Mulle ei meeldi thrillerid, vahel harva veab ja on tõesti terve filmi väga huvitav jälgida, aga tavaliselt on nii, et ei viitsi isegi mõelda, on see siis nüüd tõsi või toimub kõik kellegi peas. See konkreetne film läks ka minu jaoks lihtsalt tüütuks, ainus mõte oli, et no kaua saab emotseda ja lolli mängida. Lõpus veel mõtlesin veidi, et mis see mees nüüd teeb, aga ka selles pettusin. Ei meeldinud, ei taha, ei ole äge.
Pärdikute päevaraamat 
Ära siis vaata trillereid, kui need sulle ei meeldi. Elementaarne.
Konks selles ongi, et mõni meeldib ja isegi väga. See on nagu arvutimängude, mis tekitavad sõltuvust – point on selles, et vahel harva saad sa suurepärase elamuse/võidad auhinna. Piisavalt harva, et sellega ära ei harjuks, ja piisavalt tihti, et mängimisest ei loobuks.
Või siis sama asi, mis paneb imestama seelikuküttide ja nümfomaanide üle – tead küll, et seal all on üsna kõigil üsna sama asi, aga ikka lähed järgmist jahtima.
Mitte et see nüüd asjaga kuidagi seotud oleks, eile tuli sõltumatult mujal jutuks. Et miks seelikukütid, jne.
Vot, Morgie, ma olen ka sama asja imestanud.. Oleks siis, et mingi iseloomu otsimine käib või midagi, aga selliste puhul on iseloom ju rohkem pidurdavaks nähtuseks ja hoopis muid väärtusi aetakse taga… ilmselt… eriti sürr kognitiivne dissonants on kui samaaegselt on suhtumise stiilis “auk on auk” ja “igav hakkab ühega ju”… Ma äärepealt oleks kunagi korra peksa saanud, kui sellele ebakõlale tähelepanu juhtisin 😀