Vahel juhtub, et isegi minul ei ole sõnu

No loen seda artiklit ja imestan, et kas tõesti peavad need asjad niiviisi käima.

Teiseks – vahel jääb mulje, et Delfi suudab ikka iga artikli ära rikkuda, ükskõik, kui tõsise teemaga tegu on. Tsiteerin:

Asjaolu, et Tartu maakohus on lapse isa 2010. aastal kriminaalkorras karistanud oma ühele alaealisele pojale kehavigastuste tekitamise eest ja ähvardanud tappa last, kelle hooldusõiguse üle praegu vaidlus käib, ei tule Vaheri sõnul hetkel arvesse.

Andke andeks, ehk olen naiivne ja usun liigselt Eesti õigussüsteemi, aga ei usu mina, et Tartu maakohus kedagi tappa ähvardas. Mina vahepeal vajutan “avalda”, nii et ei viitsi teksti enne seda läbi lugeda, aga mina ei saa selle eest ka palka.

Kui paljud mehed peavad oma partnerit ideaalseks?

Võite nüüd jälle rahulikult magada, sest vastus sellele põnevale küsimusele on välja uuritud – null. Vähemalt mitte ükski 2000 küsitletud mehest ei pea. Heidetakse ette seda, et naine vahib seriaale ja tahab meest muuta (kolmandik meestest tunnistas seejuures, et paremuse poole). Ahjaa, meie peres kehtib raudselt lause:”Kui mehed partneri juures midagi muuta saaksid, siis tahaksid nad, et naine oskaks rohkem lõõgastuda.” Vana hea näägutamine ja “probleemide ületähtsustamine” muidugi häirib ka.

See viimane tähendab seda, et kui naine on sama asja pärast kaks aastat näägutanud ja siis ühel päeval välja kolib, on mees väga üllatunud – siiani ju ainult näägutati, kust ta oleks pidanud teadma, et miski naist PÄRISELT häirib. Pealegi, kui pärast kuut kuud pole ikka veel suudetud jõulupuud välja viia, võtaks üks õige naine ise puu selga ja jätaks prügikasti kõrvale. Õige? On küll õige, aga samas tekib sel juhul ilmselt ka hirmus tahtmine sama hooga see couch potato sinna samasse jätta. No mitte mul, mul pole see asi sugugi nii hull, aga nii üldises plaanis. Kuigi ajab ikka vahel närvi küll, kui ise teed 15-tunniseid vahetusi, tuled koju ja siis näed, et see inimene, kellel on ainult üks ametlik kohustus, pole viitsinud sellega kolm päeva järjest tegeleda.

Ja jah, nagu ehk mõni mu viimase aja postitussageduse ja -kellaaja põhjal on taibanud, olen ma jälle tihedalt tööl. Sel nädalal suisa viis vahetust, enamus neist öised. Hetkel siis taas “selles” ühikas. Selles, kus lapsed on üleannetud, räägivad võõras keeles ja kus kolmapäev on uus reede. Reede on muidugi jätkuvalt samuti reede, selles osas pole mingeid muudatusi olnud. Pruunisilmsed itaallased ja hispaanlased avastavad, et blondid eestlannad kiljuvad nii vahvasti, kui neile lund krae vahele panna. Jää peal saab näidata, kes julgemaid trikke teeb. Hiljem saab näidata, kes tõeline sõber on ja väljaväänatud jalaga naabri lifti aitab.

Teisipäeval leidsin kooli koridorist kuulutuse – mingi tüüp kutsus lihtsalt x kuupäeva x kellaajaks (ei, mul ei ole vaja, et teie ka veel mind närvi ajama tuleksite) kõiki soovijaid siia oma sünnipäevale. See meile muidugi väga ei meeldi, sest teate küll, reeglid ja meie närvid ja blablabla. Kui majajuhataja temaga rääkima läks (ta oli ühikasse ka kuulutuse üles pannud), vastas poiss, et ta lootis sada inimest kokku saada. Sada purjus lolli tudengit. Jube.

Ja tõesti, nende lollus on piiritu. See on igasuguse loogika vastane. Esmalt saavad nad sisse ülikooli. Siis saavad neist parimad vahetusüliõpilasteks. Siis istuvad nad lennukisse, prillid ees ja intelligentne naeratus näol – ja meile jõuavad kohale inimesed, kelle jaoks iga uus päev on tõsine väljakutse teemal “kas ma suudan muna praadida nii, et midagi põlema ei läheks?” Iga päev ei suuda, parematel päevadel tuleb välja. Ja siis ma jagelen tuletõrjujatega, selle tainapeaga, lähen koju ja olen “närviline ja stressis”, mitte ei naerata malbelt, kui avastan, et uut kuuske ei saa sisse tuua, sest eelmine on veel jalus. Aga kes meist ikka ideaalne on.

P.S. Perekoolist ka – sarisigitajast Yxikmehe õuele on viimaks õnn jõudnud. Üks tema tütardest on saanud suguküpseks, st juba 15 täis, nii et kolis oma täisealise (21) poisi juurde elama. Armastaval issil on sellega seoses muidugi ainult üks küsimus:”Ega ma talle enam elatist maksma ei pea? Nüüd peab ju mees teda üleval.

Kui Eesti tudengilehed oleksid vastavuses reaalse eluga,

oleksid ka need sellised:

Rents ja nostalgia (põhikoolist)

Ajalehest lugesin, et Õpilasliit arvab, et kehalises kasvatuses, muusikas ja kunstiõpetuses võiks hinnete asemel olla kas arvestatud või mittearvestatud. Kõik saavad ju aru, mida see tähendab – see on võimalus nostalgitseda ja oma kooliajast rääkida.

Mina olen näiteks arvestuslikkuse poolt, sest meil oli selline kekaõps, kes arvas, et tema aine on kõige olulisem, ajas näpuga etteantud direktiivides järge ja selle põhjal pani ka hindeid. Minul ei olnud väga probleemi, sest ma käisin nagunii kolm korda nädalas trennis, aga olid mõned asjad, mis mul lihtsalt ei tulnud välja – näiteks pallivise. Ükskõik, kas visati suurt topispalli või tavalist tennisepalli, ma viskasin alati ca poole vähem kui teised. Vahel ka kõige vähem.

Teiseks ei sobi mulle väga meeskonnamängud. Rahvastepall veel kuidagi, võrkpall ka, kuigi mul ei teki pea üldse meeskonnatunnet või tahtmist võita (see poleks ju MINU võit) – aga jalgpallis ma ei suutnud sundida end seda palli taga ajama, sest igav oli lihtsalt. Ja see ei läinudki üle, koertega mängin küll, aga see on lõbu pärast, mitte mingi kujuteldava “võidu” nimel. Õpetaja oli muidugi vihane, nagu mu iseloom oleks isiklik solvang. Sama arvan ma tegelikult ülikoolis grupitööde kohta – need annavad lihtsalt idiootidele võimaluse end kuidagi läbi venitada, samal ajal oma kehva tööga teiste hinnet rikkudes. Kui meil on kokku lepitud kindlad kuupäevad ja kellaajad ja mõni pole selleks ajaks oma osa ära teinud, eelistan ma tema osa ise kiiresti ära teha ja saata töö ilma tema nimeta ja märkega, et kahjuks ei saanud X meie grupiga liituda. Põhikoolis oli muidugi see vahe, et mina olingi see X, kes jalgpallimängu ajal niisama ringi vahtis ja hiljem teiste käest sõimu sai.

Siit võib järeldada, et kus on laisklejad, seal on sõimajad. Kui ma ütlesin “teiste”, mõtlesin ma tegelikult “teise”. Ma olin hiljem riietusruumis ikka üllatunud, kui meie klassi Kadi vihaselt röökis, sest keegi oli jälle “süüdi” selles, et tema võistkond kaotas. Minu peale ta õnneks tavaliselt vihane ei olnud, sest jalgpalli mängisime me harva, aga kui ta oli vihane, oli ta ikka USKUMATU HULK. Minu jaoks oli tollal täiesti arusaamatu, kuidas inimest selline asi üldse huvitada võib. Meil oli üks tüdruk, kellele võis võrkpall pähe ka kukkuda, ta ikka ei tõstnud käsi üles – selle erinevusega, et kui mina olin jalgpallis lihtsalt ükskõikne, siis tema tegelikult oleks vist tahtnud tubli olla, aga tal lihtsalt oli kehv koordinatsioon. Vähemalt tundus nii. No ja ta sai ikka süstemaatiliselt verbaalselt vastu hambaid – kusjuures teised kaitsesid teda küll, aga Kadi jaoks oli võit nii oluline, et ta oligi endast täiesti väljas. Iseloom oli lihtsalt emotsionaalne ja seda täiesti ootamatute kohtade pealt – ükskord näiteks vihastas ta tüdruku peale, kes tuli dressides kooli, sest unustas, et meil on klassipildistamine, ja “rikkus sellega pildi ära”. Minu jaoks täiesti ulme. Kuigi kujutan ette, et kui see emotsionaalsus entusiasmina kanaliseerida, võiks suurepäraseid tulemusi saavutada. Loodetavasti muidugi mitte kehalise kasvatuse õpetajana, vaid üleüldises plaanis. Ma täitsa tunnustan entusiasmi, aga sellega ongi vist see jama, et sellega tuleb paratamatult kaasa ka vihastamine nende peale, kes seda ei jaga – no ja mina olen tuntud kivi ju, kes oma osavõtmatusega kogu toredat positiivset energiavoogu pidurdab.

Aga iseenesest ei olnud kehalises probleemi, sest ma olin ju trennitüdruk. “Laiskvorste”, kes kuskil trennis ei käinud, rooskas õpetaja ikka mõnuga. Lasi neil näiteks joosta, kuni neil hing kinni oli ja pisarad voolasid, ähvardades, et muidu saab kahe. Neid, kes joosta ei jaksanud, noris kaalu pärast – kuigi nende hulgas oli nii paksukesi, keskmisi kui kõhnasid, jaks sõltub ikka natuke muust asjast kui kolmest ülekilost. Umbes seitsmendaks klassiks oli selge, et kuigi ta alati krimpsus ja vinguva näoga vihaselt kolmesid laob, muunduvad need veerandi lõpus ikka viiteks, et “mitte tunnistust ära rikkuda” – st et realistlikumatel polnud enam väga motivatsiooni pingutada nagunii, sest nad said aru, et oma olemuselt ongi see juba arvestuslik aine.

Kunstiõpetuse õpetaja oli meil mõistev. Joonistada mulle meeldis ja ma sain alati oma nelja kätte, kuigi eks ta näost oli vahel näha, et mu pildid viieaastase tasemel on. Aga tema puhul märkasin, et ta oli poistega tunduvalt karmim ja kasutas nendega tihti väidet “sa oskaksid hulga paremini, aga sa ei viitsi”. Ma ei tea, kas tal oli siis mingi eriti terav kunstnikusilm või oli see lihtsalt diskrimineerimine.

No ja muusikas oli minu eesmärgiks laulda nii vaikselt, et mu häält teiste seast kuulda ei oleks. Seda sellest ajast saadik, kui me esimeses klassis Jaanaga koos koju läksime, mina omaette laulsin ja ta küsis mu käest täiesti siiralt ja sõbralikult:”Aga miks sa üldse laulad, kui see sul nii koledasti välja tuleb?”* See kukkus viljakale pinnasele, sest õpetaja oli sama varem viisakalt vihjanud (“Sa laulad küll toredasti, aga proovi ikka vaiksemalt. Veel vaiksemalt.”). Mina kohmasin igatahes sõbrannale ükskõikselt, et laulan, sest meeldib, aga tegelikult sain sellest hingelise trauma, olin karmist tõest scarred for life ja laulsin edaspidi ainult oma lemmikloomade kuuldes. Tõsiselt, see mõjus mulle nii, et vaatasin vahepeal isegi oma ema ehmunud pilguga, kui ta “Kodus ja Võõrsil” tunnusmeloodiat kaasa ümises, sest kuidas ta ometigi julgeb. Nüüdseks (pärast aastaid kooselu) laulan K kuuldes vahel à la sepapoisse või räpin (eile alles tegin Lauri Pihlapit järele talle) või ümisen mingit eriti lihtsat viisi, sest on selgunud, et ta ei hakkagi karjuma ja ta kõrvadest ei nirisegi verd, mis sellest, et see tõenäoliselt ka mitte mingit esteetilist naudingut ei paku. See-eest pakub see talle vahel nalja, kui ma kvaliteethuumori raames prantsuse keeles kaasa räppida üritan (ei, ma ei saa sellega eesti keeleski hakkama) ja pärast kolmandat ebaõnnestumist hoopis vanduma hakkan. Ühesõnaga, ma olen pärast umbes 20 aastat jõudnud taas selleni, et kui on hea tuju, siis tegelikult omaette võib natuke häält teha. Lisaks on minuni jõudnud vabastav arusaam, et kui mina ei mäleta ühegi oma kunagise klassikaaslase kohta, kas ja kuidas nad laulda oskasid, siis tõenäoliselt ei mäleta nemad minu häält samuti.

No ja et natuke nagu artikliga kokku läheks, olgu öeldud, et ma arvan, et ained, mis puhtalt andekusest sõltuvad, võiksid tõesti arvestuslikud olla – või siis äärmisel juhul peaks õpetaja hindama seda, kas õpilane töötab tunnis kaasa ja kas ta tahab seda tennisepalli visata või mitte. Ja üldse, see ongi minu blogi, kui ma tahan hommikul kell kuus kirjutada, kuidas ma kunagi põhikoolis käisin, siis just seda ma teengi.

* Jaana, muide, väidab siiani, et tema ei ole midagi öelnud. Ütlesid küll! Ma mäletan! Ma ärkan ikka veel selle pärast öösiti karjudes üles!!!

La cinquième saison (Viies aastaaeg, 2012)

Käisin eile kinos, nagu plaanitud oli, ja ütleme nii, et see oli ikka Elamus suure tähega. “Viies aastaaeg” raputas vaatajad korralikult läbi. Ma ei mäletagi ühtki teist filmi, pärast mida oleks mul olnud konkreetselt tunne, nagu ma oleksin peksa saanud. Ainult selle vahega, et pärast seda, kui keegi sind jalaga kõhtu taob, ei ole tavaliselt vist endal hea meel. Ma eeldan, ega mul erilisi kogemusi ei ole. Seekord igatahes kõhus keeras, aga mõnus oli ka.

Kas soovitada? Pigem neile, kellel kunstilised ja “teistsugused” filmid meeldivad. Mulle meeldivad. Aga kui sulle muidu meeldib näiteks “Too fast, too furious” või “Roheline latern” või “Skyfall”, pole seda filmi vist eriti mõtet soovitada, jääb kaugeks. Teiseks ei ole see “kerge” film, vaid see on selline, millesse tuleb süveneda. Kui iga 15 minuti tagant minna võikut tegema või sigaretiga kopsu soojendama, on see õige tunne kohe läinud. Antud hetkel on ka sõna “kunstiline” täiesti omal kohal, sest ükskõik, mis parajasti toimus, kaadrid olid ikka nagu fotokaadrid, kogu kompositsioon kindlalt paigas (nagu ülaloleval pildil), nii et võta ja saada lihtsalt kõik järjest näitusele. Tihti seisis kaamera paigal, mitte ei liikunud toimuvaga kaasa, mis staatilisust veelgi rõhutas, tekkiski tunne, et vaataja on väljaspool ja vaatab otsekui akvaariumis toimuvat. Selle kunstiline konstrueeritus oli küll kogu aeg taotluslikult vaatajale ette visatud, aga ei jäänud segama. Erinevad visuaalsed pildid ja täiesti erineval tasandil dialoogid (stiilis “kire nüüd” ja filosoofiline “Inimene peab vältima vältimatut”) sobitusid lausa häirivalt hästi kokku.

Filmi süžee on väga lihtne, kuigi film ise seda sugugi ei ole. On olnud kevad, suvi ja sügis ning nüüd on käes talv. Aga kevadet enam ei tule. On lihtsalt mingi imelik jätkumine, aga kukk ei taha kireda, muru enam ei tärka ja loodus arvab, et on aeg pillid kotti pakkida. Kuna filmi tegevus toimub pisikeses Belgia külakeses, kus põllumajandusel on väga tähtis roll, on inimesed muidugi endast väljas ja ei oska oma emotsioonidega enam toime tulla. Ja meie saame näha, mis nüüd edasi saab.

Muide, enamik näitlejatest ei olnud professionaalid, vaid kohalikud, kes seal külakeses elavad. Sellest hoolimata mängisid nad väga hästi, ka lähivõtted olid väga usutavad. Kohalikke on režissöörid kasutanud ka varem ja ka looduse ja inimese kokkupõrgete temaatika on Peter Brosensi ja tema naise Jessica Woodworthi jaoks kogu aeg oluline olnud, seda on käsitletud juba “Khadakis” (2006, filmi tegevus toimub Mongoolias) ja “Altiplanos” (2009, tegevus toimub Peruus), nii et seda filmi on nimetatud ka triloogiat lõpetavaks teoseks. Ja aususe huvides olgu öeldud, et kuigi märkisin selle prantsuse filmide alla, on see tegelikult prantslaste, hollandlaste ja belglaste ühistöö ja eelkõige siiski belgia film.

Mul on igatahes selline tunne, et seedin seda filmi nüüd päris mitu päeva ja siis tahaks neid kahte varasemat ka näha. Ja mina olen täna tööl, aga minge teie ja vaadake kell pool kümme Cinamonis filmi “Suur õhtu“. Selle kohta öeldi, et see on naljakas – ja seal on ju punkar, nii et vast ikka natuke on ka. Ma ise peangi mõtlema, mis ma teen sellega, sest filmi enda ma leidsin, aga subtiitreid mitte, nii et pean kas K-le enne keele selgeks õpetama, talle jooksvalt sünkroontõlget tegema (vahepeal häbiga tunnistades, et ega ma aru ei saa) või seda hoopis üksi vaatama.

P.S. Tavainimese seisukohta saab lugeda siit.

Raadiot kuulan ma ka vahel (jah, jälle teravad teemad)

Näiteks kuulasin ükspäev Vikerraadio “Reporteritundi“, kus räägiti rahvusvahelistest lapseröövidest. Väga imelik saade oli. Esiteks jäi mulje, et (Eesti kultuurile omaselt) reporter on seisukohal, et lapsel on alati emaga parem, olenemata sellest, mis rahvusest see ema on (ja ilmselt ka olenemata kõigist teistest asjadest) ja teiseks rääkis ta vahepeal ülihaletsevalt emadest, kellelt pole isegi last ära võetud, vaid on otsustatud, et ema peaks lapsega mingisse riiki naasma, et isa lapsega normaalselt kohtuda saaks. No jutt siis umbes selline, et “no kuidas ta vaeseke läheb riiki, kus ta keelt ei oska, kedagi ei tunne ja…” Mul pidi suu lahti jääma.

1. Kuna jutt käis naise TAGASI saatmisest, siis ilmselgelt on ta juba varem seal riigis olnud. Teiseks oli tal ilmselt lapse isaga mingil hetkel SUUR ARMASTUS, loodi peret jne. Kuidas on võimalik, et inimene (nii mees kui naine) ei ürita üldse õppida oma kaaslase emakeelt? Kui sa kellegagi elu koos veeta tahad, pead sa ju nägema vaeva, et teda ja tema kultuuri mõista. Ainus olukord, kus ma keelt õppida ei viitsiks, oleks selline, kus mu mees oleks näiteks komi või iirlane vms, kes tegelikkuses oma vanemategagi pigem vene/inglise keeles suhtleb ja nagunii käib kodumaal korra aastas ja ei tea isegi sellest traditsiooniliset keelest midagi (eeldusel, et ta on sedasorti mees, kui ta oleks pühendunud ja traditsioone austav komi/iirlane, kes igapäevaselt seda keelt räägib, tuleks muidugi õppida). Igal teisel juhul tundub see elementaarne, et kui ma tahan oma elu mingis teises kultuuris jätkata, õpin ma ka keele selgeks. Või et koliks näiteks Soome ja räägiks seal elu lõpuni eesti keelt ja suhtleks ainult eestlastega? Ja samal ajal imestaks, miks kohalikud mind ei salli?

2. Kas isa ei olegi inimene? Et ongi normaalne talle öelda, et anna andeks, papa, aga sina võid nüüdsest näha oma lapsi ainult jõulude ajal ja suvel? Eeldusel muidugi, et papa ise külas käib. Kui laps on juba teismeline, siis ehk lubatakse ta ka isale külla, mitte enne. Savi, et isa on siiani lapsega koos elanud, aga nüüdsest võtku ja hakaku uut peret looma, sest vanemad läksid lahku ja emmel ei ole enam tuju selles riigis elada? Ma ei tea, erinevalt levinud seisukohale tundub mulle, et mehed on siiski ka inimesed.

punkarid on varganäod ju

Käisin üle hulga aja eile ühel kontserdil. Punkarid, kes tegid pigem metalit (intelligentne metal oli vist žanrimääratlus, ega mingid karvikud ei oskakski seda ju ise teha) ja metaliinimesed, kes tegid metalit. Igatahes istusin osa ajast bändiruumis ja ajasin inimestega juttu. Ega ma seal suurt kedagi ei tundnud, sest punkarid istuvad pool ajast ju suitsuruumis ja ma ei viitsinud sinna minna – ja kuna ma olin viisakalt kleidiga, olin ma vist nö undercover. Igatahes hakkas üks tüüp ühel hetkel muuhulgas rääkima, et kuna toas on ka punkarid, käis ta ikka vahepeal kontrollimas, kas õlu on külmikus alles. 😀 Tahtsin juba mölisema hakata, siis tuli meelde, et kümme aastat tagasi oleks nii mõnigi punkar sealt tõesti suvalt õlut võtnud. Ja nii mõnigi metalimees, kui aus olla, nii et see on üks paras “pajal on katla suhtes eelarvamused, ühed mustad mõlemad”. See viimane kehtib ka välimuse kohta, sest ega ei saa öelda ju, et nad ise kuidagi esinduslikumad või viisakamad välja näeksid, vähemalt Kiss oma näomaalingute (hüüdnime põhjal saab ilmselt aru, millised need on) ja järel lohiseva lehmaketiga (mis vastavalt joobeastmele järjest rohkem jalgu jääb) paneks minugi iga natukese aja tagant külmiku sisu üle lugema. Nii et mis seal ikka. Eesti muusikaskene, palju huvitavaid elamusi. 😀

  • Rubriigid