Võtke siis targemaid kuulda

Mitte ainult targemaid, vaid suisa indigotarku. Vahendan Kati Saara Vatmani blogist:

„Planeet Maa on alustanud pooluste vahetamist. Sellest, et globaalsed muutused on alanud, annab aimu loomade – eriti aga kalade, eesotsas vaalade-delfiinidega – käitumine ning lindudega toimuv – ja mesilaste võimetus korjelt kodutarru tagasi lennata,“ ütlesid täna indigo-targad, kes kahe etenduse vahel meil Soonel keha kinnitamas käisid. „Lisaks planeedi telje nihkumisele teeb kogu maakoor tiiru ümber planeedi – millega kaasneb kolm ööpäeva kottpimedust. Oleme vastavaid andmeid uurinud nii ametlikust kui põrandaalusest varamust ning kõigi allikate ühine seisukoht on: Eestil läheb see kukerpall hästi – oleme ühtsel platool, mis apokalüpsise käigus ei rebene. Seega on nüüdsest mõistlik kodus ja kallitega koos püsida, mitte rännata. Ja kui see pime kolmepäevane aeg on, siis mitte kuhugi joosta – see möödub, rahu ainult rahu. Ja rõõmsat ootust – Maarjamaal on pärast seda Suurt Sõitu läbi Värava vahemereline kliima. Mis võiks meil selle vastu olla.“

Minul on ausalt öeldes hirm nahas, kui ikka maakoor juba planeedi ümber tiirlema lööb, pole see enam naljaasi. Seda enam, et paar reisi on ka plaanis ju, see oleks küll niru, kui jõuan Poola ja vaatan, et enam edasi ei saa, ainult sügavik haigutab tee peal ees. Aga no mis sa ära teed, vähemalt saame selle vahemerelise kliima lõpuks, ehk viitsin ka mina siis peenraid tegema hakata – muidu ma magan selle õige aja kogu aeg maha, aga kui see ikka mitu korda aastas on, siis saan ehk minagi jaole.

Pilt on lihtsalt äge, tegu on 3D-joonistusega. Vähemalt siiani pole veel keegi öelnud, et sealt sügavikest sellised peletised välja ronima hakkaksid.

Tänan, kallid sõbrad

Liiga paljud juhtisid eile mu tähelepanu sellele, et Forbesi sõnul olevat antropoloogia koos arheoloogiaga kõige kehvem erialavalik. Tänks, sõbrad. Ma tegelikult julgen küll arvata, et silmas peeti bioantropoloogiat, kui ta juba arheoloogiaga ühes pundis oli, mis on iseenesest naljakas, sest bioloogiline antropoloogia on ju ikka korralik reaalala, aga palju tänapäeval neid kondiuurijaid ikka vaja on. Kultuurilisel antropoloogil on selles mõttes lihtsam, et tema eriala on tunduvalt vähem kivisse raiutud ja on rohkem valikuid, mis ei ole ehk otseselt erialased, aga kuhu ta siiski edaspidi sobiks. Teine asi muidugi see, et antropoloogidel (nii minusugustel kui neil kondiuurijatel) sõltub erialase töö leidmine tihti ka sellest, kui kinni nad mingi maajupi küljes on – ühes väikelinnas on ilmselt tööd tunduvalt raskem leida, sest ega antropoloog ei ole nagu ämmaemand, keda igal pool hädasti vaja oleks. Lisandväärtust loome me.

Teemavahetus. Naabrimees käib minu käest vahepeal ikka küsimas, kas ma koeri jalutama ka viin. Ei vii, toas hoiangi. Välja ka iga päev ei vii, korra nädalas ehk, muidu käivad kastis. Nagu mis küsimus see selline on, arvata on, et koerad vahepeal ikka tahavad jalga ka sirutada, ma lihtsalt ei jaluta nendega hommikul kell seitse ja ei hakkagi jalutama. See on pigem nende inimeste teema, kellel ei ole muud võimalust või on selleks konkreetne põhjus. Näiteks kui Atu väike oli, tuli ta korralikult ära väsitada, et tal ei tekiks soovi Terminaatorit mängida, Oskar veetis oma titepõlve üksindusaja puuris, sest tema oli ikka hullumeelne ja tahtis närida ka juhtmeid, elektripirne jms, nii et siin tuli mängu juba turvalisuseküsimus. Lahtiselt hakkas ta üksi kodus olema alles pooleaastaselt või nii, kui kombed juba paranenud olid.  Aga üldises plaanis on neil selles osas vedanud, neil on väga harva perioode, kus nad peavadki kaheksast viieni üksi kodus olema. Atu, muide, ei tahagi viimasel ajal eriti väljas käia. Jalutab muidugi üsna hea meelega, aga kui niisama välja pissile viiakse, seisab ukse juures ja küsib tuppa tagasi, eriti kui mingitki seenevihma tibutab. Ja siis tuleb teda viisakalt paluda, et ole nüüd tubli tüdruk, käime ikka väljas ära.

Teemavahetus – tere tulemast tagasi, hullumeelne Maksikoer Mad.

P.S. K käskis küsida –  kust Tartus Merelõvi kingamääret saab, teab keegi?