antropoloogia

Etnoloog/ilublogija käis kaitseväes külas

Esiteks, nagu kõiki minu postitusi, tasub ka seda võtta täie tõsidusega. Minu huumorisoolikas on ammu umbes ja ma ei räägi millestki keel põses, sest nii ei saa ju normaalselt artikuleerida. Teiseks, et varjata teemas kirjeldatavate inimeste identiteeti, olgu öeldud, et käisin külas anonüümsel noorsõduril, kes päris kindlasti ei ole minu väikevend. Iseenesest oli tegu väga huvitava külaskäiguga. Võtan kohe punktide kaupa kokku.

1. Kuigi soengumoest ja riietuses erinevate värvidega mängimisest on neil jätkuvalt äärmiselt iganenud arusaam (kujutasin ette, kuidas Vaido ja Fokin seda nähes vaikselt nutta tihuksid), olid poistel vähemalt seljad sirged, keegi ei seisnud käed taskus ja keegi ei tatistanud maha. Kohe rõõm oli sellist asja vaadata.

2. Ma ei olnudki varem märganud, et marssides ei käi käed mitte ette-taha, vaid küljele ja tagasi (st vasakult paremale ja siis jälle vasakule). Kas see mitte ebaloomulik ei ole? Miks nii?

3. Märgates kui tihti reamees PeaaeguRents teistele au andis (st ka teistele reameestele, kes samaga vastasid), küsisin, kas nad peavad kõik üksteisest möödudes kogu aeg kulpi viskama. Tema vastas, et kitsas koridoris võib ka niisama mööduda. Kas siin peegeldub ehk meie sõjaväelaste homofoobsus? Olukorras, kus võib ette tulla füüsiline kontakt kahe (seksika ja treenitud) mehe vahel, üritatakse see võimalikult kiiresti lõpetada ja igaveseks unustada. Ei jää enam aega kätt tõsta, pealegi võiks see ju kogemata veel teist riivata ja kellele seda jama vaja…

4. Muuhulgas mainis ta, et süüa tuleb kiiresti, hommiku- ja õhtusöögiks on aega viis minutit ja lõunasöögiks kümme minutit. Kusjuures see lõunasöök on teoreetiliselt kolmekäiguline. Mina, kes ma muidu ise paras kiirõgard olen, olin üsna šokeeritud – riigi eesmärk peaks ju olema oma sõdurid võimalikult heas vormis hoida, aga toidu kiire kugistamine pole ju tervisele kasulik ja suurendab tõenäosust paksuks minna. Kõik arstid rõhutavad kogu aeg, kui oluline on süüa aeglaselt ja toitu korralikult mäludes. Pole ime, et me näeme paraadil nii palju meie armee parimaid poegi, kellel mundrinööbidki hästi kinni ei taha ulatuda.

Kusjuures, ei tasu mu eelmise punkti juttu nunnutamisega segi ajada – muuhulgas arvan ma, et kui juba kaitseväes ollakse, tuleks sealt maksimaalselt treeningut saada. Näiteks on minu meelest lollus see, et öised üllatusõppused nüüd keelatud on, sest ega sõdurile ju keegi ette ei ütle, mis kell lahing algab, ta peabki olema valmis end häireolukorras kiiresti liigutama. Aga see söögiteema on mulle lihtsalt arusaamatu – ma ootan ka, et mu koer käsule kohe kuuletuks, aga ikka toidan ma teda korralikult, et tal tervis korras oleks ja ta oleks füüsiliselt võimeline mulle kuuletuma. Või on nende kottimine vajalik, et ühtekuuluvustunnet suurendada? Reamees ise ei näinud muidugi üldse probleemi ja irvitas minu allasurumis- ja võimuteooriate peale ning ütles, et kiiresti söömisega harjub ära ja mis seal ikka aega raisata. Minul tekib sellest hoolimata küsimus, et miks peaks midagi ebameeldivat tegema ainult selle pärast, et ära ei tapa ja “harjub ju ära” – ma tahaks ebameeldivatel tegevustel ikka otsest kasutegurit näha. Iga ilmastikuga treenimisel on näiteks konkreetne kasutegur, oled edaspidi valmis tööks iga ilmaga. Aga sellel?

P.S. Reamehe ema kallistas teda hüvastijätuks. Meil ei ole muidu väga kallistamislembene pere, st meil tehakse seda üsna harva ja enamasti just emaga. Aga no kuna eeskuju juba anti, siis ma mõtlesin, et eks ma ikka ka kallistan, et oma vaimset toetust märkida. Sotsiaalne konventsioon, teate küll. Ilmselgelt mitte meie peres, ehmunud reamees X, kes igatahes pole minu vend, oleks põgenemiskatsel peaaegu peaga vastu nagi hüpanud. Mis seal ikka, piirdusin õlale patsutamisega ja proovin paari aasta pärast uuesti, ei ole vaja ju inimest liigselt traumeerida.

Pildil on ühed teised sõdurid. Suisa kahe erineva riigi sõdurid. Paneks äraarvajatele auhinna välja, aga see on pildil sisalduva info ja minu kultuurilise tausta abil vist liigagi lihtne. Nii et ei mingit auhinda teile, kui, siis rahva igavene kiitus.

art

raksus käimine (õpime inglise keelt)

Üritasin kunagi tuttavale ameeriklasele selgitada, mis see täpselt on ja et “ei, see pole sugugi nagu varastamine. Sa lihtsalt võtad salaja puuvilja, mis ei ole sinu oma. Ja vanasti oli veel nii, et kui vahele jäid, võisid soolalaengu vastu peppi saada. Aga ei, LOOMULIKULT pole see varastamine.”

Noh, nüüd avastasin, et inglastel on selle kohta suisa oma sõna – scrumping. Saan selle ameeriklasele ülbelt lauale visata. Või noh, viimseid kuid kasutuses olevasse MSN-iaknasse.

Pilt on seekord temaatiline, Alice Mary Haversi maal “Caught Scrumping” ehk “Õunaraksus vahelejäänu”. Tehtud kunagi 19. sajandi teises pooles, kuna ta elas aastatel 1850-1890. Tal on hulk teisigi armsalt naiivseid pildikesi, siit saab vaadata.