antropoloogia

Etnoloog/ilublogija käis kaitseväes külas

Esiteks, nagu kõiki minu postitusi, tasub ka seda võtta täie tõsidusega. Minu huumorisoolikas on ammu umbes ja ma ei räägi millestki keel põses, sest nii ei saa ju normaalselt artikuleerida. Teiseks, et varjata teemas kirjeldatavate inimeste identiteeti, olgu öeldud, et käisin külas anonüümsel noorsõduril, kes päris kindlasti ei ole minu väikevend. Iseenesest oli tegu väga huvitava külaskäiguga. Võtan kohe punktide kaupa kokku.

1. Kuigi soengumoest ja riietuses erinevate värvidega mängimisest on neil jätkuvalt äärmiselt iganenud arusaam (kujutasin ette, kuidas Vaido ja Fokin seda nähes vaikselt nutta tihuksid), olid poistel vähemalt seljad sirged, keegi ei seisnud käed taskus ja keegi ei tatistanud maha. Kohe rõõm oli sellist asja vaadata.

2. Ma ei olnudki varem märganud, et marssides ei käi käed mitte ette-taha, vaid küljele ja tagasi (st vasakult paremale ja siis jälle vasakule). Kas see mitte ebaloomulik ei ole? Miks nii?

3. Märgates kui tihti reamees PeaaeguRents teistele au andis (st ka teistele reameestele, kes samaga vastasid), küsisin, kas nad peavad kõik üksteisest möödudes kogu aeg kulpi viskama. Tema vastas, et kitsas koridoris võib ka niisama mööduda. Kas siin peegeldub ehk meie sõjaväelaste homofoobsus? Olukorras, kus võib ette tulla füüsiline kontakt kahe (seksika ja treenitud) mehe vahel, üritatakse see võimalikult kiiresti lõpetada ja igaveseks unustada. Ei jää enam aega kätt tõsta, pealegi võiks see ju kogemata veel teist riivata ja kellele seda jama vaja…

4. Muuhulgas mainis ta, et süüa tuleb kiiresti, hommiku- ja õhtusöögiks on aega viis minutit ja lõunasöögiks kümme minutit. Kusjuures see lõunasöök on teoreetiliselt kolmekäiguline. Mina, kes ma muidu ise paras kiirõgard olen, olin üsna šokeeritud – riigi eesmärk peaks ju olema oma sõdurid võimalikult heas vormis hoida, aga toidu kiire kugistamine pole ju tervisele kasulik ja suurendab tõenäosust paksuks minna. Kõik arstid rõhutavad kogu aeg, kui oluline on süüa aeglaselt ja toitu korralikult mäludes. Pole ime, et me näeme paraadil nii palju meie armee parimaid poegi, kellel mundrinööbidki hästi kinni ei taha ulatuda.

Kusjuures, ei tasu mu eelmise punkti juttu nunnutamisega segi ajada – muuhulgas arvan ma, et kui juba kaitseväes ollakse, tuleks sealt maksimaalselt treeningut saada. Näiteks on minu meelest lollus see, et öised üllatusõppused nüüd keelatud on, sest ega sõdurile ju keegi ette ei ütle, mis kell lahing algab, ta peabki olema valmis end häireolukorras kiiresti liigutama. Aga see söögiteema on mulle lihtsalt arusaamatu – ma ootan ka, et mu koer käsule kohe kuuletuks, aga ikka toidan ma teda korralikult, et tal tervis korras oleks ja ta oleks füüsiliselt võimeline mulle kuuletuma. Või on nende kottimine vajalik, et ühtekuuluvustunnet suurendada? Reamees ise ei näinud muidugi üldse probleemi ja irvitas minu allasurumis- ja võimuteooriate peale ning ütles, et kiiresti söömisega harjub ära ja mis seal ikka aega raisata. Minul tekib sellest hoolimata küsimus, et miks peaks midagi ebameeldivat tegema ainult selle pärast, et ära ei tapa ja “harjub ju ära” – ma tahaks ebameeldivatel tegevustel ikka otsest kasutegurit näha. Iga ilmastikuga treenimisel on näiteks konkreetne kasutegur, oled edaspidi valmis tööks iga ilmaga. Aga sellel?

P.S. Reamehe ema kallistas teda hüvastijätuks. Meil ei ole muidu väga kallistamislembene pere, st meil tehakse seda üsna harva ja enamasti just emaga. Aga no kuna eeskuju juba anti, siis ma mõtlesin, et eks ma ikka ka kallistan, et oma vaimset toetust märkida. Sotsiaalne konventsioon, teate küll. Ilmselgelt mitte meie peres, ehmunud reamees X, kes igatahes pole minu vend, oleks põgenemiskatsel peaaegu peaga vastu nagi hüpanud. Mis seal ikka, piirdusin õlale patsutamisega ja proovin paari aasta pärast uuesti, ei ole vaja ju inimest liigselt traumeerida.

Pildil on ühed teised sõdurid. Suisa kahe erineva riigi sõdurid. Paneks äraarvajatele auhinna välja, aga see on pildil sisalduva info ja minu kultuurilise tausta abil vist liigagi lihtne. Nii et ei mingit auhinda teile, kui, siis rahva igavene kiitus.

7 kommentaari “Etnoloog/ilublogija käis kaitseväes külas

  1. Ahjaa, lisaks punktile kolm seda, et see auandmine iseenesest on selline tore komme, millel võiks näha ka budistlikke juuri – sa tunnustad teise inimese eksistentsi antud hetkel. Me kipume kiires igapäevaelus tihti unustama, et teised eksisteerivad, kõndides neist möda nagu postidest.

    Vaata ka:”Avatar” ja kohalike lause “I see you”, mis kätkes endas teise nägemist, mõistmist ja omana tunnustamist.

  2. Räägitakse, et auandmise tava tekkis keskajal, kui kiivri näokaitse heade kavatsuste märgiks üles tõsteti.

  3. Kas kiiresti sööma õppimine äkki ei ole ka elutarvilik? Kui istud kuskil lahingus (mida tänapäeval ei toimu enam, aga krrt teab, äkki peab siiski Ghanaga sõdima ja ega nemad ei tea midagi droonidest vms sõjakorralduse kõrgpilotaazhist), siis pead ju ikka sööma ka, et jõuaks liduda ja põmmutada, aga aega on 10 sekundit ehk vahel. Et kui siis hakkad nuga ja kahvlit tahtma ning pead enne söögipalvet pidama, siis on sinuga kööga.

    1. Krt no selle loogika järgi öised õppused on veel palju elutarvilikumad. Seal on ikka oluliselt rohkem nüansse, mis tuleb lihas- ja muusse mällu taguda, kui lihtsalt “vohmi nüüd kiiremini”.
      Nagu noored mehed kunagi aeglaselt sööks…

  4. Järsku on kiire öömine samasugune peadgoogiline võte nagu märjakssaamine ja mudas roomamine? Ehk siis teatavasti peab sõdur võimalikult kaua elus püsima, et tappa ja vigastada maksimaalselt palju vaenlaseid. Ohu korral, ei tohi tal tekkida loomuomast pelgu muda ja märjakssaamise ees vaid ta peab instinktiivselt valima endale kõige ohutuma koha -olgu see sopane või vett täis vmt. Sama söömisega. Kui sa oled harjunud süües muigutama ja unistama, lased sa end lõdvaks ja jääd lõpuks lausa magama. Või kaotad lihtsalt tähelepanuvõime. Kuid toitu kugistades, ei naudi sa mitte söömist vaid manustad vajalikud kalorid ja oled midevalt ärevil -sa ei tulnud ju toitu nautima vaid sööma…

    Mis kokkuvõttes teeb sust parema sõduri. Uimerdades süüa jõuab alati. Kuid refleksid peavad olemas olema.

    Pealegi on pooltühja kõhuga sõdur agressiivsem ja vapram, sest peab oma nälja süüdlaseks vaenlast, kelle tõttu ta end lõdvaks ei saa lasta.

    Seega nagu me näeme, on asjal oluliselt rohkem positiivseid eesmärke, kui negatiivseid tagajärgi.

    1. Kle, see on täiega asjalik ja läbimõeldud kommentaar. Päriselt. Siin võib täitsa oma iva olla, et süües kiirustamine aitab vältida selle nö “puhkeseisundi” tekkimist. St tahetaksegi kogu aeg sõdurit valvel hoida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.