Kuidas Rents restoranis ei käinud ehk turisti ving ja hala

Ei ole lihtne turist olla. Kui filosoofiale tugineda, siis meie sotsiaalne reaalsus põrkub sellises olukorras tugevalt teise riigi sotsiaalse reaalsusega. Minu reaalsuses näiteks saab igal pool kaardiga maksta, inimesed räägivad alati inglise keelt (viimati nagu rääkisidki, ei tea, mis vahepeal muutunud on) ja kui ka on sularaha vaja, siis pole probleemi, sest nagunii ei saa puu taha pissilegi minna, ilma et pangaautomaadi vastu varvast ära ei lööks. Aga seekord olen ma suisa hädas, sest inimesed ei räägi ei inglise ega vene keelt ja hispaania ja prantsuse keelega pole ma lolli mängima hakanud. Teiseks oli mul kroone väga vähe, sest eeldasin, et pea igal pool saab kaardiga maksta – kaubanduskeskuses saabki, mujal on ikka niru. Mustlasmuuseumiski jäi raamat ostmata, sest seal kaardiga maksta ei saanud.

Inglise keelt räägib heal juhul iga neljas – ja ma ei räägi tavainimestest, vaid klienditeenindajatest. Kas te kujutate Eestis ette klienditeenindajat, kes ei räägiks ei inglise ega vene keelt? Saksa keelt on kohati kuulda, st seda, mida mina ei oska. 😀 Selleks, et Sirgi postkaardi peale marki saada (sellest tuleb tore üllatus talle, eks), käisin kolmes tubakapoes, kuni alla andsin ja viimases neile monoteatrit tegin.

Täna tatsasin linnas ringi, kuni nälg peale tuli. Arvasin, et olen kaval ja esimeseks valikuks sai Paul´s restaurant. Oligi sihuke nimi. Ei, inglise keelt seal ei räägitud, ingliskeelset menüüd polnud. Teine valik oli LONDON INN. Saate aru, faking LONDON faking INN. Seal ka vaadati mind nagu ma oleksin Marsilt, kui üritasin Londoni keelt kasutada. Aga menüü oli ingliskeelne ja sai näpuga näidata, nii et poleks hullu olnudki, aga selgus muidugi, et kaardiga maksta ei saa. Nii et läksin suures vihas poodi, ostsin spagette, vahukoort, määrdejuustu ja tomatit ja tulin koju ning tegin ise süüa. Věga hästi tuli välja muidu, oleksin peaaegu pilti teinud, aga ei viitsinud.

Mittesuitsetaja jaoks on äärmiselt häiriv ka see, et neil tehakse ikka veel baarides suitsu. Kui ainult jooma on tuldud, kannataks ehk välja, aga sööma minnes tahaks kohe küsida, et mis te nende taldrikutega peenutsete, serveerite äkki otse kasutatud tuhatoosist, kui mul see maitse nagunii kogu aeg kurgus peab olema.

Ahjaa, juuakse muidugi põhiliselt õlut. Sugulane ütles, et suuremates poodides on siidrit ka saada, aga baarides mitte ja eile ma poest iseseisvalt ühtki siidrit ei leidnud ja see, mis mulle küsimise peale anti, on küll hea jook, aga ilmselgelt maitseõlu, ubina ja sidruni maitsega, aga siider ei ole see teps mitte. Nii et siin elades peaks mul isiklik siidrikelder olema, siis saaks hakkama.

Siia otsa tahaks öelda, et tegelikult mulle mu viginast hoolimata täiega meeldib siin, aga seda, miks meeldib, ei oska ma enam seletada. Ilus on ja viisakalt soe ka, kuigi lund ikka paistab siit-sealt, aga kuidagi tore koht on lihtsalt. Ei ole ma ainult jonnimise peal väljas, hea on, et tulin siia.

Advertisements

Ehh

Ma usun, et tegelikult pole ükski mu lugejatest päriselt ei uskunud, et ma blogi kinni panen. Ma olen sõltlane ju juba, need ei muutu.

Tegelikult oli selline aeg, et teadsin, et paar päeva nagunii internetile ligi ei saa, nii et kasutasin seda kavalalt ära, et suurepärast täiskasvanulikku nalja teha. Heh-heh-heh. Mul on koolis ühes aines vaheaeg ja kuna mul üldse ainult paar ainet on, otsustasin, et teen ühe reisi praegu ära, saab korraks hinge tõmmata. Nimelt ei ole Tšehhis mitte ainult mu kallis tädi, vaid ka Euroopa suurim mustlasmuuseum, mida ma vaatama tahtsin tulla.

Selle tulekuga oli ka üks igavane jama. Oli juba kokku lepitud, et saan Tšehhi vahet sõitva sugulasega siia kenasti kohale, kui selgus, et just sel nädalal, kui mina tulla tahan, ta vist ei sõidagi. Ma mõtlesin ja plaanisin ja avastasin, et üks poolatarist sõbranna elab Bialystokis (midagi on ikka Disneylandist kasu ka olnud, ma olen sealt palju toredaid tuttavaid saanud), mis jääb täpselt marsruudi keskele. 1500 km ühe päevaga hääletades ei läbi, aga 700 läbib küll. Nii et otsustasin, et häälega tema juurde ja järgmisel hommikul edasi.

Kui juba kõik kokku lepitud sai, helistas sugulane ja teatas, et ta ikkagi sõidab. 😀 Mis seal ikka, andsin Agatale teada, et vähemalt kohe ei tule (sest tagasiminek oli veel lahtine, sugulane ei teadnud ise ka, kus ta täpselt veel käima peab enne kojutulekut ja kas ma jõuan temaga tagasi või mitte). Coelho andunud fännid ütleksid nüüd, et see kõik oli saatusest määratud ja väljakutse pidi mu pühendumist testima. Öelge-öelge, ega ma pahanda.

Veits oli hirm sees ka, sest Eesti mustlased olid mind hoiatanud, et Tšehhi omad olevat ikka üsna metsikud. Seal on see muuseum nende oma linnaossa paigutatud ka, nii et tädi rääkis, et alles hiljuti oli üks kohtuasi, kus seal tädil käekott tühjaks tehti ja mustlane ütles kohtus, et ta ei saanud midagi parata, tädil oli kotilukk lahti ja seega teda ahvatleti kuriteole. Eestis pole see asi sugugi nii hull, tegeletakse näiteks ennustamisega, aga selle ameti puhul on ju juba igaühe oma asi, kui palju raha ta ennustajale ära tahab anda. Aga noh, kohale ma jõudsin ja elus ma olen. Eks seda näeb, mis seal muuseumis saab ja kuidas ma tagasi jõuan.

Pildil on Tšehhi romad koolipingis. Ei käinud ma neid ise vaatamas, netist leidsin pildi.

Aitab küll

Ausalt öeldes viskab ikka kopa ette küll, kui ühe päeva midagi ei kirjuta ja kohe hakkad meile saama teemal “sa pole juba 24 tundi postitanud”. No milleks? Ma ka ei viitsi kogu aeg. Ja ma ei ole küll vana ega oma peenist ega ole maailmakuulus kirjanik, aga muidu olen ma täpselt nagu George R. R. Martin – I’m not your bitch.

Päikest!

ära siis nuhi teise järel

Perekool avardab maailma. Üks asi, mis mind on juba aastaid hämmeldanud, on nende arusaam nuhkimise osas. Millal iganes keegi kirjutab, et mees jäi näiteks armukesega vahele, sest naine võttis telefoni vastu ja kuuleb “Siin Reelika, Siimu göölfrend, kas Siim ise ka kodus on?” – ilmub kohale terve hulk naisi, kes ütlevad, et mida sa, tropp, nuhid, pole ime, et mees petab, kui sellise haige naisega koos elab. Ma iga kord mõtlen, et ei tea, kas me oleme siis mõlemad imelikud, sest minu meelest on see normaalne, et kui ma olen parajasti läinud näiteks välja postkasti juurde ja mu telefon toas heliseb, vaatab K, kes see on, ja kui ta seda inimest tunneb, siis võtab vastu ja vastavalt jutule ütleb, et ma helistan tagasi või oskab ise vajalikud jutud ära rääkida. Kui K sõbrad helistavad, siis ma enamasti vastu ei võta, aga seda sel lihtsal põhjusel, et neil on üldiselt spetsiifilised jutud ja ma ei oska vastata küsimusele selle kohta, mis jämedusega kitarrikeeled K viimati ostis. Kui ta ema või mõni meie ühine sõbranna helistab, siis võtan vastu küll. No ja lisaks inimesed, kelle puhul me kumbki ei taha vastu võtta ja teeme:”Ei, räägi sina temaga!” Aga see ei ole teemaks.

Lugu läheb veel hullemaks. Me oleme “nuhkinud” ka üksteise sõnumites. Kui keegi saadab mulle smsi oma uue aadressiga või telefoninumbriga ja K-l seda vaja on, pean ma normaalseks, et ta seda sealt vaatab. Vastupidi ka. Ma kujutan ette, et kui selle käigus näeks, et sõnumi on saatnud ka keegi, kelle nimeks on näiteks “AnaaliAnnika”, siis tõmbaks küll seda ka lugema, aga veel ei ole sellist asja juhtunud.

Ja veel hullem – ma olen K-le helistanud ja palunud, et ta mu postkastist mulle mingist meilist vajalikku infot vaataks. Ta teab seda parooli. Blogi parooli teab ka, et noh, kui mulle tellis peaks pähe kukkuma, siis saab otsustada, kas jätab selle ilmarahvale vaatamiseks või paneb kinni. Facebook tuleks nagunii kinni panna. Jah, vanasti tehti testament, et oma varanatuke pärast surma laiali jagada, nüüd lepitakse varakult kokku, mis virtuaalmaailmast saab.

P.S. Kirjutan ma täna blogi üldse selle pärast, et olen pisut haige ja passin viisakalt kodus. Haige olen ma selle pärast, et ma olen loll. Igal kuradima aastal, kui esimene lumi maha tuleb, pean ma seda ikka maitsema (mitte maast, vaid kuskilt puuoksa pealt) ja alati on hiljem kurk valus. No aga ega loll ei õpi.

La doppia ora 2009

Mulle ei meeldi thrillerid, vahel harva veab ja on tõesti terve filmi väga huvitav jälgida, aga tavaliselt on nii, et ei viitsi isegi mõelda, on see siis nüüd tõsi või toimub kõik kellegi peas. See konkreetne film läks ka minu jaoks lihtsalt tüütuks, ainus mõte oli, et no kaua saab emotseda ja lolli mängida. Lõpus veel mõtlesin veidi, et mis see mees nüüd teeb, aga ka selles pettusin. Ei meeldinud, ei taha, ei ole äge.

need kohad, kus midagi asjalikku räägitakse

Tahtsin lihtsalt öelda, et mul pole õrna aimugi, kus need kohad on. Mina tahaks viimasel ajal kogu aeg ilmast rääkida. No et eile oli liiga külm ja täna on juba hulga parem jne. Muud nagu ei olegi peas huvitavat, tööst ja koolist ka ei viitsi rääkida ju.

Ahjaa, keeli tasub õppida. Sain teada, miks ma üht hispaania sarja kuidagi ei leia, kui ma panen otsingusse näiteks s01e10 – sest hooaeg (selles mõttes) on hispaania keeles temporada, mis teatavasti algab hoopis teise tähega kui season. Selle teadmise abil sain omakorda teada, miks sarjadele lausa paradoksaalselt vähe torrenteid on (sest muidu pidavat hispaanlased maailma suurimad netipiraadid olema, vähemalt sellist statistikat jagas meile meie õppejõud – aga samas olen hispaanlaste käest kuulnud ka, et nad olevat maailma suurimad joodikud, mis on pehmelt öeldes pläma) – aga selle pärast, et sarju saab nagunii netist vaadata. Näiteks sarja “Aguila roja” ehk “Punane kotkas”, mida meie õppejõud meile soovitas (tahaks öelda, et see on lastekas, aga seal näitab nii palju paljast ihu, et vist siiski mitte, pigem lihtsalt kerge meelelahutus), saab ka netist vaadata.

Mis siis veel viimasel ajal silma on torganud? See, et inimesed identifitseerivad end läbi töö. See ei ole muidugi mingi uudis, kui inimene KÄIB tööl. Aga mul on viimasel ajal mitu korda juhtunud, et küsin inimese käest, keda ammu näinud ei ole või kellega üldse esimest korda kohtun, et millega ta siis tegeleb ja kuulen vastuseks:”Mitte millegagi, ma olen hetkel töötu.” Mul on raske uskuda, et inimene tõesti istub päev otsa ühe koha peal ja vahib lakke – ilmselt ta ju kasvõi koob või loeb raamatut või peab blogi või vms. Või olen ma tõesti sattunud rääkima inimestega, kes tegelikult ise ka arvavad, et nende elu on meeletult igav? Või oleks häbi öelda, et “hetkel tegelen põhiliselt kudumisega, näed selle mütsigi tegin endale ise”? Rääkimata sellest, et ühel juhul selgus, et inimene on tegelikult lapsega kodune ja kirjutab selle kõrvalt magistritööd, et kevadel lõpetada, st ei maga niisama jalad seinal.

Õnneks pole see suhtumine päris kõigil sees. Näiteks guugeldasin ükspäev ühte meie nooruslikku välisõppejõudu, et teada saada, kui vana ta on. Leidsingi ühe video, mille kohta ta ise ütles, et ta tutvustab selles ennast – ja ta ei rääkinud selles videos mitte sõnagi oma vanusest, õpingutest (ta tuli siia programmiga, milles osalemiseks peab vähemalt baka olema, nii et midagi ta ilmselgelt õppinud on), vaid hoopis “see on minu jalgratas, sellega ma vuran mööda linna” ja “need on pelmeenid, neid ma söön meeleldi”. Ja ausalt öeldes sain ma sellest videost tema kohta tunduvalt rohkem teada, kui mingid kuivad faktid sünniaja või hariduse kohta öelnud oleksid. Muidu oleksin arvanud, et ta on näiteks 24aastane arhitekt, aga nüüd arvan, et ta on lahe.

Cat Run (2011)

Kasutan seda sõna, mida kõik vihkavad, ja ütlen, et Cat Run on huvitav film, selles mõttes, et ma vahelduseks päriselt tundsin huvi, et ei tea, kuidas see kõik küll lõppeda võiks (kuigi ega see lõpp mulle tegelikult ei meeldinud). Need, kellele Cabin in the Woods meeldis, meeldib see kindlasti ka, sest taas kord tehakse nalja tavapäraste žanripiiride ja klišeede üle, ainult selle vahega, et need on vahelduseks päriselt naljakad. Tavapärane detektiivifilm keeratakse nii hullult üle võlli, et vahepeal on rohkem totakas kui naljakas, aga minu jaoks kõnnib päris hästi seal totra/labase ja naljaka piiri peal.

  • Kategooriad