movies

A Single Man (2009)

See on kurb film. 1960ndatel elab üks inglise professor Los Angeleses üksi ja õnnetuna, sest tema partner, kellega ta 16 aastat koos oli elanud, suri autoõnnetuses. Kuna homoseksuaalsus on paha-paha, ei kavatsenud perekond talle ta boyfriendi surmast teatadagi, sest teda ei tahetud matustele. Nii et nüüd ta siis elab ja üritab hakkama saada, aga ega see eriti hästi välja ei tule. See läks südamesse küll, ma elasin talle ikka väga kaasa. Oma osa andis ilmselt ka Shigeru Umebayashi ja Abel Korzeniowski tehtud soundtrack, mis on väga hea.

Režissööriks on Tom Ford, kes on teatavasti ka ise gei ja oma mehega 26 aastat koos olnud, nii et arvata on, et teema on talle südamelähedane. Koguni nii südamelähedane, et kuna see oli tema esimene film ja rahastajaid oli raske leida, finantseeris ta seda ise. Tasus ära küll. Kuna ta muidu tegeleb eelkõige moeloomega, näeb filmis ka palju ilusaid riideid ja riietus ja stiil on väga ajastutruu. Lisaks on stseenid viimse detailini väga läbimõeldud, visuaalne pool on tema jaoks ilmselgelt väga oluline, nii et paljudes kaadrites torkab silma see, et näidatakse otsekui erinevaid võtteid. Minu arvates on see film väga hästi õnnestunud, jõuab vaatajani ilma liiga läägeks muutumata ja on samas säilitanud ka oma kunstilise taotluse.

P.S. Need nunnud koerad, keda filmis kasutati, on ka päris elus Tom Fordi omad.

Uncategorized

Võtke siis targemaid kuulda

Mitte ainult targemaid, vaid suisa indigotarku. Vahendan Kati Saara Vatmani blogist:

„Planeet Maa on alustanud pooluste vahetamist. Sellest, et globaalsed muutused on alanud, annab aimu loomade – eriti aga kalade, eesotsas vaalade-delfiinidega – käitumine ning lindudega toimuv – ja mesilaste võimetus korjelt kodutarru tagasi lennata,“ ütlesid täna indigo-targad, kes kahe etenduse vahel meil Soonel keha kinnitamas käisid. „Lisaks planeedi telje nihkumisele teeb kogu maakoor tiiru ümber planeedi – millega kaasneb kolm ööpäeva kottpimedust. Oleme vastavaid andmeid uurinud nii ametlikust kui põrandaalusest varamust ning kõigi allikate ühine seisukoht on: Eestil läheb see kukerpall hästi – oleme ühtsel platool, mis apokalüpsise käigus ei rebene. Seega on nüüdsest mõistlik kodus ja kallitega koos püsida, mitte rännata. Ja kui see pime kolmepäevane aeg on, siis mitte kuhugi joosta – see möödub, rahu ainult rahu. Ja rõõmsat ootust – Maarjamaal on pärast seda Suurt Sõitu läbi Värava vahemereline kliima. Mis võiks meil selle vastu olla.“

Minul on ausalt öeldes hirm nahas, kui ikka maakoor juba planeedi ümber tiirlema lööb, pole see enam naljaasi. Seda enam, et paar reisi on ka plaanis ju, see oleks küll niru, kui jõuan Poola ja vaatan, et enam edasi ei saa, ainult sügavik haigutab tee peal ees. Aga no mis sa ära teed, vähemalt saame selle vahemerelise kliima lõpuks, ehk viitsin ka mina siis peenraid tegema hakata – muidu ma magan selle õige aja kogu aeg maha, aga kui see ikka mitu korda aastas on, siis saan ehk minagi jaole.

Pilt on lihtsalt äge, tegu on 3D-joonistusega. Vähemalt siiani pole veel keegi öelnud, et sealt sügavikest sellised peletised välja ronima hakkaksid.

anna kannatust

Tänan, kallid sõbrad

Liiga paljud juhtisid eile mu tähelepanu sellele, et Forbesi sõnul olevat antropoloogia koos arheoloogiaga kõige kehvem erialavalik. Tänks, sõbrad. Ma tegelikult julgen küll arvata, et silmas peeti bioantropoloogiat, kui ta juba arheoloogiaga ühes pundis oli, mis on iseenesest naljakas, sest bioloogiline antropoloogia on ju ikka korralik reaalala, aga palju tänapäeval neid kondiuurijaid ikka vaja on. Kultuurilisel antropoloogil on selles mõttes lihtsam, et tema eriala on tunduvalt vähem kivisse raiutud ja on rohkem valikuid, mis ei ole ehk otseselt erialased, aga kuhu ta siiski edaspidi sobiks. Teine asi muidugi see, et antropoloogidel (nii minusugustel kui neil kondiuurijatel) sõltub erialase töö leidmine tihti ka sellest, kui kinni nad mingi maajupi küljes on – ühes väikelinnas on ilmselt tööd tunduvalt raskem leida, sest ega antropoloog ei ole nagu ämmaemand, keda igal pool hädasti vaja oleks. Lisandväärtust loome me.

Teemavahetus. Naabrimees käib minu käest vahepeal ikka küsimas, kas ma koeri jalutama ka viin. Ei vii, toas hoiangi. Välja ka iga päev ei vii, korra nädalas ehk, muidu käivad kastis. Nagu mis küsimus see selline on, arvata on, et koerad vahepeal ikka tahavad jalga ka sirutada, ma lihtsalt ei jaluta nendega hommikul kell seitse ja ei hakkagi jalutama. See on pigem nende inimeste teema, kellel ei ole muud võimalust või on selleks konkreetne põhjus. Näiteks kui Atu väike oli, tuli ta korralikult ära väsitada, et tal ei tekiks soovi Terminaatorit mängida, Oskar veetis oma titepõlve üksindusaja puuris, sest tema oli ikka hullumeelne ja tahtis närida ka juhtmeid, elektripirne jms, nii et siin tuli mängu juba turvalisuseküsimus. Lahtiselt hakkas ta üksi kodus olema alles pooleaastaselt või nii, kui kombed juba paranenud olid.  Aga üldises plaanis on neil selles osas vedanud, neil on väga harva perioode, kus nad peavadki kaheksast viieni üksi kodus olema. Atu, muide, ei tahagi viimasel ajal eriti väljas käia. Jalutab muidugi üsna hea meelega, aga kui niisama välja pissile viiakse, seisab ukse juures ja küsib tuppa tagasi, eriti kui mingitki seenevihma tibutab. Ja siis tuleb teda viisakalt paluda, et ole nüüd tubli tüdruk, käime ikka väljas ära.

Teemavahetus – tere tulemast tagasi, hullumeelne Maksikoer Mad.

P.S. K käskis küsida –  kust Tartus Merelõvi kingamääret saab, teab keegi?

anna kannatust

Ma ei oska vist poliitkorrektselt mõelda

Vaatasime teisipäeval koolis lühifilmi. Point siis selles, et on tüdruk, rikas nagu kröösus. St tema vanemad on rikkad, ise on ta tõenäoliselt alles üliõpilane. Saab väga nunnu armastuskirja, kus kutsutakse kohtama. On sillas ja läheb kohale – ja kui üks suva välimusega kulunud nahktagis neegripoiss roosidega tema laua juurde astub, ütleb talle viisakalt, et see jalust ära läheks, sest ta ootab kedagi. Tegelikult ta selle poisiga muidugi kohtuma pidigi, nii et häbelik poiss jätab roosid talle lauale ja lahkub õnnetult. Tema ise jääb sinna häbeneva näoga istuma. Selline kurb lugu.

Mõlemast oli kahju, sest ega kumbki ilmselt väga rõõmus ei olnud – aga nii filmi tegijad kui mu klassikaaslased leidsid, et see film on rassismist ja see tüdruk ei tahtnud poissi, sest ta on rassist. Mina olin seda kuuldes nagu puuga pähe saanud, sest SELLE lahenduse peale poleks ma ise tulnudki. Selle põhjal võiks ju ka väita, et kui laua äärde oleks ilmunud teine naine, oleks võinud tüdrukut süüdistada homofoobias, sest ta ei olnudki nõus kohe suhet alustama.

Igatahes, mina kui sotsiaalselt tundliku närviga inimene, nägin kõige tõenäolisema variandina hoopis seda, et tüdruk ei suutnud ette kujutadagi, et poiss oleks selle kirja autor, sest poiss nägi vaene välja. Rikkad inimesed elavad Prantsusmaal suhteliselt oma maailmas ja suhtlevad ainult omasugustega ja nad ei suudagi ette kujutada, et nad kellegi teisega kokku võiksid puutuda.

Teiseks see kulunud nahktagi – Pariisis käivad pooled prükkarid stiilsemalt riides kui see poiss. Kui ta oleks välja näinud nagu üks ülalkujutatutest, poleks tüdruk ehk siiski huvitatud olnud (sest tema ise oli väga alalhoidliku välimusega), aga ta oleks suutnud uskuda, et just see poiss on temast sisse võetud.

Kolmandaks, inimesed teevad väga tihti selle vea, et nad eeldavad, et kui inimene kirjutab imeilusa armastuskirja või suurepärase raamatu, peab ta väga sõnaosav, julge ja teravmeelne olema, sest ütles ju niimoodi kõik otse välja. Tegelikult, olgem ausad, ei öelnud ta midagi otse välja. Ta saatis sulle kirja, sest ei julgenud midagi öelda, kartis kokutama hakata vms. On ka lihtsalt romantikuid, aga väga tihti ongi sellised inimesed sõnaosavad seepärast, et nad on päris elus tagasihoidlikud ja seetõttu palju lugenud ja harjunud end kirjalikult väljendamagi. See naine läks aga kohtama eeldusega, et nüüd astub tema laua äärde üks enesekindel mees, kes tõenäoliselt on temaga samast sotsiaalsest klassist. Ja tuli vaene kokutav poiss silmad maas. Oleks tema asemel olnud Kanye West, oleks ta ilmselt nahavärvist hoolimata kohe põsemusigi saanud.

antropoloogia · music

Inimesed on omavahel seotud

Mul on tihti nii, et ajan mingit asja, mis on minu arvates täiega huvitav ja järsku avastan, et inimesed minu ümber tegelevad tegelikult millegi sarnasega, see pole lihtsalt kunagi jutuks tulnud või on neil need ideed tekkinud alles minuga samal ajal. Näiteks kirjutan etnoloogias lõputööd Eesti romadest ja nüüd avastasin, et üks inglannast fotoajakirjanik Ciara Leeming, kelle tegemisi ma juba mitu aastat olen vahepeal jälginud, aga kelle blogisse ma juba kevadest saadik sattunud ei olnud, andis välja raamatu Inglismaal elavatest romadest ja kajastab seda teemat ka oma blogis, kuigi need, kellel just selle teema vastu sügavam huvi on, saavad muidugi just selle projekti blogi lugeda ja ta muud mõtted vahele jätta.

Kuna Inglismaa on üks suur sulatusahi, on see väga huvitav ülevaade. Näiteks pildil kujutatu, mis esmapilgul silma ei torkakski, oleks Eesti mustlaste puhul äärmiselt ebatõenäoline. Naised võivad pükse kanda küll, aga emad seda üldiselt enam siiski ei tee – mitte ainult Eestis, vaid üldiselt ka teistes riikides. Selles konkreetses Tšehhi kogukonnas kannavad aga pükse ka vanaemad ja saidil oli isegi pilt sellest, kuidas kaks naist dressides surnuaias haudu külastasid.

Tore on ka see, et raamatus piirdus fotograaf pigem pildistamisega ja lasi inimestel endil rääkida sellest, mis neile oluline tundub, nii et seal on muuhulgas juttu feminismist, usust jms, mis kellelegi südamelähedane on. Elvira/Romana, kellega Ciara kõige tihedamat koostööd teeb, on muidugi lühikese ajaga uskumatult kaugele jõudnud – Inglismaale saabus ta ilma oma tütreta, et esmalt mingi elu paika panna, alustas lendlehtede jagamisega jne. Kahe ja poole aastaga sai temast diplomeeritud tõlk, pere on taas koos ja ma ei tea, kui oluline see talle endale on, aga muuhulgas on ta kutsutud ka kuninglikule lõunasöögile, et teda ametlikult tunnustada. Inglaste jaoks on see igatahes väga uhke värk, seda enam, et ka kuninganna ise oli seal.

Muuhulgas armastavad UK-s elavad noored Tšehhi mustlased hiphoppi ja teevad seda ka ise. Minu meelest laulab Lil Bengz küll tšehhi keeles, mitte mustlaskeeles, aga üsna äge:

movies

Safety Not Guaranteed (2012)

Sisu on väga lihtne. Keegi on pannud üles kuulutuse, kus ta otsib kaaslast, et koos ajas tagasi rännata – hoiatades, et ta on seda ainult korra varem teinud ja oma relvad tuleb kaasa võtta. Ja turvalisust pole võimalik tagada, sellest ka filmi pealkiri. Üks ajakirjanik leiab selle olevat suurepärase ettekäände, et seda linna külastada, nii et ta võtab kaks interni kaasa ja sõidab “tööle”, et asja uurida.

VÄGA imelik film. Ma ei ütle, et ta halb oleks, vastupidi, mulle täitsa meeldis (kuigi kohati kippus venima), aga see oli ikka täiega imelik ka. Omamoodi. There’s no sense in nonsense. Especially when the heat gets hot.

movies · music · prantsuse muusika

muusikaga multikas – “Koletis Pariisis”

Milline kohutav lugu – kaks meest suudavad botaanikust ahvi pingutustest hoolimata paraja käki kokku keerata ja nüüd luurab Pariisi udus hirmus koletis. Õnneks on kohal imekaunis Vanessa Paradis (ma ei mäletagi, mis ta nimi multikas oli) ja kõik koos asutakse suurtele tegudele. Selline nummi lastekas, kannab vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideid nagu ikka. Ja laulud on täitsa nunnud ju.

Vanessa Paradis on üldse viimase aasta jooksul nii palju teinud, et ei tea, kas lahkuminek oli tegelikult ainult avaliku vormistamise küsimus ja juba ammu toimunud või viskus ta probleemide tekkides töösse, aga eelmisel sügisel tegi ta kaasa selles multikas ja filmis “Café de Flore“, sel aastal suisa kolmes filmis Kõigis neist oli ta peaosas, sest… Noh, sest ta on Vanessa Paradis ja kui ta Prantsusmaal mõnes filmis on, on ta peaosas. Ütleme nii, et väga palju vaba aega tal tõenäoliselt olnud ei ole.

P.S. Kõik te, keda sunniti koolis miljon korda laulma “jalge ees voolab Säääään, peatuma sillal jäääään”, kuulake seda kaks miljonit korda, et kuluks pähe, kuidas nime Seine päriselt hääldatakse. Päriselt, meil oli isegi Pariisis eestlasi, kes ikka veel seda viga tegema kippusid.

esp

Rääkige mulle hispaania keelest

Ma olen hetkel segaduses. Õppisime seda subjunktiivi imperfekti (es muy facil) ja meile jagatud lehel on kirjas, et seda aega kasutatakse nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Minevikust saan ma muidugi aru, seal, kus olevikus kasutataks subjunktiivi, kasutatakse minevikus subjunktiivi minevikku, tundub loogiline. Aga olevikust ja tulevikust ausalt öeldes mitte ja ei leia eriti infot ka, peale kui-lausete (saan aru, et lauses:”Kui ma saaksin endale armadillo, käiksin temaga iga päev jalutamas,” oleks “saaksin” mineviku subjunktiivis). Aga mul on kuri kahtlus, et seal peeti pigem silmas seda, et kohe varsti visatakse meile jälle kaudne kõne näkku (kahe-kolme nädala pärast peaks juba vaheeksam olema), ainult selle vahega, et nüüd peame hakkama seal ka seda aega kasutama (kahes variandis muidugi, me peame ikka mõlemad lõpud pähe õppima, kuigi reaalselt ainult ühte kasutatakse).

Oskab keegi veidi selgitada?

Muide, meil on selles aines näiteks kohustuslik kirjandus ka, mille teemal me siis varsti vastama peame. Selleks on raamatuke tüdrukust, kes töötab Hispaanias taksojuhina, vahetab tihti mehi ja nüüd käib ilukirurgiga – samas kui tema parim sõbranna tahab endale kunstrindu ja on selleks tükk aega raha kogunud.

Kuigi peaks ilmselt õnnelik olema, ma kuulan hommikuti France Interi uudiseid, täna räägiti seal pikalt olulisest tähtteosest ja hetkel lausa kohustuslikuks nimetavast raamatust “50 shades of Grey” (mida miskipärast just nii nimetati, kuigi see neil loomulikult tõlgituna ja prantsuskeelse pealkirjaga ilmunud on) ja sellest, kuidas see ikka kirjandusmaailma muudab.

Pilt on märgilise tähendusega, otsustasin oma laiskuse sihikule võtta. Jookse, koer!