on asi kuidagi paremaks muutunud.

* Tegelikult oli poes kirjas (koos piltidega), et neid on kolme sorti – skinny, ultra skinny ja slim, – aga no ma vannun, et minu silma jaoks on need täpselt ühesugused.

** Mul oli täna jackpot, sain endale kingad, mis on ilusad, kuigi nende konts ei ole kümme cm ega isegi mitte viis, vaid tiba alla selle. Ehk siis ilusad kõrge kontsaga kingad, mis ometigi ei ole liiga kõrge kontsaga. Selliseid asju ei ole mitte üheski riigis kerge leida.

Viis (Die Antwoord)

No näete, mina mõtlesin, et KÕIK teavad seda bändi, aga tuli välja, et mõned elavad ikka kivi all. Nii et eks ma pean teid harima siis pisut, sest see on ju selline bänd, mida võiks ometigi teada küll. Tegu on siis Lõuna-Aafrika muusikutega, kes laulavad pool ajast inglise keeles ja pool ajast afrikaansis (mis on välja arenenud hollandi keelest, kui see kedagi huvitama peaks). Ja kuigi Yolandi näeb nii noor välja, et ma mõtlesin omal ajal, et ei tea, kas ta ikka täisealine on, peaks ta suisa 28aastane olema. Ninja on vist 74. aastal sündinud, nii et päris iidne juba. Jätka lugemist

Kuus (Lana Del Rey)

Kirjutan jälle aasta aega vanadest uudistest, olen sihuke. Aeglane.  Minu kaitseks olgu öeldud, et Die Antwoord meeldis mulle juba kaks aastat tagasi ja sel aastal, kui kõik seda järsku laikima hakkasid, olin ma nagu hipster ja ütlesin, et I liked it before it was cool. Aga nendest ma praegu ei räägi. Igatahes. Kui ma Lana Del Reyd pool aastat tagasi kuulsin, jättis ta mind täiesti külmaks, aga just viimasel ajal on ta mulle täiega meeldima hakanud. Nii muusika kui muus osas, mulle meeldib see, et ta oskab kunsti teha, ilma et end selleks kanaks peaks riietama. Ei, ma ei vihja praegu mitte kellelegi. Seda laulu näiteks ketran muudkui, kuigi “National Anthem” ja “Blue jeans” meeldivad muidugi ka:

“National Anthemi” video panen ka, sest see on ameeriklased ju tagajalgadele ajanud. Vaadake ja saate ise aru, miks:

Kui mul ei oleks blogi,

vaid ma oleksin kuskil üksikul saarel, mu kliendid oleksid pärismaalased ja ma kirjutaksin oma igapäevaelust peagi läbivettivatele vanadele paberilehtedele, näeks mu päevik välja umbes selline:

Nüüdseks hakkab lõppema juba kaheksas nädal siin jumalatest hüljatud paigas, kus kõik käib ainult loodusseaduste järgi. Ma ei tea, kaua ma veel vastu pean, tunnen, et muutun järjest nõrgemaks. Üritan jätkuvalt nendega igasugust silmsidet vältida, kuid vahel saavad nende põlevad silmad mu siiski kätte ja kammitsevad mind. Nad vehivad kätega ja lausuvad kähiseval kuid ometigi nii laulval toonil:”Üks coca palun. Kas teil majoneesi ka on?” Ja ma tunnen, kuidas kätest ja jalgadest jõud kaob, ja ma suudan ainult lummatult noogutada. Iga kord on järjest raskem end sellest lummusest lahti rebida ja seejärel põgenen ma oma koopasse ja istun seal värisedes tundide kaupa. Kõige rohkem kardan, et muutun selliseks nagu nemad. Metslaseks. Küünarnukid laual, ketšup üle ääre tilkumas ja ebaloomulik kustutamatu nälg kõiki meeli täitmas. Palun iga päev taevast, et seda ei juhtuks, aga paratamatult märkan, et mu sissekanded jäävad järjest harvemaks. Pean vastu pidama, enda vaimse tervise nimel. Pean.

Seitse

Just sel päeval, kui Mikk postitas Facebooki nalja, et hipster ütleb sõbrale, et peab Starbucksi minema, sest muidu pole kellelegi oma uut Apple’i arvutit näidata, leidsin mina sooduskupongi – ostad ühe külma joogi, saad teise tasuta. Nii et arvata on, et me Kerliga läksime frappuccino’t jooma. Viieka eest ei raatsiks, aga 2.50 on sihukese asja eest suht õiglane hind. Pealegi usun ma siiralt, et nädalavahetuse algust (jaa, mul oli kuues tööpäev järjest) tuleb kuidagi tähistada. Rituaalid on vajalikud. No teate küll, umbes nii nagu eestlased joovad ennast silmini täis, ropsivad põõsasse, kabistavad sõbra naist ja järgmisel hommikul on küll räigelt paha ja (õnneks) mälukas ka, aga on kohe tunne, et sai töönädalale punkt pandud ja nädalavahetus sisse juhatatud. Ma kasutan ainult parema maitsega abivahendeid, mis mäluauku kaasa ei too.

Huvitavat või naljakat? Meil on siin Erik, nagu ma öelnud olen. Igatahes on ta väga tagasihoidlik poiss, kes prantsuse keelt pea üldse ei räägi. Ta ei kurjusta pea kunagi ja proovib ikka sõbralikult kompromissidele jõuda (kuigi minuga suheldes on ta muidugi õppinud end vajadusel konkreetselt väljendama, ega ei saaks ju muidu). Siin pidi ta koos elama kahe prantslasega, kes kippusid ta pehmet iseloomu ära kasutama ja ei viinud näiteks kunagi prügi välja. No milleks, kui eestlane nagunii ühel hetkel viib. Ütleb küll vahepeal, et viige ikka ise ka, aga siis saab teda ignoda või lihtsalt midagi prantsuse keeles möliseda ja ongi kõik hästi. Aga ühel hetkel tuleb kõrs, mis murrab kaamli selja. Nii et kui üks prantslastest kõigi oma kodinatega välja kolis, jättes prügi lihtsalt esikusse ja nõud pesemata kraanikaussi, läks eestlasel närv mustaks ja ta saatis google’i translaatori ja oma vähese keeleoskuse abil endisele naabrile alljärgneva kirja (loo teeb eriti naljakaks see, et tegu on tegelikult tõesti äärmiselt kannatliku ja vaikse poisiga):

Mon cher Sullivan,

Ça va? Avez-vous quitté l’hôtel?
Je suis heureux que vous ayez quitté tous les déchets dans le couloir et les plats simplement comme elles étaient. Bordel de merde, je ne suis pas ta mère, Sullivan!!
Merci pour de laisser sans dire adieu, bébé homme. Va te faire foutre et mourir. Bonne vie.

Adieu, Erik

Vabas tõlkes (kuigi veidi korrektsemalt): Kallis Sullivan.  Kuidas läheb? Kas olete hotellist lahkunud? Olen õnnelik, et olete kogu oma prügi koridori ja toidu/nõud lihtsalt vedelema jätnud. ******, ma ei ole sinu ema, Sullivan!! Aitäh, et lahkusid hüvastijätmata, beebimees. **** end ja sure ära. Ela hästi. Hüvasti, Erik.

  • Rubriigid