anna kannatust

kroolin, nagu jaksan

Inimesed, kas teil oli meeles kommi ja küpsist osta? Mina ostsin, sest eelmine kord oli häbi, kui tulid lapsed ukse taha ja staaretnoloog oli nagu:”Mis päev? Mardi? Mis asi?” Ma salajas küll loodan, et kedagi ei tule ja ma saan ise kogu magusa näost sisse ajada. Eile juba lõhkusin sõrme ära, kui üritasin jäätisekarpi avada. Verd tuli tunduvalt rohkem, kui sellisest asjast ootaks. Või noh, ehk üritatakse mulle kõrgemalt poolt midagi vihjata, sest mul on mõlema käe keskmised sõrmed vigastatud. Üks jäätisekarbiga ja teisel lõin ma vastu koera hammast pikkupidi küüne puruks. Õigemini mitte mina ei löönud, vaid koer lõi. Mina seisin, käed olid kõrval, kui koer otsustas end hoogsalt raputada ja mulle kogemata koonuga vastu kätt virutas. Tundus, et tal oli ka valus, tegi esimesel hetkel sellist nägu, nagu ei saaks nüüd hästi aru, kas ma lõin teda või mis see tal vastu nina käis. Hea, et niigi läks, ta on selline pugeja, et K on mitu korda vastu lõugu saanud – pisike koerake ronib sülle, hakkab seal keerutama ja ühel hetkel paneb selle käigus hooga oma peaga alt üles. No ja ta on paras puupea ju. Koeraomanike kummalised vigastused.

Sellest keskmise sõrme vihjest ma saaks isegi aru. No et ole natuke viisakam ja ära targuta nii palju. Ma päris tihti mõtlen, et deem, kui ma peaksin iseennast kuulma, ajaksin ma end täiega närvi. Ja mul on PIDEVALT olukordi, kus ma ootan ja vaatan ja loodan, et ehk keegi teine ütleb ikka ise midagi, aga keegi ei ütle ja siis ma pean ikka see targutaja olema, sest ma ei suuda vait ka olla. No näiteks viimases prantsuse keele tunnis analüüsisime antropoloogilist artiklit ja muuhulgas rääkis ta sellest, et vägivalla põhjustab ebaõigluse tunnetamine. No ja mitteantropoloogid, kes ei loe suvalist artiklit tekstikriitiliselt, järeldavad sellest kohe, et see ebaõiglus eksisteerib – kuigi tegelikult ei tähenda see, et seda tunnetatakse, veel sugugi seda, et see reaalselt eksisteeriks. Mina tunnen igal hommikul, kui ebaõiglane see on, et ma pean läbi külma ja pimeda kooli poole tatsama, aga mõistusega saan ma aru, et see on ainult minu isiklik tunne, mitte objektiivne reaalsuse tajumine.

Ja jah, mõistusega saan ma ise ka aru, et kui ma sellest räägin, siis kogu ülejäänud seltskond vaatab mind hämmeldunult ja ehk koguni väikese tülgastusega ja mõtleb, et mis sellel debiilikult nüüd hakkas. Loeme siin artiklit, räägime uutest sõnadest, kõik on normaalne – ja siis tõmbab see jälle sae käima. Ma ise suhtuks ka täpselt sama moodi.

Muidu kavatsen täna õhtul tubli olla ja kooliasju teha, sest homne on juba töiseks planeeritud. Mul on järgmiseks nädalaks nii igav kodutöö, et ma isegi ei mäleta, et mul oleks ülikoolis kunagi NII igavat kodutööd olnud. Pean nimelt itaalia keelde kirjutama jutukese oma toitumisharjumustest. Nagu seriously. Kõigis teistes keeleainetes on sellised jubedused vist lihtsalt vahele jäetud. Ainus viis, kuidas seda natukenegi põnevaks teha, oleks kirjutada stiilis:”Näiteks maisi ma ei söö, sest minu organism ei suuda seda seedida. KÕIK tuleb teisipidi lihtsalt välja, no mis ma seda söön siis. Oi ja punapeediga on selline põnev lugu…” Aga ma kardan, et see oleks liig, sest itaalia keele õpetajanna on tõeline daam. Aga nüüd läheb edasi pikk keeleteemaline jutt, nii et tavainimestel soovitan siinkohal lõpetada. Pange see leht kinni ja vaadake mõnda filmi. Või kuulake internetist mõnda toredat laulu.

Hispaania keele vaheeksam ei läinud just kõige paremini, kuigi mis seal ikka. Kui väga kehvasti läks, on päris eksam lihtsalt mahukam ja see on nagunii arvestuslik aine. Aga nende keeleainetega on meil lood üsna ulmelised. Ametlikult õpin ma itaalia keelt tasemel A2>B1. See on kirjade järgi eelkesktase (kesktase algab siis, kui me seal B-s kohal oleme) ja kolmas kursus. Tegelikult võtsin ma kevadel esimese ja pidin suvel valima, kas tahan sügisel võtta uuesti esimest või minna otse kolmandale, sest teist ei tulnud. Õppisin veidi iseseisvalt ja tulin kolmandasse ja kuigi ma oma hääldusvigade eest pähe saan, ei ole see sugugi raske. Me võtame üsna aeglaselt edasi, õpe toimub 95% ulatuses õpikupõhiselt ja õpik on selline, mis tihti kordab seniõpitut. Näiteks praegu räägime söögist, võttes osaliselt üle ka sõnavara, mida me esimesel kursusel sama õpiku esimeses osas kasutasime. Väga palju need asjad ei kattu, aga kuna igas peatükis tuleb kirjutada ka väike essee, tuleb sõnu ikka korrata. Teoreetiliselt oleksin ma pidanud lihtmineviku iseseisvalt endale selgeks tegema (vaatasin ka veidi), aga nagunii hakati tunnis rääkima lihtmineviku ja täismineviku erinevustest, mis andis võimaluse mõlemat korrata. Käskivast kõneviisist õpiti ainult teine pööre jne. Okei, minu meelest võiks liikuda ehk isegi NATUKENE kiiremini (ma ei julge väga kõvasti öelda, Tristan just kurtis, et liiga kiiresti läheb see kelk), aga ma olen üldises plaanis täitsa rahul, sellise tempoga jõuab materjal kinnistuda. Niimoodi vaikselt tulevikku ja vaikselt tingivat ja arendame sõnavara ja… Subjunktiivi pole nuusutanudki veel.

Hispaania keeles on aine ametlikult B1.2->B2.1, kesktase. Nüüdseks on juttudest selgunud, et tegu on kõige raskema kursusega, mida meil üldse võtta saab, sest leiti, et oleks ikka vaja keerulisi asju ka õppida (see probleem on siin tglt mitme keelega, et saab õppida ainult kesktasemeni ja siis vaata ise, kuidas end edasi arendada). Nagu ma siin juba sada korda halanud olen, siis õpikut me siin eriti ei järgi, edasi võtame kiiresti ja õpime vaheldumisi väga keerulisi ja väga lihtsaid asju. Hiljuti näiteks kordasime numbreid, kuigi juba see, et õpilastel on numbritega raskusi, võiks anda väikese vihje, et ehk nad ei ole veel subjunktiivi minevikuks valmis ka. Mitte et seal väga vahet oleks, mina saan ainult iseennast süüdistada, et parema toimumiskellaaja nimel taas kord ühe kursuse vahele jätsin – aga minu isiklikul hinnangul on see päris kindlasti C taseme aine, mitte B oma. Seda kinnitab ka see, et kohustuslik kirjandus, mis tõesti B oma on, tundub mulle tunniga võrreldes äärmiselt lihtne. Miks aine siis selle nime alla pandud on, mina ei tea – ehk selle pärast, et muidu jääks vahepeale auk (st oleks tunnid algajatele ja edasijõudnutele, aga kesktasemest jääks mingi koht tühjaks) ja see oleks kuidagi imelik. Kui ma teeksin nii, nagu alguses plaanis oli, et igal hommikul kordan natuke hispaania keelt ja igal õhtul itaalia keelt, poleks üldse mingeid probleeme või oleks neid tunduvalt vähem. Päris elu kahjuks nii kaunilt ei suju. Iseenesest on õppejõud väga tore ja asjalik, maht on lihtsalt suur. Oleme juba teistega ka arutanud, et see hoogõppimine on tore küll, mis meil siin toimunud on (mul polnud indefinido ebaregulaarsed verbidki peas, kui hakkasid tulema testid teemal “millal indefinido, millal perfecto, millal imperfecto, pane õige vorm” sest “seda on nagunii kõik õppinud”, lisaks eeldati, et me nagunii oskame tulevikku ja konditsionaali [taas kord, minul erandid peas ei ole]), aga võiks ikka järgmiseks semestriks ka jätkuaine planeerida, mille point olekski kogu selle hoogtöö normaaltempos kinnistamine. Praegu nimelt ei olegi järgmiseks semestriks enam midagi plaanis, vähemalt ÕIS-is veel ei ole. Nii et kui me seda saada tahame, peame vist müts peos kantseleisse paluma minema, sest ilmselt see ainult õppejõust ei sõltu.

Võrdluseks, samal ajal võtan ma prantsuse keelt, mis on ametlikult B2-C1 ja mis on sada korda lihtsam kui see hispaania keel. Hoolimata sellest, millega ametlikult tegu peaks olema, on see põhimõtteliselt vestluskursus, kus vahepeal ka esseid kirjutatakse, aga reaalse grammatikaga tegeletakse üsna vähe, mingist subjunktiivist ei ole seal juttu ka mitte. Mitte et ma kurdaks, see on just see, mida ma hetkel sellest ainest tahan, keerulisemat saan ma mujalt. Sama tasemega ainet olen võtnud korduvalt, sellest keerulisemat tavatunnina pole. Grammatika õpitakse selgeks mujal, vastavates grammatikatundides, akadeemiline väljendus vastavates tundides jne. Selles mõttes on muidugi hea, et ma saan hispaania keele grammatika tavatunnist kätte, lihtsalt maru palju rabelemist on.

Kurat, maru pikale läks, point oli selles, et see täht ja number ei anna tegelikult adekvaatset infot selle kohta, mida mingi aine endast kujutab. Kohe sugugi mitte. Ja iga aine on ikka õppejõu nägu ja tegu.

Ma ei oska end väljendada, hakkan hoopis maisi söömisest kirjutama.

3 kommentaari “kroolin, nagu jaksan

  1. Vaimse pidamatuse ja lõugade sulgumatuse probleem toob peaaegu alati hullu jama kaasa. Vastu sulgumatuid lõugu saamisi k.a. Sa oled mu teine isik või mina sinu oma ses küssas. Me olema KaksikDelikaatsus Ise Kahes Kehas. 😛

    Ja mina ei ole aru saanud, kas enamik inimesi lihtsalt suudavad risthambuliselt oma lõugu suletuks sundida või nad mõtlevadki niimoodi lineaarselt ühte mõtet. :S

  2. oo ma tean seda tunnet, kuidas lihtsalt ei saa vaikivas seminaris lõugu koomal hoida, kui keegi teine midagi ei ütle.

    Eriti siis, kui õppejõud on esitanud kas a) intrigeeriva või b) piisavalt lihtsa küsimuse, et keegi võiks ju selle ometi ära vastata, kui ta vaeseke nii ootab, et keegi vastaks, saaks ometi tunniga edasi minna.

  3. http://www.imdb.com/title/tt1753722/
    Ära ütle, et ei kommendteerinud. Ja keeleseos on kah täiesti olemas.

    Targutada meeldib mulle kah, jah, ja lapsepõlves vähemalt kaks korda selle eest vastu lõugu saanud. Kusjuures üks neist kordadest oli puhtkeeleline ninanips, mida ma ei saanud tegemata jätta, kuigi teadsin, mis sellele järgneb.

    I feel your pain.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.