Uncategorized

Mida reklaami?

Postimehes kirjeldatakse (pildiga) Tallinnas rippuvat reklaami, kus on naisterahva pilt ja südamlikud vabandussõnad. Seda siis kahes keeles, sest keeleseadus näeb meil ette, et reklaam ei tohi ainult võõrkeelne olla. Ma siis laenan neilt seda omakorda. Muidu ei laenaks, aga kuna selliseid reklaame on tegelikult viimasel ajal mitu olnud, olen ma üsna kindel, et tegelikult reklaamitakse lihtsalt reklaampinda – seda enam, et inimese pilti ei tohi ju tema nõusolekuta kasutada.

Oletagem aga hetkeks, et see on päris reklaam. Minu AINUS reaktsioon oleks WTF.

1. SINA oled olnud siga ja palud vabandust. Miks taeva päralt peaksid sa selleks minu pilti kasutama? Löö siis oma pilt letti, et kõik näeksid, kes see tropp olnud on.

2. No mitte ei usu, et tibi nii väga solvus selle peale, et mees näiteks ta uut soengut ei märganud. Selleks on ikka midagi suurt vaja. No ma ei tea, tibi ehted maha müüa (aga sellisel poleks ilmselt raha reklaami eest maksta) või teda teise naisega petta. Aga sel viimasel juhul, isegi kui tibi muidu andestamist kaaluks, oleks nüüd ju kõik avalikkuse ette toodud ja kogu Tallinn teaks, et see ongi see Vika, keda ta mees kohtleb nagu kaltsu. St senine pereringi häbi on nüüd ülelinnaline häbi. Kas teie andestaksite sellises olukorras? Ma saan aru küll, et vene tüdrukutele meeldib, kui mees nende sädelevat käekotikest kannab, aga nii erinev ei saa inimhing ju olla. Või saab?

anna kannatust

Mina ei taha enam kooli minna

Ja mitte ainult selle pärast, et raske on ja tahetakse, et ma igasugu asju teeksin. Mitte isegi selle pärast, et itaalia keele õpetaja ütles täna, et isegi, kui ma ainult kolm kuud itaalia keelt õppinud oleksin (mitte aasta), võiks nüüdseks juba hääldus normaalne olla*. Ja mitte ka selle pärast, et nüüd, kaks päeva enne vaheeksamit, jõudis meie hispaania keele õpetaja ise ka selleni, et kasutas küsimusele vastamisega jänni jäädes sõna complicado (oli ausalt öeldes ka aeg juba). Vaid lihtsalt selle pärast, et FAKING KÜLM ON!

Jakobi tänava hoones vähemalt mingilgi määral köetakse, katsudes on tunda, et radikad on soojad, aga Paabelis on täiega külm. Mul on tunne, et ma lähen enne siniseks, kui nad seal kütma hakkavad. Iga kord topin rohkem riideid selga ja iga kord jääb sellest väheks. Köhin nagunii juba sellest ajast saadik, kui esimene lumi maha tuli.

K juba on haige. Eile, kui ta mulle ütles, et ei jaksa üles tõusta, mõtlesin, et tal on laiskus peal. Koolis saab seda endale vahel lubada, mis seal ikka. Kui ta kell kaks päeval ka veel üles tulla ei jaksanud, hakkasin muretsema, sest tema on muidu see, kes läheb keskööl magama ja ärkab äratuskellata kell seitse, kui mina lõunani välja põõnutan. Mina kavatsen köhimise ja nuuskamisega piirduda ja mitte koju pikali jääda.

Ahjaa, päeva win on see, et ma leidsin üles selle köhakommi, mille ma kahe nädala eest ära kaotasin, kui seda paberist välja võtta üritasin. Käekotti oli kukkunud.

* Kujutate ette, jah? Just nii ütleski. Selle kohta siis, et ma ei oska seda nende c tähte hääldada. St ma ei mäleta kunagi, kas nüüd tuleks hääldada nagu k või nagu c ja siis ma hääldan automaatselt hoopis s. Pole just kõige taibukam, ma tean. Vahepeal läks nagu juba tiba paremaks, aga nüüd see üks keelevaba nädal kustutas taas kogu keelemälu.