Uncategorized

Eriti kultuurselt kultuuriüritusest

No kas ei ole ilus poiss? Nagu juba öeldud sai, läksingi ma Novosibirski Sümfooniaorkestrit kuulama. See on poiss, kes esimese poole ajal klaverit mängis. Ta nimi on Lukas Geniusas. No tõesti, miks mul selline nimi ei ole? Kontsert oli muidu hea, aga vahepeal oli muusika nii äkiline, et minu kõrval magav meesterahvas ärkas ehmatusega üles – kuigi see on muidugi kivi helilooja kapsaaeda. Mulle uni peale ei tulnud ja tundus, et teistele ka mitte. Inimesed elasid hullult kaasa ja vahepeal trampisid jalgu ja nõudsid lisalugusid. Väga äge oli näha, et inimestele nii väga meeldis.

Ahjaa, olulistest asjadest. Sotsiaalne printsess Rents oli sotsiaalne printsess. Kaaslane tutvustas mind vaheajal oma sõbrale Mikule. Umbes minut hiljem küsis Rents:”Oi, aga sinu nimi oli ju Jaan? Tead, ma tean veel ühte Jaani…” Tüüp ei öelnud mitte midagi, naeratas viisakalt, Krõõt oli see, kes hiljem omavahel olles mainis, et Mikk on ikka Mikk ja mitte Jaan. Selle pärast minust ei saagi kunagi sotsiaalmeedia staari, et kui Ingrid minuga juttu ajama tuleks, kutsuksin ma teda hetke pärast sujuvalt Piretiks. Või tõenäolisemalt familiaarselt Inxuks, sest ei ole see teatud blogi ka minust niisama mööda läinud. Igatahes, Mikk, kui sa seda loed, siis ma tean nüüd, et su nimi on Mikk. Päriselt!

Ja veel – iga kord teatris käies torkab silma, kui palju seal venelasi on. Tartus ei ole venelaste osakaal väga kõrge, aga kultuuriüritustel on neid alati väga palju. Iga kord, kui mõni Tartu oss tibladest räägib, tahaks tal kõrvast kinni võtta ja ta (ilmselt esimest korda ta elus) ooperisse viia, et ta näeks, kuidas need “tiblad” aega veedavad sel ajal, kui tema sõpradega õlut joob. Sest ma saan aru, kui öeldakse “tibla” ja räägitakse mingist Kopli narkomaanist, aga keskmine Tartu venelane selle sõna alla hästi ei mahu. Samasse aknasse läheb tänane Postimehe uudis, kus räägiti 14aastasest, kes 17aastase tappis ja hakkasid tulema kommentaarid teemal “No mis rahvusest ta on?” ja “Raudselt on russ”. Ei tea, millal saab näha kommentaare teemal “jälle üks eestlasest mõrtsukas”. Aga see ei ole täna teemaks, netikommentaatorid tekitavad lihtsalt vahel tunde, et keskmine kommenteerija on nagu amööb ja ma ei viitsi mitut eraldi postitust teha.

Igatahes, jätkame kultuuriürituse teemadel. Võite mind ju hukka mõista, sest ma panin jalga mugava 2 cm kontsa ja olin nende kingadega oma (naissoost ja kõrgetel kontsadel) kaaslasest vähemalt kümme cm lühem, aga siis, kui tema hakkas pimedas mööda Karlova auklikke tänavaid kodu poole koperdama, sain mina lohva-lohva mugavalt kodu poole kooserdada. Ja astusin millegi sisse, mille sisse ma poleks kohe sugugi tahtnud astuda, ei uute ega vanade kingadega, aga see on taas juba hoopis teine jutt ja mitte sugugi nii kultuurne.

Panen hoopis ühe video ka, kus Geniusas Rahmaninovi mängib, saate umbes aimu:

6 kommentaari “Eriti kultuurselt kultuuriüritusest

  1. Edgar oli selle poisi nimi, kes ära tapeti. (Õudselt kaju sellest poisist, eile paberlehest lugesin; kui oleks olnud Andrei, oleks ikka õudselt kahju olnud; jube lugu) Paberlehes vähemalt tapja nime kirjas polnud, mitte et seal mingit vahet oleks.

  2. Minu arust Tartu kontserdipublik on alati eriti emotsionaalne. Nagu mingi metamorfoos toimuks tavaliste sulgunud inimestega. Või on nad äkki tõesti emotsionaalsed venelased, ma ei tea. Aga eks ma ise ka vahel olen täiesti ennastunustavalt aplodeerinud. Nakkuslik tava. 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.