Rents oskab lugeda

Mul otsustas läpakas teisipäeva õhtul, et ta töötab küll rõõmuga, aga ekraan puhkab veidi. Mis ma ikka hädaga teen, olin sunnitud raamatut lugema. Raamatuks oli Ene Mihkelsoni “Katkuhaud” – ja ausalt öeldes meeldis see mulle tunduvalt rohkem kui Oksaneni “Puhastus”. Temaatika on sama, aga Mihkelsoni raamat ei paku üle ja lugedes on tunda, et ta teab, millest kirjutab – ma ei tea, kui palju raamatu sisust tõele vastab, aga tema isa oli tõesti metsavend, kes tapeti, ning emagi vist tõesti temaga metsas.

Igatahes. Esiteks oli mõnus see, et ta suudab raamatus teoks teha selle, et less is more. Ta ei kirjuta koledusi alati rõvedate pisidetailideni välja, aga need on eestlasele ilmselged. Kui nüüd üks eriti lihtne näide tuua (sest ta räägib ka olevikust, sest minevik mõjutab olevikku), on raamatus koht, kus peategelasele tulevad tänaval vastu Hasso Krull ja Tõnu Trubetsky, kes tassivad kahe vahel rasket spordikotti, kumbki hoiab ühest sangast. Rohkem ei öelda midagi, aga eestlasest lugeja ei pea olema hiromant, et aru saada, et ilmselt ei olnud kotis hantlid ja poisid ei läinud trenni.

Teiseks on raamat huvitav lugemine neile, keda vähegi huvitab see, kuidas koduloouurija olemasolevate andmete (arhiivimaterjalide, mälestuste) põhjal loo kokku paneb – inimesed mäletavad asju erinevalt, inimesed tahavad mäletada asju erinevalt ja suur osa inimese “mälust” koosneb tegelikult ainult mingite faktide põhjal tehtud järeldustest.

Nii et hea raamat on. Minu jaoks natuke laialivalguv, aga tal ongi selline stiil.

Uudiseid lugesin ka. Esiteks olin täiega hämmastunud, lugedes, et Eesti pagulaste laagris töötav sotsiaaltöötaja ei räägi isegi inglise keelt – ainus võõrkeel, mida ta räägib, on vene keel. Seejärel meenus, et tõenäoliselt makstakse talle sama palju palka, kui kõigile teistele Eesti sotsiaaltöötajatele, nii et ju see seab omad piirangud. Kolmandaks guugeldasin, kui kaugel Guinea Eestist täpselt asub – peaaegu 6500 km (linnulennult 6300 ja midagi, aga loo peategelane tuli kaubalaevaga). Kui kiiresti kaubalaev liigub? Ehk siis otsesõnu küsib skeptiline Rents kui tõenäoline on, et keegi kannatab terve tee Guineast siia söömata-joomata välja? Rääkimata sellest, et kohale jõudes astub ta kaubalaevast välja ja on järsku – hops! – hoopis reisisadamas. Ise ka ei tea, kuidas ta sinna sai, aga kohal ta on. Mis muidugi ei muuda seda, et pagulaste laagris on asjad kehvasti korraldatud, aga lugu on ikka nagu põnevusfilm.

Teine artikkel, mida tädi Rentsi lugemisnurk teiega jagab, on pigem psühholoogia valdkonnast ja räägib sellest, et lisaks IQ-le ja lapse sotsiokultuurilisele taustale on üheks väga oluliseks lapse tulevikku mõjutavaks teguriks ta enesekontrolli oskus. Ei ole niisama huinamuina, vaid põhineb pikaajalistel katsetel – kuigi ega see üllatav ei ole, et inimestel, kel on parem enesekontroll, on stabiilsem elu. Ja ka õnnelikum, mis on samuti loogiline, sest inimesed, kes suudavad endale seatud eesmärke täita, saavad sellest ju pidevat positiivset tagasisidet, tekib arvutimängu efekt – sa ei võida 100% ja tegevus peab pinget pakkuma, sest muidu ei viitsi aju enam mängida (näiteks rikkuritest depressiivsed koduperenaised), aga sa siiski võidad piisavalt tihti, et mängust mõnu tunda ja et see tasuks ära mõned ette tulevad kaotused. Kui kaotusi on liiga palju, ei viitsita enam pingutada ja võetakse ette mõni teine mäng – või päris maailma puhul hakatakse jooma.

Või kui me keerame selle teisipidi – kui ma mõtlen õnnetutele* inimestele, keda ma tunnen, ei saa ma öelda, et nad kõik on lollid. Päris kindlasti ei saa ma öelda, et nad kõik oleksid vaesed, vastupidi, pooled neist teenivad vähemalt neli korda nii palju kui mina. Aga neil kõigil on probleeme enesekontrolliga, kuigi see avaldub erinevatel viisidel – liigne joomine, (emotsionaalne) liigsöömine, pidev katteta lubaduste jagamine, iga uitmõttega kaasaminek (ja sellega paratamatult kaasnev pettumus) võimetus oma emotsioone kontrollida (näiteks inimene, kes läheb närvi, kui 80aastane vanaema päevapoliitikast aru ei saa) jne. Ja ma isegi tunnen, et mul on aegu, kus ma olen pikka aega järjest tubli olnud ja ühel hetkel ei jaksa enam ja passin Perekoolis – no ja arvata on, et siis tekib nädalaga tunne, et kellele minusugust lugemisoskusega ahvi üldse vaja on, ja on juba raskem uuesti ree peale saada.

Hea uudis on see, et kui enesekontrollioskust parandada, on teoreetiliselt võimalik õnnelikum olla. Halb uudis on see, et kuigi autori sõnul saab seda oskust arendada (vähemalt väikelastel), ei ole sugugi mitte kõik psühholoogid ühel meelel, vaid osad arvavad, et kui sa saamatu pabulana sünnid, siis sa ka õnnetu saamatu pabulana sured. No et sa võid küll pingutada ja joogaharjutusi teha, aga need mõjuvad ainult siis, kui sul selleks sobivad kalduvused niigi olemas on – kui ei ole, avastad end ühel hetkel köit ja seepi ostmas. Või avastavad naabrid hiljem, et sa oled köit ja seepi ostnud. Oh elu elukest.

* õnnetu ei tähenda antud hetkel otseselt depressioonis vaevlevat (mis on tihtipeale ravitav), vaid just õnnetut, sellist üldist eluga rahulolematust.

P.S. Keele-eri – selles kohas, kus ma praegu tööl olen, on hästi tore vene tädi, kes on hästi jutukas, aga räägib kuidagi nii, et absoluutselt kõigest saad aru. St räägib küll palju, aga mitte liiga kiiresti. Aga huvitav on see, et tema meelest on täiesti normaalne mind üheaegselt teietada ja tüdrukuks kutsuda. Mitte et see mind häiriks, sugugi mitte, aga eesti keelest väga erinev.

Advertisements