Tuleb leppida sellega, mis meil on. Asi sai alguse sellest, et 26. septembril jõudis Prantsusmaa kinodesse “Enesetapupood“. See räägib perekonnast, kes ühes uhkelt depressiivses linnas peab poodi, kust saab osta kõiki enesetapuks vajalikke vahendeid. Äri on üsna edukas ja kaup on nii kvaliteetne, et poe reklaamlauseks on “Surm või raha tagasi”. Pilti selle linna elanikest näete ülal. Igatahes sünnib perre ühel päeval pisipoeg – ja naeratab. Perekonnal muidugi suud-silmad häbi täis, sest mis sa sellisega nüüd peale hakkad. Ma tahaksin hirmsasti seda näha – aga hetkel ei ole netis midagi saada ja kuna see läheb ainult Prantsusmaa ja Belgia kinodesse, ei oska keegi öelda, millal see kunagi DVD peale võiks jõuda, nii et võimalik, et saan selle alles jõuludeks. Nii et tõmbasin endale hoopis audioraamatu ja hakkasin alternatiive otsima, sest ausalt öeldes mõjusid hiljuti vaadatud õudukad mulle nii, et tahaks nüüd midagi teistsugust vaadata.
Nii et “Enesetapupoe” ja igasugused õudsad asjad jätsin ajutiselt kõrvale ja võtsin ette hoopis kaks teist multifilmi – “Paanikaküla” (2009) ja “Belleville’i kolmikud” (2003). Algus oli üle kivide ja kändude – tahaks ju koos K-ga vaadata, aga selgus, et esimesel olid subtiitrid minutijagu paigast ära (“mina ei viitsi nendega jamada”) ja teisel ei olnud neid üldse, nii et pandi mossis näoga need kinni ära ja nii ta jäi. Täna ajasin siis esmalt subtiitrid jonksu ja teiseks avastasin, et “Belleville’i kolmikutes” põhimõtteliselt juttu ei olegi, see on üks neist lugudest, kus kõik sõnadeta edasi antakse. Nii et katse kaks.
Kolmikutefilmiga alustasimegi. Ma arvasin alguses, et tegu on mingi poolmuusikaliga, sest treileris on põhirõhk neil tantsivatel ja laulvatel õdedel. Tegelikult on loo keskmes pildil olev poiss, kelle tuju vanaema parandada üritab. Läheb aga kehvasti ja poiss röövitakse ning kolm õde tulevad appi teda otsima. Tegelikkuses meeldiski film mulle täpselt selle hetkeni, kus poiss jalgratta saab (seitsmes minut? või äkki veab kümnendani välja?), edasi läheb lihtsalt kuidagi tuimaks ja tumedaks see lugu. Ainuke karakter, kes mulle siiralt meeldis, oli vanaema, kes oli nii hea kui naljakas, üldises plaanis häiris mind väga, et kõik olid nii koledateks joonistatud (isegi sellest nunnust kutsikast sai hiljem paks kole volask) ja isegi siis, kui asjad liikusid heas suunas, oli kogu aeg selline tunne, et tulevik on tume. K ütles ka pärast vaatamist, et sellest jäi küll kehv tunne sisse, kuigi otseselt midagi väga halba seal ei juhtunud, lihtsalt totter lugu oli. Ahjaa, tunnuslaulust on ka lõpuks kopp korralikult ees, sest seda lastakse umbes miljon korda. IMDB hinne – 7.7. Kuidas? KUIDAS???!!!
.png)
“Paanikalinna” reklaamiti kui absurdset värki ja see iseloomustab seda päris hästi. Kuna eelmise multika valguses arvasin, et pole hea mõte K-d veel ühte Prantsusmaa asja vaatama sundida, nautisin seda üksinda. Seda on IMDB-s hinnatud 7.2 punkti vääriliseks, aga ütleme nii, et selle põhjal ma enam väga suuri lootusi ei hellitanud ja idee suvaliste kättejuhtunud mänguasjadega filmi tegemisest ei tundunud just kõige paljulubavam. Tegelikult polnud see sugugi nii hirmus. Ei olnud eriti hea ka, totrad prantsuse naljad nagu ikka, aga see ei ole prantslaste süü, et neil kehv maitse on. Kui sa peast prantslane oled, tasub täitsa vaadata, muidu jääb isegi vihmasel pärastlõunal üsna kesiseks.
Pärdikute päevaraamat 
Väga salapärasele kommenteerijale – ma olen vaadanud küll erinevaid asju, aga siiani pole leidnud õiget asja. Mis on ka mõistetav, sest see, kui millegi kohta on kirjas, et tegu on DVD-ripiga ja samas asi jõudis kinno alles nädala eest, on üsna tõenäoline, et tegelikult mingit DVD-d veel olemas ei ole.
Aga lohutan sind sellega, et kui enne ei saa, siis eks ma jõuluks ikka selle plaadi saan. Võin ju vahelduseks paar eurut maksta kah.
Hoia PÖFFi animafilmide alaprogrammil silma peal – ehk tuleb see “Enesetapupood” sinna.
muide, mulle see “Paanika” meeldis – mul on üldse absurdihuumori vastu nõrkus, olgu see inglise või prantsuse või mingis muus versioonis. üks selle filmi hästi huvitav külg oli minu jaoks see, et see narratiiviloogika oli seal just selline, nagu laste mängus. mu arust ei ole see asi, mida täiskasvanud kuigi tihti ära oskaks tabada. Isegi dialoogid olid sellised, nagu lapsed peavad, kui nad täiskasvanuid mängivad. noh, et kui nad mängivad mingeid lollakaid täiskasvanute asju, millel nende arust veel mõtet ei ole aga mis neile siiski lõbu pakuvad.
Eric ja Ramzy meeldivad mulle umbes samamoodi, kui hästi järele mõelda. Kaks suurt last.