Liiga kaua olen seda hinges kandnud

Teate, iga kord, kui ma mööda Ülikooli tänavat jalutan, ajab närvi. Seal on nüüd uus koht, mille nimi on City Lounge. Jaa, muidugi, ma elan Tartus. Ma tean, et ma elan Tartus. Ongi selline vaikne kohakene, ei ole meil siin ei pilvelõhkujaid ega laundže – aga kas on siis kohe vaja seda nina alla hõõruda? Kas on vaja maakat MÕNITADA?

Muuhulgas kuulsin PRAEGU, oktoobri lõpus, et septembri alguses avati Vanemuise tänava SEB hoones uus Aasia söögikoht Vaga Mama. Ma kõnnin sealt IGA PÄEV mööda ja ma ei ole kordagi märganud mitte ühtki silti vms, mis viitaks sellele, et seal midagi olla võiks. Aeglane märsilohistaja, noh. Ma ei tea, kas mul on siis silmad kinni seotud tavaliselt või midagi. Hinnaklass jääb muidugi ka tudengi haardeulatusest välja, aga päevapraadi oleksin ikka proovinud.

A Single Man (2009)

See on kurb film. 1960ndatel elab üks inglise professor Los Angeleses üksi ja õnnetuna, sest tema partner, kellega ta 16 aastat koos oli elanud, suri autoõnnetuses. Kuna homoseksuaalsus on paha-paha, ei kavatsenud perekond talle ta boyfriendi surmast teatadagi, sest teda ei tahetud matustele. Nii et nüüd ta siis elab ja üritab hakkama saada, aga ega see eriti hästi välja ei tule. See läks südamesse küll, ma elasin talle ikka väga kaasa. Oma osa andis ilmselt ka Shigeru Umebayashi ja Abel Korzeniowski tehtud soundtrack, mis on väga hea.

Režissööriks on Tom Ford, kes on teatavasti ka ise gei ja oma mehega 26 aastat koos olnud, nii et arvata on, et teema on talle südamelähedane. Koguni nii südamelähedane, et kuna see oli tema esimene film ja rahastajaid oli raske leida, finantseeris ta seda ise. Tasus ära küll. Kuna ta muidu tegeleb eelkõige moeloomega, näeb filmis ka palju ilusaid riideid ja riietus ja stiil on väga ajastutruu. Lisaks on stseenid viimse detailini väga läbimõeldud, visuaalne pool on tema jaoks ilmselgelt väga oluline, nii et paljudes kaadrites torkab silma see, et näidatakse otsekui erinevaid võtteid. Minu arvates on see film väga hästi õnnestunud, jõuab vaatajani ilma liiga läägeks muutumata ja on samas säilitanud ka oma kunstilise taotluse.

P.S. Need nunnud koerad, keda filmis kasutati, on ka päris elus Tom Fordi omad.