esp · itaalia

olen täna nohikluse lainel (hispaania ja itaalia keel)

Ei ole mul täna midagi originaalset öelda, sest olen töine olnud ja mõtlen muudele asjadele. Aga teisi loen ma ikka ja tahaks kahe käega alla kirjutada Murca postitusele, kus ta lennujaamadest räägib – no see on nõme, et kujutatakse ette, et lennukiga lendav inimene tahab ainult Gucci käekotti ja Roberto Cavalli käekella ning ehk ka midagi õgida. Lendamine on muutunud nii igapäevaseks, et valdav enamus ei reisi selle pärast, et neil oleks mingi metsikult tähtis multimiljoniline ärikohtumine, vaid inimesed külastavad sõpru, sugulasi, lähevad Soome tööle, lähevad reisile jne. Ma ei usu, et kõigist nendest üldse väga suur protsent seda Cavalli käekella ihaldada oskaks. Mina näiteks ei oskaks, sest mu tutvusringkond ei tea brändidest midagi, nii et ma saan nende ees eputada ainult asjadega, mis reaalselt ilusad on, selle käekellaga uhkustamiseks peaksin ma Mollyle külla minema vms. Küll aga oleksin ma valmis maksma selle eest, et näiteks joogatrenni proovida – sada korda olen tahtnud minna, aga niisama ei leia ju kunagi aega. Kino oleks seal raudselt kasumlik. Jõusaal, et moodsad anorektikud saaksid söömise asemel trenni teha. Oleks ju tore?

Aga jah, keeltest. Ma olen väga uhke, sest pole sel kuul mitte ühestki loengust puudunud. Väike samm inimkonnale… Aga tegelikult on see eelkõige tingitud sellest, et kõige jubedam aine on varahommikune hispaania keel, aga ma ei julge sealt puududa, sest see on nii keeruline, et muidu jääksin ma kohe maha. Me teeme eriti kirveid harjutusi, sest meie õppejõud vahetus – nüüd on selline, kes ütleb näiteks, et teeme nüüd kaudset kõnet ja hakkamegi jooksvalt harjutusi tegema. Vahepeal õpetaja selgitab, mis tingimustel tuleb subjunktiiv ja mis tingimustel subjunktiivi lihtminevik – ja kõik rabavad oma raamatud välja ja vehivad nagu hullud, sest tegelikult pole enamik subjunktiivi lihtminevikku õppinud, aga nüüd on vaja seda kasutada.

Teiseks ei saa ma kaudsest kõnest lihtsalt aru. St ma saan aru, et kui on “ta räägib” või täisminevik (sest see tähistab hispaania keeles lähiminevikku), jäävad verbid olevikku, aga kui on dijo que, läheb olevik lihtminevikuks jne, aga mulle tundub see nii ebaloogiline, et kui tegelikult käib jutt olevikust (ja kui ma inglise keeles võiksin seal olevikku kasutada), siis hispaania keele tunnis kästakse meil siiski verb minevikku panna, sest “ta ütles” on lihtminevikus. No näide:

?Crees que Ana me quiere? – Si, me asegurò que te queria.

No ma saan aru, mis tehniliselt selle muutuse tingib, aga see tundub mulle mõistusevastane. Küsimus käib ju oleviku kohta ja praegune vastus on täpselt nagu “eile küll veel meeldisid”. Inglise keeles ütleks ma siin She told me that she likes you ja keegi ei mögiseks. Okei, tüdruk tegelikult kinnitas seda, mitte ei öelnud, aga inglased räägivadki nii. Sest see on ju loogiline, ei saa alati näpuga reeglites järge ajada. Nii et ma ei ole rahul ja hispaanlased peaksid nüüd oma keelt reformima.

Ja sellega ei ole ka rahul, et itaalia keele õpetaja ütles täna lambist ühe väljendi kohta, et ta ei taha seda meile õpetada, sest eestlased kipuvad seda üle kasutama. Ja nüüd ma ei teagi, mis see ce väljendis Ce l’hai la macchina? – No, non ce l’ho. Loodetavasti on itaallane prantsuse keele tunnis, saan tema käest küsida, sest praegu ma ei saa isegi hästi aru, mille poolest see lause erineb lihtsalt küsimusest “Kas sul auto on?”

Selline keeruline elu.

12 kommentaari “olen täna nohikluse lainel (hispaania ja itaalia keel)

  1. Eesti keeles võid ka küsida, et “sul auto on vä?” Ja kui keegi küsiks, mis see vä seal lõpus tähendaks, siis sa ilmselt vastaksid, et se vä on niisama lisand, mida iseenesest vaja ei ole. Ce sinu toodud näiteküsimuses on niisama lisand (vastuses see muidugi eemaldab vajaduse korrata la macchina’t, aga seda sa ilmselt tead), seepärast ilsmelt õppejõud üritas teid säästa sellest halvast harjumusest seda igale poole toppida 🙂

  2. ma olen kogu aeg arvanud, et ka inglise keeles tuleb öelda “she told that she liked you”, just nagu prantsuse või muidu romaani keeltes, ja et see minevik ei tähenda seal mingit reaalset minevikku, vaid sellises kontekstis tähendab minevikuvorm “ütlemisega kaasaegset”. noh, et see “she” ütles ju oma lause minevikus, järelikult on ütlemise hetkel olevikuline asi kah minevikuvormis.

    1. “ütles oma lause minevikus” selles mõttes, et ütlemine ise oli minevikus.

      mul oli siiamaani mulje, et see ongi selline indoeuroopa loogika: et kirjeldatav tegevus (“ta meeldib mulle”), mis kirjeldamise hetkel on olevikus, läheb samasse aega, mis kirjeldamisverb ise (st kui on “ütles”, siis läheb ka kirjeldatav tegevus minevikku, ja kui “ütleb”, siis olevikku. ja eesti keeles on jälle soomeugriline loogika: et kirjeldamisega samaaegne tegevus on alati olevikus, ükskõik mis ajas kirjeldamisverb on, minevikku läheb see tegevus alles siis, kui ta on kirjeldmisega võrreldes minevikus.

      a ega ma inglise keelt korralikult õppinud ei ole, lihtsalt raamatute lugemisest on nagu selline mulje jäänud.

    2. Inglise kõnekeeles kasutatakse mõlemat. Ma ausalt öeldes isegi ei tea, kas ka grammatiliselt on see olevikuvorm õige, sest eksamil kasutaksin ma igaks juhuks pigem minevikuvarianti, aga rääkides kasutavad nad küll ka olevikku (küsisin ekstra tuttavalt ameeriklaselt järele, aga ei olnud meeles küsida, kas see ka igati korrektne on).

      1. no rääkides juhtub ikka igasugu asju, inimene ei tea lauset alustades, kuidas ta seda lõpetada mõtleb ja lause keskel on üldse juba kümme muud asja meelde tulnud.

  3. Ahh, kui kaua ma seda posti olen oodanud, mu itaalia keele loogikamasin läheb rooste ju, kui sinult sisendit ei ole.

    Grammatiliselt täidab see “ce” seal pronome dimonstrativo rolli ja ci + asesõna + avere korral üteldakse ce (sest kõlab paremini).

    Stilistiliselt, jah, tegemist on pleonasmiga, retoorilise (ja grammatiliselt/sisuliselt ebavajaliku) kordusega, mis kas rõhutab seda objekti, mida ta asendab või annab lihtsalt lausele rütmi juurde. Nagu kordustega ikka, kui seda liiast või valesti kasutada, siis tulem on õudne, aga kui õigel kohal ja parajalt, siis näitab, kui hästi sa keelt valdad.

    Ma arvan, et see on esimene “ilutrikk”, mille eestlased itaalia keeles ära õpivad (sest see on suulises kõnes palju kasutatav) ning siis topivad suurest rõõmust igale poole. Järgmine pleonasm, mis ära õpitakse on “a me mi piace” 🙂

    Vahe? No midagi sellist:
    “Kas sul auto on”?
    “Auto, see sul on?”

    või siis hoopis
    “See autoasi, see sul on ka ikka?” [nüüd sai vist küll italianism]

    1. Hea, et te ikka olemas olete, sest itaallane ütles mulle esmalt, et see ei tähenda midagi, siis mõtles natuke ja ütles, et see ikka midagi tähendab, aga põhimõtteliselt võib selle ka ära jätta. 😀

    2. mul tuli kohe “Coliandrost” see koht meelde, kus Coliandro vana õpetaja, kes ise läheb tema käest abi otsima, peab ikka õiendama, et “kesse siis ütleb, et “a me mi piace”.

      1. ma veel mõtsin, et seda saaks eesti keelde adekvaatselt tõlkida umbes nii, et “”kõige optimaalsem” ei tohi öelda”. või midagi sarnast.

        1. See meenutas mulle natuke üht pareeringut vingujatele, kes vigisesid, et issake, tänapäeva noored ütlevad inglise keeles ka ainsuse tähenduses “they”, kui nad ei taha sugu määratleda, et kuhu see kõlbab, et “they” tähendab ainsust. Pareering seisnes Shakespeare’i tsiteerimises, aga ma kahjuks ei mäleta, mis kirjakohta täpselt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.