Ma olen Tartu

Täitsa juhuslikult avastasin, et sellel heal laulul on ka äge video:

oled sa poliitik või möku?

Ma olen ikka loll. Täitsa huviga jälgisin, et mis nüüd Andrei Korobeinikust saab – st seda ma muidugi ei eeldanud, et mõni poliitik ise ainult selle pärast tagasi astuks, et ta vahele jäi sellega, et ta (ise juhtimisõiguseta olles) iseenda firmalt autot rentis, aga niivõrd loll olin ma küll, et eeldasin, et ju ta vähemalt avalikult vabandama sunnitakse vms. Tegelikkuses see muidugi ei huvitanudi kedagi peale Elu24.

Ei olegi siin muud, kui tsiteerida Eesti tunnustatuimat poliitteadlast Vellot:

Reformierakonna intellektuaalne potentsiaal vist hakkab hääbuma. Siim Kallas suutis omal ajal stiilselt 10 milkut orbiidile teleportida, praegu aga seksib Korobeinik 400 EURi nimel mingi Honda Accordiga, Meikar nutab 1000 EURise kilekoti pärast ja Luik nuiab Ugandast hommikusööki…
WTF, no sellise kaliibriga pisitussude kätte küll ei julgeks riiki jätta! Go big or go home!

Teiseks ei tohiks üks õige poliitik lasta endale pähe kusta. Mida Andrei praegu tegi? Ainult mök-mök-mök, sedagi ilmselt võõras keeles. Vat Itaalias teatakse, kuidas asjad käivad. Näiteks kirjutab Õhtuleht just Vabaduse Rahva Parteisse kuuluvast Antonio Piazzast. Nimelt on Antonio ühe Lombardia maavalitsuse allasutuse direktor – ja kuna see pole tema süü, et mingi idioot on uksele kõige lähemal olevale parkimiskohale invamärgi peale kritseldanud, on ta kõik seal töötatud aastad seal ka parkinud. Kui mingi invaliidist Giuseppe selle peale politsei kutsus ja poliitikuhärra Jaguarile trahvi tehti (ja lisaks veel koha vabastamist nõuti), ei jäänud Antonio vastust võlgu, vaid nüsis Giuseppe autol kaks rehvi noaga läbi. Kui telekanal seepeale talt kommentaari küsis, vastas ta igati loogiliselt, et:

a) ta on alati invakohale parkinud (ta ei hakka ju mingi invaliidi pärast oma Jaguari ümber parkima) ja

b) auto oli nagunii ainult pooleldi selle koha peal, teine pool oli lihtsalt keelualas (nii et tegelikult polnudki mögisemiseks nagu põhjust).

Õpi, Andrei, nii tuleb valijatega suhelda.

Seletage lollile (Hunger games)

Sai igavusehoos seda suurepärast šedöövrit vaadatud, aga kuna ma olen liiga loll, et lastefilmide suurt kunsti mõista, ei saanud ma päris hästi aru. Nii et mõned küsimused:

• Kes kurat on see poiss taga paremal? Sellest, mis näoga ta vahepeal ekraani kõõritas, võiks arvata, et ta käis selle Katnissiga, aga miski muu sellele nagu otseselt ei viidanud. Hüvasti jätma võib ka lihtsalt parim sõber tulla ju. Ja kui temast filmis isegi nii palju juttu ei ole, et vaataja aru saaks, kas ta on siis peika või mitte, miks ta siis ikkagi kadedalt ekraani kõõritama on pandud?
• Mis kurat nende sponsoritega oli? Tund aega räägiti ainult sellest, kui oluline on sponsoritele meeldida, sest siis saab igasugust manti – ja kui siis lõpuks asjaks läks, sai ainult korra mingit salvi ja seda ka mitte niisama, vaid mentor pidi seda lunimas käima.
• Kes kurat arvas, et see virtuaalne mets võiks loogiline ja usutav olla? Hell no! Isegi lastefilmis ei tundu see usutav, kui keegi räägib elektroonilistest mesilastest ja ütleb, et nüüd teeme siin ekraanil sõrmega klõps ja kohe kasvab metsas põõsast tiiger välja. Miks nad ei oleks seda võinud siis kasvõi maagiaga selgitada, et see natukenegi usutav tunduks?
• Kas see pidi lõpp olema? See ei ole ju lõpp, kui keegi lihtsalt rongi pealt maha astub. Ma saan aru, et tuleb teine osa ja, Taara avita, ilmselt ka kolmas, aga see ei ole ju veel põhjus, et lihtsalt suva koha pealt lint läbi lõigata. Hea, et üldse poole võitlusstseeni pealt pooleli ei jäetud.

Tüdruk oli muidu ilus ja vedas tõelise Eesti naise kombel meest läbi elu kaasa nagu raudpommi jala küljes, nii et muus osas ei kurda, väga realistlik, hingemattev ja peaaegu oleks pisar silma tulnud, kui mõtlesin, millega nad Lenny Kravitzi peret ähvardama pidid, et ta selles filmis mängima nõustuks.