Perekool avardab maailma. Üks asi, mis mind on juba aastaid hämmeldanud, on nende arusaam nuhkimise osas. Millal iganes keegi kirjutab, et mees jäi näiteks armukesega vahele, sest naine võttis telefoni vastu ja kuuleb “Siin Reelika, Siimu göölfrend, kas Siim ise ka kodus on?” – ilmub kohale terve hulk naisi, kes ütlevad, et mida sa, tropp, nuhid, pole ime, et mees petab, kui sellise haige naisega koos elab. Ma iga kord mõtlen, et ei tea, kas me oleme siis mõlemad imelikud, sest minu meelest on see normaalne, et kui ma olen parajasti läinud näiteks välja postkasti juurde ja mu telefon toas heliseb, vaatab K, kes see on, ja kui ta seda inimest tunneb, siis võtab vastu ja vastavalt jutule ütleb, et ma helistan tagasi või oskab ise vajalikud jutud ära rääkida. Kui K sõbrad helistavad, siis ma enamasti vastu ei võta, aga seda sel lihtsal põhjusel, et neil on üldiselt spetsiifilised jutud ja ma ei oska vastata küsimusele selle kohta, mis jämedusega kitarrikeeled K viimati ostis. Kui ta ema või mõni meie ühine sõbranna helistab, siis võtan vastu küll. No ja lisaks inimesed, kelle puhul me kumbki ei taha vastu võtta ja teeme:”Ei, räägi sina temaga!” Aga see ei ole teemaks.
Lugu läheb veel hullemaks. Me oleme “nuhkinud” ka üksteise sõnumites. Kui keegi saadab mulle smsi oma uue aadressiga või telefoninumbriga ja K-l seda vaja on, pean ma normaalseks, et ta seda sealt vaatab. Vastupidi ka. Ma kujutan ette, et kui selle käigus näeks, et sõnumi on saatnud ka keegi, kelle nimeks on näiteks “AnaaliAnnika”, siis tõmbaks küll seda ka lugema, aga veel ei ole sellist asja juhtunud.
Ja veel hullem – ma olen K-le helistanud ja palunud, et ta mu postkastist mulle mingist meilist vajalikku infot vaataks. Ta teab seda parooli. Blogi parooli teab ka, et noh, kui mulle tellis peaks pähe kukkuma, siis saab otsustada, kas jätab selle ilmarahvale vaatamiseks või paneb kinni. Facebook tuleks nagunii kinni panna. Jah, vanasti tehti testament, et oma varanatuke pärast surma laiali jagada, nüüd lepitakse varakult kokku, mis virtuaalmaailmast saab.
P.S. Kirjutan ma täna blogi üldse selle pärast, et olen pisut haige ja passin viisakalt kodus. Haige olen ma selle pärast, et ma olen loll. Igal kuradima aastal, kui esimene lumi maha tuleb, pean ma seda ikka maitsema (mitte maast, vaid kuskilt puuoksa pealt) ja alati on hiljem kurk valus. No aga ega loll ei õpi.
Pärdikute päevaraamat 
No mingis viimatises perekooli teemas ütles teemaalgataja selgelt, et ta läks mehe postkasti mingit konkreetset asja vaatama=tal oligi selle parool enne olemas. Kui loll saab olla inimene, kes mingit salajast asja tehes kasutab selleks postkasti, mille parool on olemas inimesel, kelle eest ta asja varajata tahab?
Aga, ei, ikka on see süüdi, kes nägi.
Saan aru, et perekool pole siin loo point vaid lihtsalt näide, aga see on teema, mille suhtes olen kindel et ka kõik teised Rentsi lugejad minuga ühel meelel on – Rents peaks antud portaali uudiseid sagedamini kajastama, sest keegi ei oska sealt “pärleid” noppida nii hästi, kui tema:))
Kes ei ole kursis, neile soovitan valida rubriigi alt “perekool”:))
Aga muudest asjadest, siis mind küll sigamoodi ärritas, kui mul maal olles ema ja tädi minu telefoni vastu võtsid. Ka siis, kui ei olnud tuttav number. Issand, ema noh, ema ei pea ju kõiki asju teadma! Samas on veidi vanema põlvkonna inimeste puhul selline eksimus loomulik, nemad on pärit ajast, mil telefon oli kogu perekonna, mõnikord isegi mitme perekonna, peale üks ja toru võttiski see, kes parajasti lähemal. Privaatse telefoninumbri kontseptsioon on ikka üsna uus asi, olgem ausad.
See on nüüd pigem juba rubriikidest “globaalne küla”, “kas kaasaegsed meediakanalid hävitavad privaatsuse”, jt. Mis on üldse privaatsus? Naabri kirjade avamine ilma temapoolse loata on ilmselgelt privaatsuse rikkumine. Aga omainimeste, juhul kui nad ise ei saa seda kohe teha?
Kirju me ei ava, sest kirjade avamine on ju põnev ja ei taha teise lõbu ära rikkuda. Kui pangast tuleb kiri, siis ka ei ava, sest see on ju nagunii igav.
Normaalse elukorralduse puhul on ju inimestel ka üldiselt ette teada, kas ametlik kiri nõuab kiiret reageerimist või mitte.
Haha, Morgiel oli siin selline “ise küsin, ise vastan” rubriik.
Muide, huvitav, kas vanaemal on veel äkki sisse jäänud see harjumus, et telefon ei ole isiklik, vaid alati ühine?
Ma lihtsalt räägin kõige targema inimesega, loogiš.
Kui vanaemad just mobiiltelefone ei karda – meil muuseumis nt on vanemas keskeas koristajaproua, kellel ei olegi mobiili ja kes keeldub sellist endale soetamast – siis karta on, et ühiskorteri sündroom võib sugulaste telefonidele siiski laieneda.
Hehhee. Meil on jällegi trepikojas tundmatu Kõikide Kirjade Avaja. Ta teeb asja veel huvitavamaks sellega, et teeb kirjasid lahti ja torkab valedesse postkastidesse. Naabri arveid olen ma oma postkastist leidnud ja et mul on postkäst spämmposti keelava sildiga tähistet, siis vaatan sinna üpris harva sisse, s.t leian sealt vahel mingeid saja-aastaseid kirju kellelegi teisele.
Eriti lahe oli leida postkastide juurest maast tühi ümbrik, millel oli saatja templiks Maarjamõisa polikliinik/haigla (ei mäleta, kumb), aga kiri seest oli täiesti kaotsis ja kellele kiri oli, jäi teadmata. Selline kileaknaga ümbrik. Loodetavasti adressaat oli oma kirja ise sealt ära võtnud, aga vbl oli see näiteks mulle kutse mõnele emakavähi sõeluuringule või mida iganes nad ka sõeluurivad seal ja millest ma nüüd ilma jäin. Kirja teel ilmselt siiski teada ei anta, et kellelegi on vähk, AIDS või leepra. Aga sel hullul kirjaavajal on küll mingi päris ebatavaöine kontseptsioon maailma asjadest. Arvab, et Maarjamõisa haigla saadab raha laiali rahvale? 😛
Hullu kirja-avaja vastu aitab see, kui lööd postkasti ukse sisse naelad ja painutad allapoole kõveraks. Kes käe sisse pistab, see kinni jääb. Muidugi saab seda teha ainult teatud kujuga postkastide puhul. Mingile kirjade avajale ma isiklikult laseks laadungi soola persse, kui aus olla.
Ma šokeerisin oma kunagist sakslasest peikat sellega, et kui ma tal Saksamaal külas olin, helistasin koju ja palusin parimal sõbrannal minu internetipangast kontoseisu vaadata. et mismõttes ma avaldan parimale sõbrannale oma pangakoodid? sõbrannale, kelle korteris ma tollal elasin, nii et rahaasjad olid nagunii ühised.