Tüdinuna moodsast Ameerika saastast ja heitunud sõpradest, kes väidavad, et võiks juba teha joomismängu, kus tuleb pitsi tõsta iga kord, kui ma Prantsusmaad mainin (ja läks!), otsustasin vahelduseks Itaalia kinoga tutvuda. Tegelikult olin huvitatud just moodsast kinost, nii et võtsin ette ainult filmid, mille väljalaskeaasta algab numbriga kaks, aga kuna “Jalgrattavarast” ka neil lehtedel nii palju soovitati, otsustasin siiski ka seda vaadata. Tegu on väga-väga sünge looga mehest, kes saab pärast sõda lõpuks tööle plakatite kleepijana – kuid esimesel päeval varastatakse tema jalgratas, mis on tööl käimise eelduseks. Seega hakkab ta oma jalgratast mööda linna taga ajama ja kuna tegu on realistliku filmiga, ei suju see sugugi nii mõnusalt, kui loota võiks. On küll hea film, aga parajalt masendav. Hea on, et selle kõrvale õunakooki sai.
Teine film on päriselt kaasaegne, aastast 2003. Pealkiri tähendab “Ma ei karda” ja see oli täiega äge. Point siis selles, et 10aastane Michele elab pisikeses külakeses, kus teisi inimesi on üsna vähe – ja avastab ühel päeval, et ühe mahajäetud maja juures on sügav auk ja sellesse auku omakorda on aheldatud temavanune poiss, kes on väliste märkide põhjal seal juba üsna kaua olnud ja tema ümber toimuvast suurt midagi ei taipa. Kuna ümberringi on parajasti mingid segased asjad käimas, ei julge ta sellest kellelegi rääkida ja üritab asja oma noore mõistuse abil lahendada.
Laste mõttemaailm on hästi edasi antud, samuti on toimuv piisavalt sürr ja piisavalt huvitav, nii et naelutab vaatama küll. Soovitan soojalt.
Pärdikute päevaraamat 