Mul on tihti nii, et ajan mingit asja, mis on minu arvates täiega huvitav ja järsku avastan, et inimesed minu ümber tegelevad tegelikult millegi sarnasega, see pole lihtsalt kunagi jutuks tulnud või on neil need ideed tekkinud alles minuga samal ajal. Näiteks kirjutan etnoloogias lõputööd Eesti romadest ja nüüd avastasin, et üks inglannast fotoajakirjanik Ciara Leeming, kelle tegemisi ma juba mitu aastat olen vahepeal jälginud, aga kelle blogisse ma juba kevadest saadik sattunud ei olnud, andis välja raamatu Inglismaal elavatest romadest ja kajastab seda teemat ka oma blogis, kuigi need, kellel just selle teema vastu sügavam huvi on, saavad muidugi just selle projekti blogi lugeda ja ta muud mõtted vahele jätta.
Kuna Inglismaa on üks suur sulatusahi, on see väga huvitav ülevaade. Näiteks pildil kujutatu, mis esmapilgul silma ei torkakski, oleks Eesti mustlaste puhul äärmiselt ebatõenäoline. Naised võivad pükse kanda küll, aga emad seda üldiselt enam siiski ei tee – mitte ainult Eestis, vaid üldiselt ka teistes riikides. Selles konkreetses Tšehhi kogukonnas kannavad aga pükse ka vanaemad ja saidil oli isegi pilt sellest, kuidas kaks naist dressides surnuaias haudu külastasid.
Tore on ka see, et raamatus piirdus fotograaf pigem pildistamisega ja lasi inimestel endil rääkida sellest, mis neile oluline tundub, nii et seal on muuhulgas juttu feminismist, usust jms, mis kellelegi südamelähedane on. Elvira/Romana, kellega Ciara kõige tihedamat koostööd teeb, on muidugi lühikese ajaga uskumatult kaugele jõudnud – Inglismaale saabus ta ilma oma tütreta, et esmalt mingi elu paika panna, alustas lendlehtede jagamisega jne. Kahe ja poole aastaga sai temast diplomeeritud tõlk, pere on taas koos ja ma ei tea, kui oluline see talle endale on, aga muuhulgas on ta kutsutud ka kuninglikule lõunasöögile, et teda ametlikult tunnustada. Inglaste jaoks on see igatahes väga uhke värk, seda enam, et ka kuninganna ise oli seal.
Muuhulgas armastavad UK-s elavad noored Tšehhi mustlased hiphoppi ja teevad seda ka ise. Minu meelest laulab Lil Bengz küll tšehhi keeles, mitte mustlaskeeles, aga üsna äge:
Pärdikute päevaraamat 