Uncategorized

veel ajaplaneerimisest

Mulle tuli meelde, et mul oleks mingit kalenderprogrammi ka vaja. Mul varem oli Vueminder, mis oli muidu väga tore – pisike kalender oli kogu aeg deskdopil silma ees ja selles sai kasutada erinevaid värve, et märkida erinevaid kohustusi. No et mis kooli ja mis tööle ja mis teisele tööle jne. Aga see tõmbas arvuti maru aeglaseks – ta muudkui tegutses aktiivselt selle programmi jooksutamisega ja sellele kulus teiste asjadega võrreldes ebaproportsionaalselt energiat. Nii et soovitage midagi mõistlikku, mis mulle ekraanilt vastu vahiks. Mulle need pärist paberist asjad ja mobiilikalender ei sobi, mul läheb alati meelest seda vaadata.

Muidu ei ole üldse seda tunnet, et peaks veel miljon nädalat usinalt koolis käima, enne kui see semester läbi saab. Ving ja hala.

movies

väss on

Ma ei jaksa veel igasugu kama sheerida, aga küll ma seda ka varsti teen. Eile alles jõudsin koju. Ei pidanudki reaalselt hääletama (kuigi sugulane jäi minust Leedu ja Läti piirile maha), sest rekkajuhid andsid mind käest kätte nagu (loodetavasti kuuma) kartulit. Olen alati öelnud, et niimoodi reisimine tuletab meelde, et inimesed on ikka ilusad ja head*, sest sel viisil teel olles sõltud sa täielikult teiste usaldusest ja heatahtlikkusest. Kui viimane neist mind Elvas maha pani, oli juba nii pime, et otsustasin bussi peale tulla – alles siis, kui buss kohale jõudis ja piletit ostma hakkasin, tuli meelde, et vahetasin ju viimased euro Tšehhis ära ja sularaha on ainult peotäie sentide jagu. Õnneks võttis seegi onu mind ausõna peale bussi. St kraapisin talle sentidest ühe euro kokku ja lubasin, et ülejäänu maksab mees ära, kui mulle Tartus vastu tuleb. Poleks ta sellega nõus olnud, oleksin ma pidanud tagasi kaubanduskeskusesse automaadi juurde kõndima ja pärast veel järgmist bussi ootama, nii et tunnikese oleksin ikka kaotanud. Nii et võib öelda, et kohtasin palju toredaid ja abivalmis inimesi. K tõi küll sente, kui keegi kahtles. Nii igaks juhuks ütlen, et keegi ei saaks hiljem ette heita.

Murca reklaamis oma blogis ühte ajajuhtimisvärki, mis tegelikult on pigem kalkulaator, mis ütleb sulle külmalt ja kalgilt otse näkku, kui palju sa millegi peale arvutis aega raiskad. Sõbrannad mul kalkuleerivad oma kaloreid, ma kalkuleerin aega. Või noh, mõeldud on ta ilmselt selleks, et sa saaksid seda vaadata ja rõõmsalt naeratades öelda:”Oi, ma töötasin täna 4 tundi järjest oma projekti kallal ja üldse ei käinud Facebookis.” Mina näiteks panin selle praegu mõõtma, kui kaua ma QI-d vaatan. Mitte et ma arvaks, et see episood teistest kuidagi kauem kestaks, aga siis saab tulevase nädala ajaplaneerimine (kus loodetavasti on kenad projektid, mille kallal väsimatult töötatakse) ainult paremaks minna. Toggl on igatahes selle asja nimi, kui kedagi huvitab. Murca ütles, et eestlaste tehtud, ma ise ei tea.

Ahjaa, pika rekkasõidu ajal sain vaadatud mitu filmi, mida varem näinud ei olnud. “Vääritud tõprad”, “No Country for Old Men”, “Little Miss Sunshine” ja mingi vene sari, mille nimi oli “Dessant on dessant vms”. Minu lemmikuteks oli “Little Miss Sunshine“, mis ei rääkinud sugugi mitte ainult paksukesest, kes missiks tahab saada, vaid ka paljust muust, ja “Jahihooaeg 2“, mis oli lihtsalt täiega äge. Esimeses oli mu lemmik perepoeg, kes oli rääkimise maha jätnud. Kirjandusteadlane, kes Prousti läbikukkujast geiks nimetas, ja narkomaanist vanaisa olid ka muidugi toredad. Teises meeldis mulle väga see, et sealne taksikoer rääkis (vähemalt eestikeelses variandis, ma ei tea, kuidas originaal on) mõnusa saksa aktsendiga ja pani jutu sisse saksakeelseid sõnu.

* Mõned on muidugi jubedad ja kurjad, aga see seisab üldiselt niigi meeles.