Tahtsin lihtsalt öelda, et mul pole õrna aimugi, kus need kohad on. Mina tahaks viimasel ajal kogu aeg ilmast rääkida. No et eile oli liiga külm ja täna on juba hulga parem jne. Muud nagu ei olegi peas huvitavat, tööst ja koolist ka ei viitsi rääkida ju.
Ahjaa, keeli tasub õppida. Sain teada, miks ma üht hispaania sarja kuidagi ei leia, kui ma panen otsingusse näiteks s01e10 – sest hooaeg (selles mõttes) on hispaania keeles temporada, mis teatavasti algab hoopis teise tähega kui season. Selle teadmise abil sain omakorda teada, miks sarjadele lausa paradoksaalselt vähe torrenteid on (sest muidu pidavat hispaanlased maailma suurimad netipiraadid olema, vähemalt sellist statistikat jagas meile meie õppejõud – aga samas olen hispaanlaste käest kuulnud ka, et nad olevat maailma suurimad joodikud, mis on pehmelt öeldes pläma) – aga selle pärast, et sarju saab nagunii netist vaadata. Näiteks sarja “Aguila roja” ehk “Punane kotkas”, mida meie õppejõud meile soovitas (tahaks öelda, et see on lastekas, aga seal näitab nii palju paljast ihu, et vist siiski mitte, pigem lihtsalt kerge meelelahutus), saab ka netist vaadata.
Mis siis veel viimasel ajal silma on torganud? See, et inimesed identifitseerivad end läbi töö. See ei ole muidugi mingi uudis, kui inimene KÄIB tööl. Aga mul on viimasel ajal mitu korda juhtunud, et küsin inimese käest, keda ammu näinud ei ole või kellega üldse esimest korda kohtun, et millega ta siis tegeleb ja kuulen vastuseks:”Mitte millegagi, ma olen hetkel töötu.” Mul on raske uskuda, et inimene tõesti istub päev otsa ühe koha peal ja vahib lakke – ilmselt ta ju kasvõi koob või loeb raamatut või peab blogi või vms. Või olen ma tõesti sattunud rääkima inimestega, kes tegelikult ise ka arvavad, et nende elu on meeletult igav? Või oleks häbi öelda, et “hetkel tegelen põhiliselt kudumisega, näed selle mütsigi tegin endale ise”? Rääkimata sellest, et ühel juhul selgus, et inimene on tegelikult lapsega kodune ja kirjutab selle kõrvalt magistritööd, et kevadel lõpetada, st ei maga niisama jalad seinal.
Õnneks pole see suhtumine päris kõigil sees. Näiteks guugeldasin ükspäev ühte meie nooruslikku välisõppejõudu, et teada saada, kui vana ta on. Leidsingi ühe video, mille kohta ta ise ütles, et ta tutvustab selles ennast – ja ta ei rääkinud selles videos mitte sõnagi oma vanusest, õpingutest (ta tuli siia programmiga, milles osalemiseks peab vähemalt baka olema, nii et midagi ta ilmselgelt õppinud on), vaid hoopis “see on minu jalgratas, sellega ma vuran mööda linna” ja “need on pelmeenid, neid ma söön meeleldi”. Ja ausalt öeldes sain ma sellest videost tema kohta tunduvalt rohkem teada, kui mingid kuivad faktid sünniaja või hariduse kohta öelnud oleksid. Muidu oleksin arvanud, et ta on näiteks 24aastane arhitekt, aga nüüd arvan, et ta on lahe.
Pärdikute päevaraamat 