anna kannatust

Kas blogimine on kohustuslik?

Tegelikult ei taha ma seda küsida, seda vastust ma tean. Loomulikult on kohustuslik. Kui sul on juba üks püsilugeja, tunned ikka, et ta ju ootab ja kuidas ta siis teeb hommikul arvuti lahti ja ainult tühjus vahib ekraanilt vastu. St, kui see püsilugeja on juba nii nahaalne, et hakkab suisa nõudlikke meile saatma, näitab kiisuke muidugi pisut küüsi, aga kohusetunne on siiski ka olemas. Ja kus on kohusetunne, seal on ka kohustus.

Aga see ei ole tänane teema. Tänane teema on selline: kas inimene, kes on juba blogima hakanud, on kohustatud blogima kindlatest asjadest? Nimelt kuulsin, et üks blogija mõisteti hiljuti hukka (ja selle tulemusena kaasnesid teatud ebameeldivused) selle pärast, et ta pole oma blogis ühest valdkonnast kirjutanud -> järelikult see ei huvita teda -> järelikult on ta üks halb inimene. Ja vat see on minu jaoks ulme. Saan aru, et pannakse pahaks seda, MIDA ma kirjutan. Aga seda, millest EI kirjutata? See on ju absurdne.

Hakkasin selle peale kohe mõtlema, mis mulje inimestele minu blogist jääda võiks. Lähedastest ma eriti ei kirjuta, sest neil on õigus privaatsusele. Tööasjadest ja töökaaslastest ma üldiselt ei kirjuta, sest esiteks on ka neil õigus privaatsusele ja teiseks oleks neist rääkimine minu meelest ebaprofessionaalne. Erandiks siis olukorrad, kui tahangi midagi laiemale maailmale tutvustada. Ka mina olen oma elus juhuslikult sattunud selliste olukordade otsa, kus keegi on hädas – ja kui koerakutsikat leides tasub sellest blogis kirjutada, sest äkki keegi tahab teda endale, siis teatud olukordades, näiteks kui asi puudutab lapsi, on nende privaatsus rohkem väärt ja ilmselgelt sellest kirjutada ei saa.

Seega võiks mu blogi põhjal öelda, et Rents istub kogu aeg kodus, vahib erinevaid filme ja vahepeal targutab kellegi kallal vinguval toonil. Mulle tuleb kohe silma ette mingi eriti paks tädi, snäkikauss käes, vanust vähemalt 40 kanti, diivanisse juba tagumiku alla mugav lohk kulunud. Ma ei kujuta ette ka, et kui ma näiteks tules kodu ja pereema kaotanud lastele viis eurot annetan, peaksin tulema internetti ja selle kirja panema, et te ikka teaksite, et ma hea inimene olen. Et odava populaarsuse nimel kirjutaksin, et aitasin Pärnu vanamemmel bussijaama leida, sest ta, vaeseke, oli eksinud. Aga praegu lugesite ikka, eks? Usute, et olen hea, jah?

Teine variant – et veenda inimesi selles, et toitun tervislikult, tuleks hakata iga päev oma toidusedelit kirja panema. Et te ikka teaksite, et mu seedeelundkond toimib korrapäraselt, peaks teid ikka ka sellega kursis hoidma. No et kui tihti ja mis kell ja kuidas siis ikka ja… No et ei oleks midagi varjatud.

Olen juba varem öelnud, et tean tüdrukut, kelle kohta on mulle räägitud, et on alles emo – ütlejad ei tunne teda, on lugenud ainult tema blogi, kus ta end välja elab, tegelikult on ta päris elus normaalne inimene. Või üks isegi vist üsna tuntud blogija, kes blogis jätab normaalse inimese mulje, aga need, kes teda päris elus teavad, need… Noh, need teavad. Blogi ei anna ju sulle mitte mingit pilti inimese elust tervikuna, vaid näitab seda osa, mida inimene ise tahab maailmaga jagada. Ma oleksin ekshibitsionist, kui ma kardinad päris eest kisuksin ja alasti akna peal seisaksin. Veel hullem, see oleks igav.

Ja teie, kes te blogidest kogu tõde otsite – kas te arvate tõesti, et Mollyl ei ole kunagi bad hair day või et Tikker ei osta kunagi salaja E-ainetest kubisevat saiakest? Okei, tema ehk ei osta ka, aga you catch my drift, eks. Meil kõigil on mitu tahku. Teil sama moodi.

Pildil on mitme näoga loom.

16 kommentaari “Kas blogimine on kohustuslik?

  1. HAHA.

    Norra. Keelt veel ei oska. Ingliskeelsed kirjad pakenditel on pigem erand kui reegel. Poes käimine on VÄSITAV. Just eile sõime neid küüslaugu-juustusaiu, mida saab poest valmiskujul osta, et ahjus kümne minutiga soojaks ajada. Meie lemmikud juba Londoni ajast.

    Ehk et Tikker sööb kohe kindlasti õhtuti, kui lapsed magavad, mitte nii tervislikku kraami. E-ainetest kubisevat harvemini, aga šokolaad on igapäevane sõber ja saiakesi saab ikka vahel ostetud. Lastele üritan muidugi paremaid palu sööta, jah. Aga on nemadki Tartus seal Õnne tänava (on vist?) urkas pizzat söönud – olime lihtsalt väsinud ja näljased.

    Ma katsun ikka vahel sellest ka kirjutada, et mul on küll kenad ideaalid, aga reaalsus on tihti midagi muud 😀

  2. See kõrvitsaga loom! Kuidas Brnos H-weeniga oli? Trt-s Raatuse ühika ees oli oksekoomas neidis, kelle paariline üritas talle ilmselt taha keerata. Meil oli küsimus, kas vaja läheks kiirabi, politseid või head sõna. 😀 Ja linn oli veristes palakates amerkanismuseid täis. Oleks kasvõi ühtki mitme näoga looma näinud!

    Aga sul on minu jaoks imetlusväärne blogi just selle koha pealt, et justnagu liputaja oma, aga samas on su reaalne mina väga kenasti (mitteveriste palakate taha) peidetud. Ehkki ma olen ka pead murdnud, millal sa jõuad kõiki neid filme vaadata. Unepuudus või päevavenitusaparaat? 😀

  3. Blogijad väidavad sageli, et nad ju kõigest ei kirjuta ja ega lugejad neid tegelikult ei tunne, sest nad ei räägi pooligi asju oma elust. Mina arvan, et lugejad tunnevad vägagi hästi neid blogijaid, keda kaua lugenud. Isegi kui keegi on väga-väga võlts ja tahab teadlikult endast mingit paremat muljet jätta – siis ongi aru saada, et on võlts ja tahab muljet jätta. Ma arvan, et nii on. Näiteks loen mina sinu blogi, sest sa oled keskmisest tunduvalt kõrgema intellektiga 🙂 Sa oled tark tüdruk ja mulle meeldivad sinu arutlused. Ja mulle meeldib sinu moraal ja eetika – ära nüüd naerma hakka, eks 🙂 Aga see kõik paistab välja.
    Molly puhul köidab jälle primitiivsus – selline üdini lapselik, minu jaoks väga rootsilik naiivsus ja muretus, mistõttu tema blogi on lõõgastav lugeda. Inimest köidavad ilusad asjad ja ta tunneb nende üle nii siirast rõõmu. Samas see, milline ema ta on, on siiski imetlust väärt – sama siira andumusega ta imetleb ja armastab ka oma lapsi.
    No mis iganes… te kõik paigutute lugejate blogireas nagu kenad puzzletükid omale kohale ja kui sa ükspäev siin meile sabinat tegid ja blogi lukku panid, siis ma mõtlesin tõsiselt, et kas nüüd kirjutada sulle või mitte. Et mis mõttes ma ei saa enam su mõtetest osa? Selles suhtes on tõepoolest sõltuvus ja samas ka ühepoolne sõprus – minu jaoks oled sa lähedaseks saanud, samas kui sina mind ei tunne. Mõne blogijaga olen muide hakanud FB-s sõbraks, siis tekib kahepoolne tutvus ja see on tegelikult hästi tore 🙂

  4. Maire tähelepanek oli küll hea (“Isegi kui keegi on väga-väga võlts ja tahab teadlikult endast mingit paremat muljet jätta – siis ongi aru saada, et on võlts ja tahab muljet jätta.”) – ma mõtlesin samuti, et see, mida keegi peab vajalikuks kirjutamata jätta või mida ta ei pea oluliseks, annab ju samuti isiksuse kohta informatsiooni.

    Murran nüüd pead, kas see, kes blogis jätab normaalse mulje, aga elus… olen mina. a mul on kõva lootus, et ega ma blogis päris normaalset muljet ei jäta. Ja pealegi pole ma eriti tuntud.

  5. Oh, kui ma ka usuks, et ma teen seda oma lugejate huvides =)
    Ma teen seda enda huvides, tundega, et kui ma 2 nädalat ei kirjuta, siis nad ei tulegi enam tagasi kontrollima, kas on uut postitust, ja kes mind siis enam vaatab ja mulle mõtleb? Kasvõi minuti päevas?

    1. Vot mina olen ka mõelnud, et peab ikka inimesel enesekindlust olema ja peab ikka inimene oma sõpradele kindel olema, kui blogimist alustab. Sest eks ta ole ju kuramuse nukker, kui 18 päeva ei ole keegi vajalikuks pidanud su blogis kommenteerida. Ja veel õudsam on muidugi see, kui nad ei loe ka seda. Või kui ainult Inno ja Irja seda loevad ja kommenteerivad.

    2. Noh, mina avastasin, et blogimine on minu jaoks kõige siiram võimalus päevikut pidada – et ühest küljest on põhiline see, et saaks iseenda jaoks asjad lahti kirjutada, aga teisest küljest ei ole tänu kas või hüpoteetilistele lugejatele seda üksi kõva häälega rääkimise tunnet, mis mul paberpäevikuga katsetades alati tekkis. Paberpäevikuga juhtus kogu aeg see, et ma konstrueerisin mingi lugeja ja sellisele konstrueeritud lugejale kirjutamine kukkus kohutavalt õudne ja õõnes välja ja endal oli ebaloomulik tunne.

  6. ..et blogijat ikka selle valitud isiksuse juures kinni hoida, soovitaksin paari filmi :). Itaalia oma. Tegelikult rohkem kui paari. Mul oli see juba mõnda aega plaanis, siis avastasin, et Rents on blogi kinni pannud. Nii et nüüd soovitan kohe varuga. Monicelli “Un borghese piccolo piccolo”, ja Itaalia suurim kassahitt Checco Zalone, tegelikult lausa kaks tema filmi (soovitaksin pigem esimest) “Cado dalle Nubi” ja 70-st komöödia “Travolti da un insolito destino nell’azzurro mare d’agosto” ja kunagi välismaise filmi Oscari võitnud “Mediterraneo”. Nüüd on loodetavasti paar õhtud Itaalia filmidega sisustatud :). ps. uuematest filmidest on toredad veel “Si può fare” ja “Basilicata coast to coast”.

    1. Ei, ega mul ei olegi “valitud isiksus”, mõtlesin pigem seda, et päris kõike me ju lihtsalt ei näita. Piiluda saab ikka ribikardinate vahelt või nii. Aga tänud soovituste eest, võtan plaani.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.