Üks (Oi, kuidas juba tahaks tagasi Disneysse. Connards)

Prantslased suutsid mu tänase päeva nii ebameeldivaks teha, et kohe kauaks jääb meelde. Ma nimelt olen viimane tropp ja kärukeeraja – jäin haigeks, ekstra selleks, et firma taset alla tõmmata. Esimest korda kahe suve jooksul. Eile küll võtsin end kokku ja töötasin hoolimata sellest, et vahepeal kopsud välja pidin köhima (ja olgu öeldud, et pipardasin ja lasin end panna töö peale, kus ma ei klientide ega toiduga kokku ei peaks puutuma, sest ma olen juba kord selline imelik, kes ei taha teistele näkku ja söögi sisse köhida), aga ööl vastu tänast ei saanud ma üldse magada, sest haigus on jõudnud staadiumisse, kus köhides on valus nii kopsus, peas kui seljas ja nahk muudkui kirvendab. Sellised klassikalised gripisümptomid minu meelest. Või Pariisi katku. Igatahes tüüpilise nakkushaiguse.

Nii et täna hommikul vedasin end küll kohale (sest meil on viimane päev = igasugused allkirjastamised, kaardi hävitamised jms), aga ütlesin, et kahjuks ei saa töötada, sest olen haige. Minu meelest on see mul näost ka liigagi hästi näha, aga sellest hoolimata koheldi mind esimesed kümme minutit, nagu ma ilmselgelt valetaksin ja pilluti lauseid teemal “oma tšekki sa nüüd küll täna ei saa, ise oled süüdi”. Esiteks olen ise süüdi, et haigeks jäin vist ja teiseks sain ma augustikuu eest tšekid juba eile ja igasugu tagastused jms oleks nagunii pidanud hiljem postiga tulema (ja kui ma ka oleks selle täna saanud, poleks ma saanud seda siin kuskil rahaks teha, sest nädalavahetusel on kõk kinni). Ja siis teatati ohates, et pole parata, nüüd oled sa asja nii kaugele viinud, et täna sa küll ei saa allkirja anda, pead homme tulema. Ma siis selgitasin, et ma ei ole tahtlikult midagi kuskile ajanud, vaid olen haige, ja et ma ei saa homme tulla, sest lennuk läheb hommikul vara. Tädi ütles, et pole parata, tuleb tulla. Ma seletasin sõbralikult, et ta on valesti aru saanud, ma ei räägi, et ma ei tahaks nigu tulla, vaid ma räägin, et ma ei tule. Kindel tulevik, you know, mitte mingi tingiv kõneviis (st kasutasin kindlat tulevikku, mitte ei ülbitsenud). Selle peale teatas peakokk, kes samas ruumis viibis, et il faut respecter ton contrat, tõlkes siis, et lepingut tuleb austada, mis omakorda tõlkes tähendab, et neil on savi, kas ma olen suremas või on mul jalg otsast, kui on leping, on leping ja normaalne inimene läheks tööle.

Igatahes, sai see vingumise osa läbi ja öeldi, et pole parata, tuleb arsti juurde minna ja arstitõend tuua, et mu puudumist põhjendada (selline usalduslik sõnakasutus, eks). Arst ei ole aga Disneys, vaid rongiga üks peatus edasi. Täpsemaid juhiseid ei antud. Mõtlesin, et hea on, et päevapilet ostetud sai, ja sõitsin Val d’Europe’i, leidsin pärast pikka ekslemist arsti isegi üles – ja kena administraator teatas mulle lahkelt, et neil küll täna vabu aegu ei ole, aga ma võin julgelt proovida rongiga veel ühe peatuse edasi sõita ja sealse arstiga õnne proovida. Läksin siis sinna, maksin 23 eurot, mida ma enam kunagi ei näe*, onu vaatas siit ja katsus sealt ning andis mulle vajalikud paberid ja retsepti neljale erinevale ravimile, mida ma kunagi välja osta ei kavatsenud, sest ta ütles, et kopsupõletikku või midagi muud sellist väga hullu ei tundu olevat, aga et nii igaks juhuks võiks ikka antibiootikume süüa (prantslased armastavad ravimeid, kogu aeg võetakse midagi igaks juhuks).

Noh, pole hullu, eks. Läks kehvasti, siis läks, haigena on küll natuke niru kaks tundi lihtsalt ringi hulkuda, aga nüüd olid kõik vajalikud paberid olemas ja sain töö juurde tagasi minna, sest allkirjad olid ju kõik jätkuvalt andmata. Oh ei, töö juures muutis ülemus küll kohe tooni, kui nägi, et ma olengi päriselt haige, aga teatas lahkelt naeratades, et kell seitse siis kohtume.

Mina:”Kell seitse?”

Tema:”Muidugi, ametlikult lõppeb su tööpäev ju kell seitse, ega sa ei saa ometi pabereid varem allkirjastada.” Ja naeratas, nagu oleks kõik nii tore, nii tore. Sest paber ilmselgelt tunneb kella ja teab, mis kell ta allkirjastatud on. Ja ta ometi poleks saanud mulle enne öelda, et käi arsti juures ära ja tule paberitega kella seitsmeks tagasi. Mul on tunne, nagu mingil orjal Texases, kus suhtumine oli ka selline, et kui ori on haige, võiks teda veidi peksta, siis ta äkki liigutaks ikka veidi enne surma. Sest terveks saamisesse ei maksa ju investeerida, kui mul nagunii viimane tööpäev on. Kui nad igal pool sellised on, siis ma isegi saan aru, miks neid ravimeid nii palju peab olema – kui mul nagunii ei lasta rahulikult kodus paraneda, vaid sunnitakse muudkui ringi jooksma, siis on arusaadav, et ilma rohtudeta ei mängi välja.

Teine variant oleks ülemused pikalt saata – aga see valmistaks neile väga suurt rõõmu. Nimelt on leping selline, et iga kuu lõpus saad palka ja septembris, kui leping on juba läbi, saadetakse rahatagastused lennukipiletite ja siinse kuupileti eest. Paarsada eurot. Aga kui sa lepingut rikud (näiteks haiguse tõttu puudud, aga arstitõendit ei esita, või kui sa näiteks paberid korrektselt allkirjastamata jätad), saad sa oma palga küll kätte, sest seda pole neil õigust kinni pidada, aga rahatagastusi sa enam ei näe. Ja Disney on jälle ühe töölise pealt paarsada eurot kokku hoidnud.

Igatahes pani see sellise mõnusa punkti küll siin veedetud ajale. Tuletas meelde, et isegi kui siinsed ülemused on üldiselt sõbralikud, pole see üldine sõbralikkus teise inimese vastu, vaid see on inimese sõbralikkus tubli koera vastu, mis on otseselt seotud koera kasuteguriga. Ja vanad koerad lastakse maha.

Et tuleks järgmisel suvel jälle?

* Mul on küll seaduslik õigus seda tagasi saada, aga selleks tuleb avaldus esitada hoopis kuskil mujal ja nädalavahetusel seda muidugi teha ei saa ja kui ma neile avalduse saadaksin, saadaksid nad mulle ehtprantslasliku kombe kohaselt tšeki, aga selle rahakstegemine oleks Eestis liiga kallis ja üldiselt on pankadel miinimumsummad, millest alates nad end üldse liigutama hakkavad.

Advertisements
  • Kategooriad