anna kannatust

Kas blogimine on kohustuslik?

Tegelikult ei taha ma seda küsida, seda vastust ma tean. Loomulikult on kohustuslik. Kui sul on juba üks püsilugeja, tunned ikka, et ta ju ootab ja kuidas ta siis teeb hommikul arvuti lahti ja ainult tühjus vahib ekraanilt vastu. St, kui see püsilugeja on juba nii nahaalne, et hakkab suisa nõudlikke meile saatma, näitab kiisuke muidugi pisut küüsi, aga kohusetunne on siiski ka olemas. Ja kus on kohusetunne, seal on ka kohustus.

Aga see ei ole tänane teema. Tänane teema on selline: kas inimene, kes on juba blogima hakanud, on kohustatud blogima kindlatest asjadest? Nimelt kuulsin, et üks blogija mõisteti hiljuti hukka (ja selle tulemusena kaasnesid teatud ebameeldivused) selle pärast, et ta pole oma blogis ühest valdkonnast kirjutanud -> järelikult see ei huvita teda -> järelikult on ta üks halb inimene. Ja vat see on minu jaoks ulme. Saan aru, et pannakse pahaks seda, MIDA ma kirjutan. Aga seda, millest EI kirjutata? See on ju absurdne.

Hakkasin selle peale kohe mõtlema, mis mulje inimestele minu blogist jääda võiks. Lähedastest ma eriti ei kirjuta, sest neil on õigus privaatsusele. Tööasjadest ja töökaaslastest ma üldiselt ei kirjuta, sest esiteks on ka neil õigus privaatsusele ja teiseks oleks neist rääkimine minu meelest ebaprofessionaalne. Erandiks siis olukorrad, kui tahangi midagi laiemale maailmale tutvustada. Ka mina olen oma elus juhuslikult sattunud selliste olukordade otsa, kus keegi on hädas – ja kui koerakutsikat leides tasub sellest blogis kirjutada, sest äkki keegi tahab teda endale, siis teatud olukordades, näiteks kui asi puudutab lapsi, on nende privaatsus rohkem väärt ja ilmselgelt sellest kirjutada ei saa.

Seega võiks mu blogi põhjal öelda, et Rents istub kogu aeg kodus, vahib erinevaid filme ja vahepeal targutab kellegi kallal vinguval toonil. Mulle tuleb kohe silma ette mingi eriti paks tädi, snäkikauss käes, vanust vähemalt 40 kanti, diivanisse juba tagumiku alla mugav lohk kulunud. Ma ei kujuta ette ka, et kui ma näiteks tules kodu ja pereema kaotanud lastele viis eurot annetan, peaksin tulema internetti ja selle kirja panema, et te ikka teaksite, et ma hea inimene olen. Et odava populaarsuse nimel kirjutaksin, et aitasin Pärnu vanamemmel bussijaama leida, sest ta, vaeseke, oli eksinud. Aga praegu lugesite ikka, eks? Usute, et olen hea, jah?

Teine variant – et veenda inimesi selles, et toitun tervislikult, tuleks hakata iga päev oma toidusedelit kirja panema. Et te ikka teaksite, et mu seedeelundkond toimib korrapäraselt, peaks teid ikka ka sellega kursis hoidma. No et kui tihti ja mis kell ja kuidas siis ikka ja… No et ei oleks midagi varjatud.

Olen juba varem öelnud, et tean tüdrukut, kelle kohta on mulle räägitud, et on alles emo – ütlejad ei tunne teda, on lugenud ainult tema blogi, kus ta end välja elab, tegelikult on ta päris elus normaalne inimene. Või üks isegi vist üsna tuntud blogija, kes blogis jätab normaalse inimese mulje, aga need, kes teda päris elus teavad, need… Noh, need teavad. Blogi ei anna ju sulle mitte mingit pilti inimese elust tervikuna, vaid näitab seda osa, mida inimene ise tahab maailmaga jagada. Ma oleksin ekshibitsionist, kui ma kardinad päris eest kisuksin ja alasti akna peal seisaksin. Veel hullem, see oleks igav.

Ja teie, kes te blogidest kogu tõde otsite – kas te arvate tõesti, et Mollyl ei ole kunagi bad hair day või et Tikker ei osta kunagi salaja E-ainetest kubisevat saiakest? Okei, tema ehk ei osta ka, aga you catch my drift, eks. Meil kõigil on mitu tahku. Teil sama moodi.

Pildil on mitme näoga loom.