Uncategorized

need kohad, kus midagi asjalikku räägitakse

Tahtsin lihtsalt öelda, et mul pole õrna aimugi, kus need kohad on. Mina tahaks viimasel ajal kogu aeg ilmast rääkida. No et eile oli liiga külm ja täna on juba hulga parem jne. Muud nagu ei olegi peas huvitavat, tööst ja koolist ka ei viitsi rääkida ju.

Ahjaa, keeli tasub õppida. Sain teada, miks ma üht hispaania sarja kuidagi ei leia, kui ma panen otsingusse näiteks s01e10 – sest hooaeg (selles mõttes) on hispaania keeles temporada, mis teatavasti algab hoopis teise tähega kui season. Selle teadmise abil sain omakorda teada, miks sarjadele lausa paradoksaalselt vähe torrenteid on (sest muidu pidavat hispaanlased maailma suurimad netipiraadid olema, vähemalt sellist statistikat jagas meile meie õppejõud – aga samas olen hispaanlaste käest kuulnud ka, et nad olevat maailma suurimad joodikud, mis on pehmelt öeldes pläma) – aga selle pärast, et sarju saab nagunii netist vaadata. Näiteks sarja “Aguila roja” ehk “Punane kotkas”, mida meie õppejõud meile soovitas (tahaks öelda, et see on lastekas, aga seal näitab nii palju paljast ihu, et vist siiski mitte, pigem lihtsalt kerge meelelahutus), saab ka netist vaadata.

Mis siis veel viimasel ajal silma on torganud? See, et inimesed identifitseerivad end läbi töö. See ei ole muidugi mingi uudis, kui inimene KÄIB tööl. Aga mul on viimasel ajal mitu korda juhtunud, et küsin inimese käest, keda ammu näinud ei ole või kellega üldse esimest korda kohtun, et millega ta siis tegeleb ja kuulen vastuseks:”Mitte millegagi, ma olen hetkel töötu.” Mul on raske uskuda, et inimene tõesti istub päev otsa ühe koha peal ja vahib lakke – ilmselt ta ju kasvõi koob või loeb raamatut või peab blogi või vms. Või olen ma tõesti sattunud rääkima inimestega, kes tegelikult ise ka arvavad, et nende elu on meeletult igav? Või oleks häbi öelda, et “hetkel tegelen põhiliselt kudumisega, näed selle mütsigi tegin endale ise”? Rääkimata sellest, et ühel juhul selgus, et inimene on tegelikult lapsega kodune ja kirjutab selle kõrvalt magistritööd, et kevadel lõpetada, st ei maga niisama jalad seinal.

Õnneks pole see suhtumine päris kõigil sees. Näiteks guugeldasin ükspäev ühte meie nooruslikku välisõppejõudu, et teada saada, kui vana ta on. Leidsingi ühe video, mille kohta ta ise ütles, et ta tutvustab selles ennast – ja ta ei rääkinud selles videos mitte sõnagi oma vanusest, õpingutest (ta tuli siia programmiga, milles osalemiseks peab vähemalt baka olema, nii et midagi ta ilmselgelt õppinud on), vaid hoopis “see on minu jalgratas, sellega ma vuran mööda linna” ja “need on pelmeenid, neid ma söön meeleldi”. Ja ausalt öeldes sain ma sellest videost tema kohta tunduvalt rohkem teada, kui mingid kuivad faktid sünniaja või hariduse kohta öelnud oleksid. Muidu oleksin arvanud, et ta on näiteks 24aastane arhitekt, aga nüüd arvan, et ta on lahe.

8 kommentaari “need kohad, kus midagi asjalikku räägitakse

  1. Ma olen küll hakanud end läbi töötuse identifitseerima. Ei jõuagi õieti raamatut lugeda ja mütsi kududa, kui kogu aeg tiksub mõni motivatsioonikiri kuklas. Ja motkiri on selline žanr, et ei ela ega sure – kuidas kirjutada lehekülg tähelepanu äratavat juttu, kui motivatsioon pole mitte “leida uusi, veel suuremaid väljakutseid kui eelmises vastutusrikkas ametis, kus mind hinnati ja austati” ja “töötada just selles asutuses, kuna ma armastan paberitele õigesse kohta linnukesi teha juba kolmeaastasest saati”, vaid lihtsalt kuskilt alustada, enne kui masendus peale tuleb. Põnevaid ja toredaid asju on aega ikka siis teha, kui üldse aega ei ole, sest kool või töö võtab kõik ära.

  2. Ei tea, eks see töö kaudu identifitseerimine vist on suhteline – mina mäletan oma töötu-perioodi kui kõige ilusamat ja tegusamat aega oma elust, kui oli reaalselt midagi sellele küsimusele vastuseks öelda. St. siis tuli ette igasuguseid ägedaid ettevõtmisi ja tegevusi ja värki. Nüüd, kui keegi küsib, ütlen vastuseks, et “käin tööl.”

    Aga see selleks – mul on üks sõbranna, kellelt võisid ükskõik mis sõnastuses küsida, et “millega tegeled?” ja vastuseks ütles ta alati “Käin ikka Indrekuga…” (või kellega iganes ta parasjagu käis). Ma saan aru, et töö võtab 8+ tundi päevas aega ja sööb aju ära, aga kuidas täpselt käimise kõrvalt midagi teha ei jõua, on müstika.

  3. Kui A. töötuks jäi ja enesevaatlusi tegi,siis ta vahepeal plaanis oma glamuursest töötuelust kirjutada: “hommikul ma teen kõigepealt kehalisi harjutusi. Seejärel musitseerin. Nüüd on käes aeg valmistada maitsev lõunasöök, mille järel on aeg värskendavaks jalutuskäiguks. Nüüd on paras aeg tegeleda kaunite kunstide, näiteks keraamikaga; päeva lõpuks sobib lugeda filosoofilist kirjandust”.

    mul endal on vabakutselisena ikka vahel mingi kuu, kus tööd ei ole ja sellega harjub nii ära, et pärast on raske aru saada, mille arvelt ma oma päevakavast töö jaoks aja peaks võtma.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.