Kuna on palju inimesi, kes ei jaksa ära oodata, millal nende elus midagi muutub, ja kes otsivad väljapääsu filmi- või kirjandusmaailmast, teostest, kus on juba midagi muutunud, siis ütlen ära, et Walking Deadi teine hooaeg algas tunduvalt normaalsemalt. Muidugi emotsetakse, aga vähem. Poisile on lõpuks relv kätte antud, mitte ei hoita teda jätkuvalt mähkmetes. Tundub, et peakangelasel on lõpuks ometi eide mölast kopp ette saanud, nii et ta ei viitsi seda enam eriti kuulata – mis tähendab, et ka meie ei pea seda tegema. Ja kohati on isegi mõni nali sisse sattunud. Pluss muidugi see mõõgaga tädi. Ameeriklased ei tee viimasel ajal vist ühtki sarja neegritädita, kelle puhul mõtled algusest peale, on ta siis nüüd lesbi või ei. Vähemalt on, millele mõelda sel ajal, kui Lori jälle räägib midagi sellest, kuidas on ikka jube, et normaalse mustriga kardinaid saada ei ole.
Ahjaa, kui eelmisel aastal oli Rick lihtsalt egoboostiga loll, siis sel aastal tundub ta tropp ka olevat. Ajab närvi küll, st tekitab emotsiooni.
Edit: Ma ei saa ütlemata jätta, et peategelaste perel pole ilmselgelt ka koera olnud. Esimeses osas oli nimelt episood, kus Rick hakkas koerakonservi peale emotsema, sest ega ameeriklane ometi koeratoitu ei söö. Minul on küll just põhimõte, et ma ei annaks oma koerale igapäevaselt toitu, mida ma ise näljagagi poleks valmis sööma. Soola on neis vähe, liha muidugi ka, aga muidu täitsa asjalikud konservid. Rääkimata sellest, et ka see vähene lihaprotsent on tihti suuremgi kui inimestele suunatud konservides.