Uncategorized

Ehh

Ma usun, et tegelikult pole ükski mu lugejatest päriselt ei uskunud, et ma blogi kinni panen. Ma olen sõltlane ju juba, need ei muutu.

Tegelikult oli selline aeg, et teadsin, et paar päeva nagunii internetile ligi ei saa, nii et kasutasin seda kavalalt ära, et suurepärast täiskasvanulikku nalja teha. Heh-heh-heh. Mul on koolis ühes aines vaheaeg ja kuna mul üldse ainult paar ainet on, otsustasin, et teen ühe reisi praegu ära, saab korraks hinge tõmmata. Nimelt ei ole Tšehhis mitte ainult mu kallis tädi, vaid ka Euroopa suurim mustlasmuuseum, mida ma vaatama tahtsin tulla.

Selle tulekuga oli ka üks igavane jama. Oli juba kokku lepitud, et saan Tšehhi vahet sõitva sugulasega siia kenasti kohale, kui selgus, et just sel nädalal, kui mina tulla tahan, ta vist ei sõidagi. Ma mõtlesin ja plaanisin ja avastasin, et üks poolatarist sõbranna elab Bialystokis (midagi on ikka Disneylandist kasu ka olnud, ma olen sealt palju toredaid tuttavaid saanud), mis jääb täpselt marsruudi keskele. 1500 km ühe päevaga hääletades ei läbi, aga 700 läbib küll. Nii et otsustasin, et häälega tema juurde ja järgmisel hommikul edasi.

Kui juba kõik kokku lepitud sai, helistas sugulane ja teatas, et ta ikkagi sõidab. 😀 Mis seal ikka, andsin Agatale teada, et vähemalt kohe ei tule (sest tagasiminek oli veel lahtine, sugulane ei teadnud ise ka, kus ta täpselt veel käima peab enne kojutulekut ja kas ma jõuan temaga tagasi või mitte). Coelho andunud fännid ütleksid nüüd, et see kõik oli saatusest määratud ja väljakutse pidi mu pühendumist testima. Öelge-öelge, ega ma pahanda.

Veits oli hirm sees ka, sest Eesti mustlased olid mind hoiatanud, et Tšehhi omad olevat ikka üsna metsikud. Seal on see muuseum nende oma linnaossa paigutatud ka, nii et tädi rääkis, et alles hiljuti oli üks kohtuasi, kus seal tädil käekott tühjaks tehti ja mustlane ütles kohtus, et ta ei saanud midagi parata, tädil oli kotilukk lahti ja seega teda ahvatleti kuriteole. Eestis pole see asi sugugi nii hull, tegeletakse näiteks ennustamisega, aga selle ameti puhul on ju juba igaühe oma asi, kui palju raha ta ennustajale ära tahab anda. Aga noh, kohale ma jõudsin ja elus ma olen. Eks seda näeb, mis seal muuseumis saab ja kuidas ma tagasi jõuan.

Pildil on Tšehhi romad koolipingis. Ei käinud ma neid ise vaatamas, netist leidsin pildi.