Õudukad: The Cabin in the Woods (2011) ja The Loved Ones (2009)

K on juba pea kaks nädalat suht audis olnud, alles nüüd hakkab end vaikselt paremini tundma, nii et oleme päris palju filme vaadanud, sest kuskile minna ta ei jaksa. Aga vat “The Cabin in the Woords” oli minu jaoks märk sellest, et sa võid olla kellegagi väga hea sõber, aga tema filmimaitse ei pruugi sinu omaga üldse kattuda. Sõbranna kiitis seda ja ütles, et The Cabin in the Woods on väga hea ja naljakas õudusfilm. IMDB-s öeldi ka, et suurepärane, keskmine punktisumma 7.3 ja tegijaks Joss Whedon, kes on osade jaoks nagu jumal taevas, sest tema on ju teinud sellised kultussarjad nagu “Buffy” ja “Firefly” ja äärmiselt igav “Dollhouse” (millel iseenesest oleks olnud potentsiaali olla väga tugev sari, kui nad oleksid keskendunud päris stsenaariumile, mitte Eliza Dushku tusku näitamisele). Minu meelest oli see aga NII kehv, et mul läks kohe igasugune filmivaatamisisu ära selle peale. No kohe selline, et kõik prometheused ja avengersid on tippteosed selle kõrval. Päriselt, “Prometheust” vaadates mind vähemalt huvitas, mis edasi saab.

Esiteks – mind üldse ei üllata, et screenplay kolme päevaga valmis kirjutati. Kui üldse, oleksin ma pakkunud, et kulus vähem. Kõigepealt rabeletakse tund aega metsas ja siis rabeletakse pool tunnikest mujal. Naljad ei olnud naljakad ja Kranz mängis minu jaoks ülepakutult. Samuti tekib hulk küsimusi – kas koletised saavad tõesti ainult korra aastas süüa; miks nad sihivad inimesi, aga üksteist süüa ei ürita (eriti juhul, kui nad ainult korra aastas süüa saavad); kuhu kuradi kohta see hunt lõpus kadus jne. Ma ei jaksa kõigest rääkidagi, neid näiteid on lõputult ja totraid asju veel rohkem (näiteks see, kuidas inimestele põõsast feromoone kaela lastakse, et seksistseeni ka saada), aga ma ei viitsi eriti pikalt rääkida filmidest, mis mulle ei meeldi. See film ei meeldinud üldse.

The Loved Ones on aga hoopis teistsugune film. Seal ei ole ühtegi kolli, aga see on päriselt nii õudne kui naljakas kui huvitav – kui ikka tahtmist on, on õuduka tegemiseks ainult haamrit vaja. Jah, norijad (moodsamalt siis heiters), ütleksid, et see on ka ebaloogiline, sest tüüp, kellel on ajus auk, ei tatsa tavaliselt ringi, aga see oli vähemalt äge ja lõpuni pingeline – ja filmitegijad tavaliselt ei panegi loogikat esikohale. Siin filmis oli tore muusika, hea huumor, toredad karakterid (eriti äge on muidugi pahalane), lahe lugu ja hea näitlejatöö. Õudne oli ka, aga kui liiga õudne on, panen ma silmad kinni. Nii et see oli minu meelest üks väga vahva film.

Ahjaa, ainus asi, mis häiris, oli see lahtine ots, mida keegi ei suvatsenudki sõlmida.

Advertisements

Mulle meeldiks kodanikuühiskond

Meeldiks, sest see on täpselt samasugune utoopia nagu kommunistlik ühiskond. Aga meeldiks selle pärast, et siis ei oleks mul inimestele mõeldes esimene emotsioon Dylan Morani tuntud “People? I’ve met enough of those.

Ehk siis lugu sellest, et ma ei saa jätkuvalt üle ega ümber sellest raamatust, millest ma rääkisin. Kuna see nii kriibib, olgu öeldud ka see, et selle on koostanud Tiiu Põld. Aga jätkuvalt üllatab mind kõige enam just tavainimeste hoolimatus – s.t. need inimesed, kes on ühiskonna austatud või vähemalt normaalseks peetavad liikmed, kes tegelikult elavad terve oma elu nagu amööbid, ilma et neid huvitaks, mis nende ümber toimub. Kõik, mis aset leiab, on söömise või sigimise huvides. Diplom, et paremat palka saada, lugemine, et kõrgema positsiooniga isast meelitada, hoolimine… Oih, hoolimisest ei ole kasu. Hoolitakse ainult oma järglasest, s.t. oma geenikombinatsiooni edasi kandumisest.

Mina olin nimelt 90ndatel veel nii väike, et pole suurt osa neist lugudest kuulnudki. Näiteks tuli mulle täieliku uudisena jutt sellest, kuidas 1998. aastal tapeti rongis Edgar Sammal. Meie oma Kitty Genovese‘i lugu. Vagunis oli 15 (VIISTEIST) inimest, kes said aru vähemalt sellest, et kedagi vaguniukse taga pekstakse, aga mitte keegi neist ei helistanud politseisse (ka mitte pärast rongist väljumist, kui hirmu peksjate ees enam põhjuseks tuua ei saa). Muuhulgas olid kolm neist Pedagoogikainstituudi tudengid – inimesed, kelle unistuseks oli teoreetiliselt (vähemalt ideaalis) saada ühel päeval mu lastele eeskujuks. MEIE lastele. Ja jah, ma guugeldasin, need kolm tüdrukut, kes ei vaevunud isegi politseisse helistama, et öelda, et ei tea, kas keegi sai peksa või löödi maha, aga midagi seal igatahes toimus, on nüüdseks naised, kes töötavad linnavalitsuses või ülikoolis vms. Ja need täismehed, kes vagunis viibisid, on ELUS, mis on ka alternatiiviga võrreldes paganama suur väärtus, iseasi, kas amööb oma elu hinnata oskab.

Igapäevaelus olen ma end kapseldanud mulli, kus mind ümbritsevad üsnagi normaalsed inimesed, nii kodus, tööl kui koolis (sest minu eriala on juba osaliselt hoolimisele üles ehitatud) – inimesed, kes võivad olla liiga hirmul, et mõrtsukatele vahele minna, aga kes võtavad vähemalt telefoni välja ja helistavad politseisse. Nii et iga kord, kui ma taas “neid keskmisi” näen või nende kohta loen, on see paras šokk ja tuleb kohe meelde, miks nad mul lapsest saadik südame pahaks ajavad. Aktiivsed lollid, kiusajad, röövlid ja mõrtsukad on vastikud, aga nad TEEVAD midagi, mis nende segase pea jaoks loogiline tundub, samas kui hall mass elab lihtsalt nagu lambakari ja ei julge ka siis midagi öelda, kui ta viiekordses ülekaalus on – kuni üks aktiivne oinas selle massi liikuma lükkab. See lihtsalt tundub nii üdini vale, see lihtsalt ei lähe minu jaoks inimese definitsiooniga kokku. Nagu eelmisest postitusest Kauri näide – kõigi meelest on normaalne, et turisti röövitakse. Keegi ei ütle midagi, sest ta ei viitsi. Keegi ei kasuta oma südametunnistust, kui on võimalik vastutus grupile ära hajutada. Aga vahel on see ebameeldiv, et inimesed ja kah-inimesed igapäevaselt kõrvuti elama peavad.

On see siis nüüd nature või nurture?

Leidsin töö juurest riiulist raamatu  “Kurjuse karistus”, kus on lood Eestis 90ndatel sündinud kuritegudest. Igasugu jubedad asjad, enamikku teeb veel jubedamaks see, et nüüdseks on ka see, kes seitse inimest lihtsalt niisama ära tappis, väljas – no ja muidugi see, et osad jäid täielike rõveduste eest põhimõtteliselt karistusteta. Mõnda guugeldasin igavusest – kes tegeleb nüüd võitluskunstidega, kes on juba ülikooli lõpetanud ja elab (erinevalt ohvritest) rahulikult või vähemrahulikult edasi. Aga ERITI jube on see suhtumine, mis paadunud kriminaalide maailmas täiesti normaalne tundub olevat. Tsiteerin suvalist lugu narkomaanist (kes erinevalt teistest kedagi ära ei tapnud, aga suhtumine on üldlevinud):

Oma apellatsioonikaebuses […] süüdistas (ta) kannatanuid, kes lasid ta oma koju sisse. “See pole normaalne, et inimesed annavad võõrale raha ja riideid,” pahandas Stojan.

“Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”

Mul üks õppejõud vahel ikka viitab sellele (ta on selle raamatu tõlkija, seega on see ilmselt üks vähestest raamatutest, mida ta päriselt ON lugenud), nii et mõtlesin, et loeks ja lahutaks meelt. Raamatu autoriks on kirjandusprofessor Pierre Bayard, kel oma ameti tõttu tuleb üsna tihti ette seda, et inimesed eeldavad, et ta on mõnda raamatut lugenud. Või nagu ta ise proloogis ütleb:

Et ma õpetan ülikoolis kirjandust, siis ei saa ma tõepoolest kuidagi välistada olukordi, kus mul tuleb kommenteerida teoseid, mida ma enamjaolt pole lahtigi teinud. On tõsi, et sama lugu on ka enamiku üliõpilastega, kes mind kuulavad, kuid piisab ühest, kes on juhtumisi lugenud raamatut, millest ma parasjagu räägin, et loengut ohustada ja mind kimbatusse ajada.

No me kõik teame selliseid troppe, eksole. Meil on parajasti klassis mõnus vestlus, kõigil on hea rahulik olla ja siis ütleb X:”Minu meelest mõtles ta küll midagi muud. Võtame näiteks stseeni…” Loomulikult käib nüüd jutt stseenist, mida ei õppejõud ega õpilased lugenud ei ole ja kõigil on ebamugav, sest mõlemad osapooled tunnevad kohustust oma “puudujääke” varjata.

Igatahes on raamatu mõtteks see, et lugemine ei olegi vajalik, kui inimene on ise piisavalt haritud ja oskab teost üldisele kultuurilisele maastikule paigutada. Kui aga huvi on väga suur, võib ju raamatut näiteks lehitseda:

Raamatute lehitsemine, ilma neid tegelikult lugemata, ei välista põrmugi nende kommenteerimist. On isegi võimalik, et lehitsemine on raamatute omandamiseks kõige tõhusam viis, sest sellega respekteeritakse nende sügavamat olemust ja nende rikastamisvõimet ning välditakse pisiasjadesse takerdumist. Selline oli igal juhul sellise mittelugemismeistri nagu Paul Valéry veendumus ja järeleproovitud praktika.

Noh ja siis räägitakse muidugi raamatust kui ekraanist ja kollektiivsest raamatukogust ja sisemisest raamatust (st sellest, et igaühel tekib mingi tõlgendus raamatust ka siis, kui ta seda ise pole lugenud) – seda viimast siis selle kuulsa näite varal, kus mingi hõim antropoloogile selgitab, kuidas tegelikult “Hamletist” aru saada. Ma olen seda siin vist varem linkinud ka, aga ega küll küllale liiga ei tee. Täitsa huvitav ja naljakas lugemine.

Ja eks selles Oscar Wilde’i väites, et inimesed loevad nii palju, et neil pole enam aega imetleda, ja kirjutavad nii palju, et neil pole enam aega mõelda, on ka ikka terakene tõtt.

Olen-olen õelukott

Ei suuda ma ikka vahel keelt hammaste taga hoida. Täna sõitsime K-ga bussis, kus istus ka mingi teismeline, no ehk 15-aastane poiss. Tal oli juhtunud selline kurb lugu, et uhke telefoni jaksas emme osta, aga kõrvaklappe enam mitte. Poiss ise igatahes selle pärast ei kurvastanud, kuulas rõõmsalt oma (küllaltki kehva, aga see on muidugi maitse asi) muusikat, nii et terve buss kuulis. Okei, oma maitse teistele peale surumine on minu meelest küllaltki ebaviisakas (eriti rannas mõtlen ma iga kord, et järgmine kord võtan patareidega krapi kaasa ja lasen neile lammastele Slayerit), aga kuna ma olen kannatlik inimene, viskasime me ainult tiba omavahel nalja, aga päriselt hurjutama ei läinud.

Juhtus aga nii, et pidime poisiga samas peatuses maha minema. Seisame siis koos ukse juures, muusika mängib – ja just samal hetkel, kui buss lõpuks peatusesse veereb, võtab poiss telefoni taskust välja ja paneb vait. Mina ei pea enam vastu ja küsin:”Päriselt?”

Tema:”Ah?”

Mina:”Et kui sa üksi tänaval oled, siis järsku enam vaikus ei häiri või?”

Poiss peaaegu põgenes mu eest. 😀

olen täna nohikluse lainel (hispaania ja itaalia keel)

Ei ole mul täna midagi originaalset öelda, sest olen töine olnud ja mõtlen muudele asjadele. Aga teisi loen ma ikka ja tahaks kahe käega alla kirjutada Murca postitusele, kus ta lennujaamadest räägib – no see on nõme, et kujutatakse ette, et lennukiga lendav inimene tahab ainult Gucci käekotti ja Roberto Cavalli käekella ning ehk ka midagi õgida. Lendamine on muutunud nii igapäevaseks, et valdav enamus ei reisi selle pärast, et neil oleks mingi metsikult tähtis multimiljoniline ärikohtumine, vaid inimesed külastavad sõpru, sugulasi, lähevad Soome tööle, lähevad reisile jne. Ma ei usu, et kõigist nendest üldse väga suur protsent seda Cavalli käekella ihaldada oskaks. Mina näiteks ei oskaks, sest mu tutvusringkond ei tea brändidest midagi, nii et ma saan nende ees eputada ainult asjadega, mis reaalselt ilusad on, selle käekellaga uhkustamiseks peaksin ma Mollyle külla minema vms. Küll aga oleksin ma valmis maksma selle eest, et näiteks joogatrenni proovida – sada korda olen tahtnud minna, aga niisama ei leia ju kunagi aega. Kino oleks seal raudselt kasumlik. Jõusaal, et moodsad anorektikud saaksid söömise asemel trenni teha. Oleks ju tore?

Aga jah, keeltest. Ma olen väga uhke, sest pole sel kuul mitte ühestki loengust puudunud. Väike samm inimkonnale… Aga tegelikult on see eelkõige tingitud sellest, et kõige jubedam aine on varahommikune hispaania keel, aga ma ei julge sealt puududa, sest see on nii keeruline, et muidu jääksin ma kohe maha. Me teeme eriti kirveid harjutusi, sest meie õppejõud vahetus – nüüd on selline, kes ütleb näiteks, et teeme nüüd kaudset kõnet ja hakkamegi jooksvalt harjutusi tegema. Vahepeal õpetaja selgitab, mis tingimustel tuleb subjunktiiv ja mis tingimustel subjunktiivi lihtminevik – ja kõik rabavad oma raamatud välja ja vehivad nagu hullud, sest tegelikult pole enamik subjunktiivi lihtminevikku õppinud, aga nüüd on vaja seda kasutada.

Teiseks ei saa ma kaudsest kõnest lihtsalt aru. St ma saan aru, et kui on “ta räägib” või täisminevik (sest see tähistab hispaania keeles lähiminevikku), jäävad verbid olevikku, aga kui on dijo que, läheb olevik lihtminevikuks jne, aga mulle tundub see nii ebaloogiline, et kui tegelikult käib jutt olevikust (ja kui ma inglise keeles võiksin seal olevikku kasutada), siis hispaania keele tunnis kästakse meil siiski verb minevikku panna, sest “ta ütles” on lihtminevikus. No näide:

?Crees que Ana me quiere? – Si, me asegurò que te queria.

No ma saan aru, mis tehniliselt selle muutuse tingib, aga see tundub mulle mõistusevastane. Küsimus käib ju oleviku kohta ja praegune vastus on täpselt nagu “eile küll veel meeldisid”. Inglise keeles ütleks ma siin She told me that she likes you ja keegi ei mögiseks. Okei, tüdruk tegelikult kinnitas seda, mitte ei öelnud, aga inglased räägivadki nii. Sest see on ju loogiline, ei saa alati näpuga reeglites järge ajada. Nii et ma ei ole rahul ja hispaanlased peaksid nüüd oma keelt reformima.

Ja sellega ei ole ka rahul, et itaalia keele õpetaja ütles täna lambist ühe väljendi kohta, et ta ei taha seda meile õpetada, sest eestlased kipuvad seda üle kasutama. Ja nüüd ma ei teagi, mis see ce väljendis Ce l’hai la macchina? – No, non ce l’ho. Loodetavasti on itaallane prantsuse keele tunnis, saan tema käest küsida, sest praegu ma ei saa isegi hästi aru, mille poolest see lause erineb lihtsalt küsimusest “Kas sul auto on?”

Selline keeruline elu.

Eesti Post on nagu düsenteeria

Keegi ei taha seda, aga alati ei ole võimalik sellest pääseda. Näiteks seekord saadeti mulle Prantsusmaalt palka. Loomulikult ei olnud ümbrik eurosid täis, vaid seal sees oli nimeline tšekk, aga väljast oli näha, et ümbrik on üsna toekas ja et seda ei saada eraisik, nii et sedasorti ümbrik, mille puhul võiks loota, et seal on midagi väärtuslikku sees (kuigi teiste kogemusest olen lugenud, et lahti kiskumiseks piisab ka sellest, kui postkaardi vahele lapselapsele kleepse on pandud). Loomulikult oli just see ümbrik postis “lahti rebenenud” ja postitöötajad olid pidanud selle teibiga sulgema – õnneks mul vedas, kaks teist kirja, mis ma samal ajal sain ja millest üks oli õhuke ja teine läbikombatav, olid teekonnale kenasti vastu pidanud.

Küsisin huvi pärast kahelt endiselt töökaaslaselt, kuidas nende rahalaevad kohale jõudsid – ja kae üllatust! – ka nende kirjad olid postis õnnetul kombel lahti tulnud.

Suvel saatsin K-le tavakirja, mis polnud kirjutatud mitte printeripaberile, vaid veidi paksematele lehtedele – ka see jõudis kohale ilmselgete avamisjälgedega. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et postiljon mu rõvedaid nalju loeb, aga natuke nagu imelik on. Ega ma postiljonile ei kirjuta, oma abikaasale ikkagi.

  • Rubriigid